Koaalad, Kängud, Kipsid ja muud loomad

Tervitusi kodumaale. Tänaseks on elu niikaugele veerenud, et keegi meist ei ole enam kodutu. Kui mina Mõmmiga leidsin elamise suhteliselt kiiresti, (ja pidin selle kiiruse eest maksma sellega, et elan ühes majas kolme, võibolla isegi nelja pilukaga) siis nüüdseks on kodu leidnud ka Iff ja Liisi. Nimelt õnnestus neil lõpuks leida elamine meist umbes 4 km kauguses Auchenfloweri linnaosas kellegi Johni juures.

Nagu mainisin läks esimene autoost meil pekki, kuna tore austraalia mees otsustas oma telefoni välja lükata ja sellele enam mitte kunagi vastata. Otsustasime siis kätt proovida diileri käest auto ostmisega mistõttu sõitsime Mõmmiga kesklinnast kaugemale müügiplatse läbi kammima. Valik langes ühele päikese käes ärapõlenud '93 aasta Holden Commodorile. Kuna Austraalias sõidavad kõik Holdenitega siis tuleb ikka hunidega koos ulguda. Muidu on hea suur auto 3,8 liitrise mootori ja pekkis kondinsioneeriga. Nagu hiljem selgus siis saime lisavarustusena kaasa ka väga imeliku heli mootoris, mis viitab sellele, et saame võibolla varsti auto müümises kätt proovida. Auto ostmine Austraalias iseenesest pole raske. Minu puhul piisas lubade, ISIC kaardi ja Hansapanga kaardi näitamisest :)

Õhtul pakkus Egon välja, et võiksime auto liike minna pidama kesklinna, seal resideeruva Eesti neiu Kirsi juurde. Kuna Kirsi elab kesklinnas 41. korrusel kahe basseini majas tundus plaan okei olevat ja nii tegimegi. Kirsi juures veendusime veelkord selles mida olime juba ennegi kahtlustanud. Austraalias on elamise leidmine raske ainult seetõttu, et kõik kohad (isegi kesklinna pilvelõhkujad) on juba erinevat tõugu pilukaid täis - neid on siin tõesti meeletult palju.

Järgmisel hommikul otsustasime värskelt soetatud Commodore proovile panna. Selleks sõitsime Brisbanest 120km põhja poole Sunshine Coastile. Lisaks Austraalia mõttes üsna külmas ookeanivees käimisele jõudsime ka Noosa rahvusparki, kus õnnestus näha ära esimesed ägedamad kohalikud loomad - koaala ja delfiini. Nagu pärast selgus tuli mõlema eluka nägemise eest välja käia 30$ kuivõrd tagasi auto juurde tulles selgus et olin saanud oma esimese Austraalia liiklustrahvi - õigemini trahvi, sest olin eksinud kahe reegli vastu. Esiteks olin auto parkinud parkimise keelumärgi alla ja teiseks ninaga vastu sõidusuunda (mis mulle tundus täiesti okei ja loogiline suund). Väike eksimus siis 30$ + 30$

Nädalavahetusele järgnenud töönädalalal midagi eriti põrutavat ei juhtunud. Vaid neljapäeva õhtul tegime väikese väljasõidu kesklinna botaanikaaeda kus veetsime aega Egoni, kahe äsja Tullyst saabunud eesti soost banaanikorjaja ja kahe Hollandi tütarlapsega. Koriseva Hollandi keele kuulmine tõi kaasa eredaid meenutusi transpordisektorist.

Möödunud nädalavahetusel leidsime, et üks maanteel nähtud surnud kärguru ei ole ikka päris see mida me näha lootsime. Kuna meie elukohast umbes 10 km kaugusel asub Austraalia vanim koaalapark, kus on ka hulgaliselt muid elukaid ajasime Commodore pööresse ja vurasime sinna.

Alljärgnevalt mõned pildid sellest käigust

ITCG ja kängud

Seda venda olen juba korduvalt näinud

Kilpkonn Kipsi

Üsna suur aga siiski üpris ohutu elukas - pimedas siiski kohata ei tahaks

erinevalt eelmisest tüübist üsna ebameeliv - siiski tunduvalt sõbralikum kui tema soolaveelembene sõber

Muud väga olulist ei olegi juhtunud. Ostsin vaid veel kidra - ebay'st - 51$ eest (pole vähimatki varianti et selle raha eest mingi sitt pill on) Nüüd ootan iga päev millal kohale jõuab - niikui tuleb panen pildid välja.

Ants vaatab väga palju dokumentaalfime.... tööasjus

Tervitused!
Lõpuks sain niikaugele, et koostasin esimese videoreportaazi meie siinviibimise kohta. Kuna pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna ei hakka pikemalt rääkima.

(kliki allolevale lingile)

http://www.youtube.com/watch?v=ux_9g3MV2H8

tegelikult päris kogu aeg meil ikkagin selline elu pole.... nädala sees oleme ehkamehed!

Ütle veel et soe kliima - toredad inimesed

Viimased kaks päeva on näidanud, et hoolimata sellest, et nädalavahetusel käisime ookeanis ujumas, on Brisbanes siiski veel varakevad. Taevast tuleb vihma ja on üsna tuuline. Ei tea kas see on ilmast või millestki muust, aga sellega seoses on mulle hakanud tunduma, et ka kohalikud on ainult väljastpoolt sellised keep smiling no worries mate suhtumisega inimesed.

Esiteks nagu kirjutasin käib meil tihe elukoha otsimine. Tahaks suhteliselt kesklinna lähedale, et oleks ligidal Paddingtonis tööl käia. Pakkumisi nagu oleks, aga paljudel on nõue, et minimaalne aeg peab olema 6 kuud, teistel on mingisugune no couples maania peal. Polegi täpselt aru saanud, miks nad paare ei kannata. Ise arvasin alguses, et äkki lihtsalt ei taha elamisi üle rahvastada, aga samas paljudel juhtudel oleks lihtsalt sõbraga maandumine lubatud. Üks teooria on ka see, kardetakse kodusõdasid, kui tuba paarile üürida aga igatahes väga imelik. Öelgu siis kui rohkem raha tahavad.

Igatahes ajas asi juba üsna marru ja kammisime kõikvõimalikke portaale läbi. Suunaks oli võetud et kui me 4kesi ühte kohta ei saa siis ei saa ja kogu lugu. Kolmapäeval käisime siis Katrinaga vaatamas ühte nn student house' linnast u. 4 km kaugusel Ashgrove suburbis. Kirjas oli muidugi jälle, et paaridele ei sobi aga proovisime ikka. Leppisime kokku, et ütleme oleme lihtsalt sõbrad (esialgne plaan oli et ütleme et oleme õde ja vend aga siis oleks meid vist varsti ilmsetel põhjustel välja visatud). Lõpuks selgus, et üürile andja oli siiski suhteliselt mõistlik inimene ja sai muidugi kohe aru et me ei ole mingid buddyd, kuid ei teinud sellest suurt numbrit. Pärast seda käisime veel vaatamas mingit kohta teises suburbis, kuhu oleksime kogu bändiga kolida saanud, kuid selle koha räämas ilme kaalus siiski tema arvukad võlud üles. Ühesõnaga on praegu lugu selline, et kolisime Katrinaga Ashgrove, kuid Iff ja Liisi pole tänase seisuga veel elamist leidnud. Kui korterit vaatamas käisime siis mõtlesime, et üliäge puhas ja korralik koht, aga loomulikult unustasime küsida, et mis elukad need teistes tubades pesitsevad. Nüüd olen siis situatsioonis kus jagan maja 4 pilukaga. Köögis on aukohal suur "ricemasteri" nimeline masin samas praeahju ega televiisorit nad kasutada ei oska. Ise kahtlustan tegelikult, et neid pilukaid on siin rohkem kui 4, aga nad on lihtsalt nii ühesugused et ma ei suuda neid adekvaatselt kokku lugeda.
Jah.. selles valguses hakkan mõtlema et oleks äkki siiski võinud sinna Segasumma suvilasse kolida.

Autoga on kahjuks hullem jama. Käisin püüdlikult maal autoostu diili tegemas ja enda arust lõin juba mehega nagu käed, et võtame ära. Lubas järgmisel päeval roadworthy ehk ülevaatuse ära teha ja pidin siis järgi minema. Järgmisl päeval vend ei helistanud ja telefoni ei võtnud. Täna sain siis lõpuks ta naise kätte ja küsisin et mis värk on. Ütleb mulle, et jah tore lugu, meil käis üks mammi siin, kes ostis selle auto ära ja oli nõus võtma sama raha eest ka ilma roadworthyta. Nagu mismõttes!!! Ühesõnaga ma arvasin, et see on mingi põhjamaade teema, et öeldakse "helistan sulle kohe tagasi - sitta ma helistan", aga paistab, et asi siiski ülemaailmne. Homme võtan siis jalad selga ja lähen sõidan Coopers Plainsi nimelisse linnaosasse, kus on hulgaliselt automüügi platse, ja üritan sealt mingid rattad vaadata.

Varsti üritan pilte ka üles sättida

Esimene nädal

Tänaseks kui kodumaalt lahkumisest on möödunud umbes-täpselt üks nädal istun maha ja üritan natuke kirja panna, mis selle aja jooksul juhtunud on.

Meie lennureis Tallinn-London-Dubai-Singapur-Brisbane möödus sujuvalt, kuid oodatult väsitavalt. Igal pool pidi läbima turvakontrolli koos kohustusliku minigrip kotikestes vedelike ettenäitamisega. Kuskil Dubai kandis hakkas igatahes juba rutiin tekkima ja vabalt oleks võinud teha veel ühe 5 tunnise otsa edasi Aucklandi (NZ). Lennujaamas tervitas meid paljuräägitud Austraalia sanitaarfoobia, mille käigus konfiskeeriti Liisilt kaks õuna. Mõmmi kilukonservid ja kodumaised vedelad hõrgutised lubati siiski pikema jututa riiki ja ka viisa oli imekombel nende andmebaasidesse jõudnud. Suures joovastuses lahkusime lennujaamast unustades meie telgi transportlinile. (õhtul saime sellel järel käia - kätte saime - ei olnud veekahuriga puruks lastud)

Egon oli meile lennujaama vastu tulnud. Panime oma sajakilosed kotid tema väikese idamaist päristolu Jeep Wranglerit meenutava lendava telgi ehk "Asia Rocsta" peale ja läksime ise taksot otsima. Taksojuhiga saime hea diili ja mina hüppasin põhjamaa mehena kohe paremalt poolt autosse - enam vähem rooli. Linnas jõudsime end City Backpackersi hostelisse sisse seada, telefonidele kohalikud numbri sebida. Õhtul vähendasime oluliselt rasket kuid siiski väga vajalikku vedelikuballasti - Mõmmil ja Liisil seljakotid kohe kergemad.

Reedel ehk siis teisel päeval pakkisime end hostelis kokku ja laadisime asjad jälle Egoni ratastele. Hommikupoole käisime võtsime viisad passi, et poleks ohtu, et iga jama korral esimese ujuva palgiga riigist välja saadetakse. Lõuna ajal käisime kohtumas Sirle ja Jormaga, kelle juures mina ja Iff peagi rassima hakkame. Meiesugused universaalsed mehed läksid mõistagi hästi kaubaks.
Õhtul istusime rongile ja liikusime Brisbane linnamöllust välja Gold Coasti poole, et veeta oma esimene Austraalia surfi-nädalavahetus. Rong viis meid siiski vaid Nerangi linnani kuhu Egon (kes oma tüdruku koos meie kottidega kuskile pimedasse metsaserva koos bushturkey'de ja muude koledate loomadega ootama oli jätnud) meile vastu tuli. Sinna võpsiksse suundusime ka meie. Kohale jõudsime kottpimedas ja ausalt öeldes ei julgenud seal võsas ikka paremale ega vasakule astuda. (Vahele mainin veel et siin läheb sigavara pimedaks - ehk siis pragusel ajal on kell 6 juba kottpime ja valgeimal ajal saabub pilkane pimedus ja kuba kell 7 õhtul) No igatahes kuulsime esimesel ööl ikka väga erinevaid hääli. Ise olin kindel et meie ümber on ahvid, elevandid maod ja kommikotiga mehed.

Laupäeva hommikul paistis meie telkimiskoht juba palju turvalisem. Kuna maaomanik tuli hommikul kopaga teele paigutatud kivisid (mille muskulaarsed soome ugri härjad eelmisel õhtul olid sissesõidutee loomiseks ära veeretanud) lõplikult ära viima, ei olnud meil lootustki tol päeval känguruusid näha. Edasi liikusime Gold Coastile kohta nimega Miami beach. Koht oli igatahes oma nime väärt. Laulvad liivad, sinine vesi ja Surfers Paradise pilvelõhkujad taamal paistmas. Päev möödus lainetes ja päikese käes. Vesi oli hoolimata jahedatest öödest ületanud 20 kraadi piiri ja lisaks selle ei olnud sealsetes lainetes eriti aega veesoojusele mõelda. Õhtul jälle oma võsasse (Currumbin waters) telkima.

Pühapäev oli üsna samas võtmes ainult, et logelesime Currumbini rannas ja lained olid suuremad. Kilpkonna nägime ka. Ja siis veel lugesime mingit artiklit, kus väideti, et iga teine praegune Austraalia koolilaps on 40 eluaastaks saanud nahavähi - päikesekreemile paneme nüüdsest erilist rõhku.

Esmaspäeval liikusime hommikul citisse tagasi plaaniga otsida auto ja elamine. Maandusime teise backpackerisse nimega Brisbane Backpackers - paras urgas. Kuna internet on siin maal haruldus, siis olime sunnitud selle tarbimiseks minema Queenslandi osariigi raamatukokku, kus kammisime erinevaid elamispinna pakkumisi läbi. Mingil salapärasel põhjusel ei ole siin paarid kuigi oodatud üürilised, aga siiski suutsime leppida kokkusaamise kahe kohaga. Õhtul läksime neid kaema ning selgus, et esimene oli selline urgas et ma enne elan autos, kui seal. Teine koht (mille leidsime peale tunniajalist sihitut uitamist Red Hillsi linnaosa kuppelmaastikul) oli palju meeldivam. Neil oli ainuke jama selles, et üks tuba vabaneb alles 10 päeva pärast, seega elukoha probleem laheneks meile lõplikult alles nädala pärast. Hinge selles asjus me siiski kinni ei hoia, kuna eks neil ole huvilisi rohkemgi ja ma ei ole sugugi kindel, et meie omaltpoolt neile sedavõrd kustumatu mulje jätsime, et nad meid valivad.

Täna, teisipäeva hommikul kolisime Brisbane backpackersi urkast välja taas eelmisesse kohta City Backpackesi hostelisse ja jätkusid pingutused elukoha leidmiseks. Ise panin rohkem rõhku auto otsimisele, kuna olen seisukohal, et kuidas kurat sa neid elamisi vaatamas käid kui autot pole. Tegin väikese proovisõidu meie Hostelis resideeruva Stepheni Toyota Cressindaga. Stephen on iirlane ja lubas autoga ka iiri õnne kaasa anda, kuid seda õnne peab ikka sellisel juhul seitse ämbritäit olema, sest auto oli selline et kannatab sõita siledal tühjal teel allamäge taganttuulega. Kammisin ka internetti ja leidsin päris hea pakkumise kohast nimega Park Ridge. Ainus jama oli selles, et tegemist oli neetud kauge linnaosaga - nagu hiljem selgus polnudki enam linnaosa vaid maa mis maa. Saatsin siiski kõik pikalt ja otsustasin seal üksinda ära käia. Tunniajane bussisõit viis mind mingisse alevikeskusse, kust järgmine buss toimetas mind külaserva ja sealt oligi vaid 2 km jala minna. Aga auto, mida ma vaatama läksin oli tõiesti OK. 1995 aasta universaalkerega Mitsubishi Magna. Kuskilt nurgast ei kolisenud ega õli välja ei ajanud ja oli üldse kohe üllatavalt norm massin (siinkohal sülitan 3 korda üle õla). Ühesõnaga diil jäi, et omanik Brett teeb autole homme tehnilise ülevaatuse ära ja siis läheme järgi. Selle liigutusega peaks vähemalt Egon natuke hõlpu saama. Autoga proovisõidu tegemine oli muidugi omajagu huvitav. Sain ikka mingi pool kilomeetrit sõita enne kui Brett mulle ütles, et kule meil sõidetakse teisel pool. Muide Brett oli laia silmaringiga mees, kes polnud kuulnud et enamik maailma üritab ikka paremale poole teed ennast hoida. Pärast näitas Brett veel mulle oma uut autot ja tõi mind sinna alevikeskusse ära nii et tagasitulles sain vaid ühe bussiga sõita.

Praeguseks ongi enam vähem kõik. Kui targemaks saan või midagi põrutavat juhtub annan teada.

Holly

Kell 15.30 Tallinn lennujaamas, nägime Mürkat - tuleb ka Aussisse. Siiamaani on reis hästi sujunud.

Suur tänu Timmule, Itale, Urmole, Evale, Raxile, Allale, Simmole, Enele, Heinarile, Ingele, Sulevile, Innale, Nublule ja Liisi sõbrannale, kes meid saatma tulid. Loodan et kedagi ei unustanud...