Tere lugejad. Mina olen Iff ja mul on hea võimalus teie päev ilusamaks teha ning teile tutvustada tänast külalisesinejat – mind. Ehk siis sõber tunneb sõpra hädas ja kuna Ingmar üksi ei viitsi kirjutada, otsustasin ennast ohverdavalt appi tulla.
Möödunud nädalavahetus kostitas meid mitme uue asjaga. Paar nädalat tagasi ostsime omale 30’ne taalased snorgeldamisvarustused (natuke pikemalt siis lestad, ujumistoru ja mask) ning nüüd oli tagumine aeg need järgi proovida. Esimese katsetuse tegime Ingmariga laupäeval. Tulemus oli mõnevõrra tagasihoidlik. Nägime vist kahte erinevat liiki kalu. Mõlemad olid sellised, pool läbipaistvad – liiva värvi. Suht igav. Samal õhtul proovisime ka teist atraktsiooni – kalapüüki. Olime päeval omale soetanud spinningu ning landi. Valisime need vastavalt oma suurele kalastusteadmiste pagasile – spinning kõige odavam ja lant täiesti suvaline. Nagu hiljem selgus osutus meie kalapüük veelgi vähem tulemusrikkaks kui esimene snorgeldamine. Umbes kahe liigi jagu. Järeltulevate põlvede huvides olgu siiski ära märgitud, et nägime ühte päris suurt kilpkonna, kaugelt. Lisaks ühte meest, kes esialgu arvas, et Eesti oli originally part of Russia. Tegime talle Ingmariga siis väikese ajalootunni (Hillar Palamets oleks meie üle uhke).
Pühapäeval tegime kaks uut katset snorgeldamise maailmas ja ühe katse kalapüügil. Landi loopimine oli sama vähe edukas kui laupäeval, snorgeldamisega läks seevastu lõpuks päris hästi. Käisime sedapuhku kohas nimega the Spit. Kui kedagi peaks huvitama, siis asub tema Surfersis Paradisest pisut põhja poole. Snorgeldamise koht oli sisuliselt väike väin, mis eraldab the Spit’i South Stradbroke’i saarest. Erinevalt eelmisest kahest kohast, piisas seal kõigest pea vee alla panekust ja silmade lahti tegemisest, et näha igasuguseid kalu. Mõni nägi küll välja peaaegu nagu kodumaal tuntud ogalik, kuid kohal olid ka tv’st tuntud lapikud - triibulised kalad ning mitmed mitmed muud soomuselised. Muuhulgas nägi Liisi ka kohaliku krokodillimehe Steve Irwini tapnud kala väikest sugulast – astelraid.
Võtan natuke õigust arvata ka kohalike ujumisriiete kohta. Meesterahvad käivad reeglina ujumas nö surfipükstega. Lahedamatel kuttidel on need räpparlikult alla lastud. No nii, et kummardades on mustikas täies hiilguses näha. Selliste pükstega käiakse tegelikult vahel ka Eestis ujumas. Samas ei ole ma kunagi lühikesel Maarjamaa suvel näinud, et lisaks pükstele oleks kellelegi ka särk seljas. Mõnel juhul pikkade varrukatega. Tütarlapsed käivad vahel samamoodi riides. Ujumisriides. Eriti võigas kombinatsioon on see, kui ühel on seljas bikiinid, kuid nende peale on pandud lühikesed püksid ja mingi särk. Minu väiksele peale ei tundu see kuigi loogiline. On nähtud ka kombinatsiooni aluspesu-bikiinid. Heh, oleme näinud ka inimesi, kes on roninud vette dressides. Tõele au andes tuleb siiski tunnistada, et mitmed neiud on ka ilusti bikiinides
Jätkuks veel sellele teemale. Umbes kuu aega tagasi, kui mina oma uhkete bokseri tüüpi ujumispükstega Noosa’l veest välja ronisin, ütles üks blond tütarlaps– nineteen forty is calling, he wants his pants back! Hiljem ütles I’m sorry, tal pidavat olema sünnipäev ja üksjagu alkoholi juba sees. Soovisime talle palju õnne ja sõitsime tagasi Brisbane.
Monday, November 19, 2007
Trust no-one
Lühike lugu, mis leidis aset Ivari 25. juubeli raames. 10. novembri lõunal, mõnikümend minutit enne seda kui Iff pidi mind peale korjama läksin sõbrale sünnipäevakinki ostma (et see asi ikka varakult tehtud saaks). Kuna Ivar on mingil määral viskisõber, leidsin et üks osa kingist võiks olla pudel viskit, mistõttu seadsin sammud lähedasse kärakakunni kauplusesse. Kaupluses oli müüjaks keskelaine aasia naine, kes oli austraallasele kohaselt hästi jutukas ja päris, et kas pudel Jim Beami ja 6-pakk gintoonikut tähendab, et täna saab pidu. Vastasin viisakalt, et jah - läheme Brisbie islandile sõbra sünnipäeva pidama.
Niisiis - mõnikümmend minutit hiljem jõudis sünnipäevalaps Iff minu juurde. Kuna ka temal oli mõttes kärakakunnist läbi minna, soovitasin talle enda kohalikku auku, kus müüjaks jutukas aasia tädi. Nagu hiljem selgus oli Iffil sedavõrd suur viskiisu, et ta otsustas poodi minna ja samuti sealt ühe Jim Beami ja gintooniku 6 paki võtta.
Selle peale ütles müüja rõõmasalt. AHAA - LÄHETE BRIBIE ISLANDILE JAH: SUL ENNE SÕBER KÄIS KA - OSTIS SAMAMOODI PUDELI VISKIT JA SIKSPAKI GORDONSI GINI.
Iffil oli pärast üllatus oi oi kui suur
Niisiis - mõnikümmend minutit hiljem jõudis sünnipäevalaps Iff minu juurde. Kuna ka temal oli mõttes kärakakunnist läbi minna, soovitasin talle enda kohalikku auku, kus müüjaks jutukas aasia tädi. Nagu hiljem selgus oli Iffil sedavõrd suur viskiisu, et ta otsustas poodi minna ja samuti sealt ühe Jim Beami ja gintooniku 6 paki võtta.
Selle peale ütles müüja rõõmasalt. AHAA - LÄHETE BRIBIE ISLANDILE JAH: SUL ENNE SÕBER KÄIS KA - OSTIS SAMAMOODI PUDELI VISKIT JA SIKSPAKI GORDONSI GINI.
Iffil oli pärast üllatus oi oi kui suur
Friday, November 9, 2007
Elamine
Täna on Iffi juubel ja kuna selle piduliku sündmuse üritused ei ole veel pihta hakanud räägin natuke, meie eluasemest. Teatavasti oleme Katrinaga maandunud kesklinnast u. 5 kilomeetri kaugusele Ashgrove linnaosasse ühte Segasumma suvilasse, kus elab igasugu karvaseid ja sulelisi. Siiski ei ole olukord kuigi hull, sest maja esimene ja teine korrus on täiesti eraldatud ja meie korruse viiest toast on kahel oma vannituba ja ühel ka oma köök. Seetõttu on meie otsesed naabrid vaid kaks Hiina poissi, kes on nii vaiksed, et enamus ajast tundub, et olema maja peremehed.
"Meie maja"
ja "meie tänav"
Hiinakatega erilist seltsielu arendada ei anna, kuna inglise keelt nad just liiga palju ei räägi. Kõige pikem vestlus toimus mul täna hommikul, kui Shao Thianqui (ehk siis lühidalt George loomulikult) tuli minu juurde ja küsis, et kuule olen näinud et teil on auto. Tahame endale ka autot osta aga mure suur kuna meil on auto jaoks AINULT 10 000 dollarit ja kohe mitte ei tea mida selle eest ostma peaks. Takkajärgi mõtlen et oleks äkki 10 tonni eest meie Holdeni võinud maha lükata....muhahhaaa!
Natuke veel elukohast. Tundub et suur osa austraallasi eriti pead ei vaeva selle üle milline neil maja välja näeb. Äärelinnades liikudes leidub ikka häirivalt palju majasid, mis on nii räämas et s*** püksi. Näiteks kaks meie vastasmaja näevad välja sellised:
Minu isiklik lemmik on vastasmaja kööginurk
Tegelikult ei ole ju kuskil kirjas et maja peab olema ilus läikiv ja puhtaks lakutud. Kohalikud ise paistavad rahul olevat ja miks nad peaksidki muretsema, kui neile on trehvanud elamiseks koht, kus on 300 päeva aastas päikesepaistet.
Maja taga on meil aed, kus saab pesu kuivatada. Mida päev edasi seda enam nõuab aeda minek julgust. Umbes kuu aega tagasi pesitsesid meil aias suured konnad. Siis tegime nalja, et kui konnad ära kaovad, siis ei tasu enam aeda jalga tõsta, sest ilmselt maod platsis. Praeguseks on igatahes konnad kadunud. Ise ei ole veel ühtegi madu näinud aga täna hommikuse seisuga vahtis Iffile küll miskit suuremat sorti volask koduaia lillepeenrast vastu. Lisaks sellele tegutsevad pesunööridel mitut sorti ämblikud. Vaatamata neile ohtudele uurisin eelmisel nädalal tagaaeda natuke lähemalt ja avastasin sealt ühe rustikaalse disainiga plangu ja varase perioodi Tauno Kangro taiese.
Niipalju siis elust-olust. Tänaseks oleme paika pannud et 16-17 detsember pakime ennast ratastele ja liigume Brisbanest edasi lõunapoole. Tüdrukutel on selle ajani kindlad tööd olemas. Meil Iffiga hakkab suurejooneline villa valmis saama, kuid ümberringi on veel seal asju lõpetada küllalt ja äkki veab ka meil linnast lahkumiseni tööots välja. Kui ei vea siis on plaan B minna tööle supermarketisse Jõuluvanaks.
P.S. Lisasin lehe paremasse serva kolm linki kust pääseb teiste siinsete kroonikute lugude juurde - kel huvi vaadaku. Lisaks sellele on väga oodatud Teie kommentaarid
"Meie maja"
ja "meie tänav"
Hiinakatega erilist seltsielu arendada ei anna, kuna inglise keelt nad just liiga palju ei räägi. Kõige pikem vestlus toimus mul täna hommikul, kui Shao Thianqui (ehk siis lühidalt George loomulikult) tuli minu juurde ja küsis, et kuule olen näinud et teil on auto. Tahame endale ka autot osta aga mure suur kuna meil on auto jaoks AINULT 10 000 dollarit ja kohe mitte ei tea mida selle eest ostma peaks. Takkajärgi mõtlen et oleks äkki 10 tonni eest meie Holdeni võinud maha lükata....muhahhaaa!
Natuke veel elukohast. Tundub et suur osa austraallasi eriti pead ei vaeva selle üle milline neil maja välja näeb. Äärelinnades liikudes leidub ikka häirivalt palju majasid, mis on nii räämas et s*** püksi. Näiteks kaks meie vastasmaja näevad välja sellised:
Minu isiklik lemmik on vastasmaja kööginurk
Tegelikult ei ole ju kuskil kirjas et maja peab olema ilus läikiv ja puhtaks lakutud. Kohalikud ise paistavad rahul olevat ja miks nad peaksidki muretsema, kui neile on trehvanud elamiseks koht, kus on 300 päeva aastas päikesepaistet.
Maja taga on meil aed, kus saab pesu kuivatada. Mida päev edasi seda enam nõuab aeda minek julgust. Umbes kuu aega tagasi pesitsesid meil aias suured konnad. Siis tegime nalja, et kui konnad ära kaovad, siis ei tasu enam aeda jalga tõsta, sest ilmselt maod platsis. Praeguseks on igatahes konnad kadunud. Ise ei ole veel ühtegi madu näinud aga täna hommikuse seisuga vahtis Iffile küll miskit suuremat sorti volask koduaia lillepeenrast vastu. Lisaks sellele tegutsevad pesunööridel mitut sorti ämblikud. Vaatamata neile ohtudele uurisin eelmisel nädalal tagaaeda natuke lähemalt ja avastasin sealt ühe rustikaalse disainiga plangu ja varase perioodi Tauno Kangro taiese.
Niipalju siis elust-olust. Tänaseks oleme paika pannud et 16-17 detsember pakime ennast ratastele ja liigume Brisbanest edasi lõunapoole. Tüdrukutel on selle ajani kindlad tööd olemas. Meil Iffiga hakkab suurejooneline villa valmis saama, kuid ümberringi on veel seal asju lõpetada küllalt ja äkki veab ka meil linnast lahkumiseni tööots välja. Kui ei vea siis on plaan B minna tööle supermarketisse Jõuluvanaks.
P.S. Lisasin lehe paremasse serva kolm linki kust pääseb teiste siinsete kroonikute lugude juurde - kel huvi vaadaku. Lisaks sellele on väga oodatud Teie kommentaarid
Thursday, November 1, 2007
Ööelu
Sättisin oma blogi külastatavuse jälgimiseks üles sellise spets vidina, mis näitab kui palju ja kust riikidest sinu tegemisi kaemas käiakse. Päris hull olukord, viimase kahe nädalaga olen saanud 184 tabamust. Tuld on antud Eestist, Austraaliast, Hispaaniast, Soomest, Rootsist, Hollandist ja Tsehhist. Seega, kuna ma päris ainult iseendale ei kirjuta seda lugu, siis väike järellugu kah.....
Ülemöödunud nädalavahetuse veetsime ootamatul kombel Brisbanes. Kuna meie neiud kutsuti ühe siinse Eesti naisterahva tüdrukute õhtule, olime sunnitud kuumale rannaliivale ja ookeanilainetele tillika tegema ja kohapeal ajaviidet leidma. Öised (öö algab siinse klassifikatsiooni alusel siis, kui pimedaks läheb e. siis 18.30)lõbustusasutused asuvad linnaosas nimega Fortitude Valley. Pole tegemist tegelikult mingi erilise Rikkuse Oruga vaid pigem Hiinalinnaga - tänavasildid puha pilukate sigrimigri märkidega kirjutatud jne. Igatahes on Valley selline koht, kus asuvad kõik suuremad klubid, pubid ja kus nädalavaetusel inimesed ööläbi tänaval kakerdavad ning kui neid liiga palju tänavatele valgub, siis viidakse lärmakamad ja väljapaistvamad politseiautoga ära. Selle tarbeks on üles seatud kindel putka nimega "Police Beat" - ehk siis saage tundma politsei vägivalda.
Reede õhtul piirduski meie väljaskäik peamisel tänavatel lonkimisega, sest siin tahavad kõik lõbustusasutused jube korralikud olla ja kedagi plätude või lühikeste pükstega sisse ei lasta. Iff oli küll pannud jalga igati okeid 3/4 pikkusega püksid, kuid kuna veits oli ikka paljast pinda näha siis meid jutule ei võtud. Siiski panin 3 asja tähele - inimesed siin väljas käies eriti alkoholiga piiri ei pea, naisterahvad eriliste moraalijüngritena ei käitu (poleks iial uskunud et mina midagi sellist ütlen) ja klubides/pubides vaiba peale astuda ei tasu, sest see kleepub nii hullusti, et võib kingatallad küljest rebida. Viimane on tingitud sellest, et kui koristajaneiu baaris lauad lapiga puhtaks pühib siis pigistab ta lapi sinnasamasse laua kõrvale maha, vaiba peale.
Igal juhul jättis kõik see niivõrd hea mulje, et käisime ka laupäeval Valleys peol ja eelmisel nädalavahetusel trehvas veel korra.
Ausõna oli plaan midagi asjalikku ka kirjutada, aga kuna väsimus võtab võimust, siis jätan eelmise nädalavahetuse tegemistest kirjutamise järgmiseks korraks.
Lõpetuseks veel niipalju, et kuna Eestis keerati kella tagasi aga Queenslandis ei keeratud (sest suvel on ilmad nii palavad, et inimesed tahavad, et õhtu varem kätte jõuaks) siis nüüdseks on meil ajavahe Eestiga juba 8 tundi.
Lõdvale püksirihmale vaatamate jäime pubiukse taha
Ülemöödunud nädalavahetuse veetsime ootamatul kombel Brisbanes. Kuna meie neiud kutsuti ühe siinse Eesti naisterahva tüdrukute õhtule, olime sunnitud kuumale rannaliivale ja ookeanilainetele tillika tegema ja kohapeal ajaviidet leidma. Öised (öö algab siinse klassifikatsiooni alusel siis, kui pimedaks läheb e. siis 18.30)lõbustusasutused asuvad linnaosas nimega Fortitude Valley. Pole tegemist tegelikult mingi erilise Rikkuse Oruga vaid pigem Hiinalinnaga - tänavasildid puha pilukate sigrimigri märkidega kirjutatud jne. Igatahes on Valley selline koht, kus asuvad kõik suuremad klubid, pubid ja kus nädalavaetusel inimesed ööläbi tänaval kakerdavad ning kui neid liiga palju tänavatele valgub, siis viidakse lärmakamad ja väljapaistvamad politseiautoga ära. Selle tarbeks on üles seatud kindel putka nimega "Police Beat" - ehk siis saage tundma politsei vägivalda.
Reede õhtul piirduski meie väljaskäik peamisel tänavatel lonkimisega, sest siin tahavad kõik lõbustusasutused jube korralikud olla ja kedagi plätude või lühikeste pükstega sisse ei lasta. Iff oli küll pannud jalga igati okeid 3/4 pikkusega püksid, kuid kuna veits oli ikka paljast pinda näha siis meid jutule ei võtud. Siiski panin 3 asja tähele - inimesed siin väljas käies eriti alkoholiga piiri ei pea, naisterahvad eriliste moraalijüngritena ei käitu (poleks iial uskunud et mina midagi sellist ütlen) ja klubides/pubides vaiba peale astuda ei tasu, sest see kleepub nii hullusti, et võib kingatallad küljest rebida. Viimane on tingitud sellest, et kui koristajaneiu baaris lauad lapiga puhtaks pühib siis pigistab ta lapi sinnasamasse laua kõrvale maha, vaiba peale.
Igal juhul jättis kõik see niivõrd hea mulje, et käisime ka laupäeval Valleys peol ja eelmisel nädalavahetusel trehvas veel korra.
Ausõna oli plaan midagi asjalikku ka kirjutada, aga kuna väsimus võtab võimust, siis jätan eelmise nädalavahetuse tegemistest kirjutamise järgmiseks korraks.
Lõpetuseks veel niipalju, et kuna Eestis keerati kella tagasi aga Queenslandis ei keeratud (sest suvel on ilmad nii palavad, et inimesed tahavad, et õhtu varem kätte jõuaks) siis nüüdseks on meil ajavahe Eestiga juba 8 tundi.
Lõdvale püksirihmale vaatamate jäime pubiukse taha
Tuesday, October 16, 2007
North Stradbroke island
Käes teisipäev. Kuna keegi mind täna kuskile poolnädala selgroogu murdma ei kutsunud istun oma pesas, rüüpan pakiveini ja kajastan viimase nädala jooksul juhtunut.
Kui jutt juba veini peale läks siis mainin ära, et hea õnne ja kokkuhoidliku eelarve puhul võib käraka poest leida täiesti OK pakiveine nii 10-14$ eest 4l pakk. Oleksingi selle teadmisega õnnelikult edasi elanud, kui sõber Mart ei oleks juhtinud mu tähelepanu ühele veinipaki peale kritseldatud märkusele. "Produced with the aid of milk, fish, egg and nut products & traces may remain". Ehk siis teisisõnu, kuna odava veini tootmisel ei ole kellelgi aega pool aastat oodata, millal see kraam käärib vändatakse kääritamisel veini sisse kalaraipeid, piimajääke ja muud sodi, mis protsessi kiiremini liikuma panevad ja lisatud roka jäägid võivad jääda tuntavateks. Need lisandid annavad ilmselt tooni peamiselt hommikul ärgates. Samas ise selle teadmisega halvemini ennast ei tunne, sest usun et Euroopas pannakse odav vein samamoodi käima, aga kogu tõde lihtsalt ei avaldata. Küll aga pean tunnistama, et orkutis ütles keegi pakiveini kohta päris tabavalt: "Pakiveini ära küll joo, sest alguses on ta hea ja pärast ka aga hiljem enam ei ole". Austraalias võik selle kohta selle kohta öelda lihtsalt "Good mood - conditions apply!"
Tagasi asja juurde. Oleme siinviibitud pooleteise kuu jooksul käinud 5 (loe viis!) korda nädalavahetust Gold Coastil. Seda on piisavalt palju, et valge tagumik pruunil kehal ilusti silma hakkaks paistma. Seetõttu tegime üsna ootamatu otsuse ja läksime seekord saarele nimega North Stradbroke. Ametliku legendi kohaselt on tegemist ühe maailma suurima liivasaarega, mis oli mitte ammu veel tunduvalt suurem. 1896 aasta suur torm aga lammutas piirkonnas sedavõrd, et saar uhuti keskelt pooleks ja tekkisid North Stradbroke ja South Stradbroke. See minemauhutud koht oli tegelikult nagunii üsna mõtetu mülgas ja kuna nüüd saavad abivalmis reederid osutada praamiteenust mõlema saare vahel ei poeta täna selle sündmuse pärast enam üksgi austraallane pisarat.
http://en.wikipedia.org/wiki/North_Stradbroke_Island
North Stradbroke, mis on kahest saarest suurem on tegelikult elamiseks kõlmulik ainult põhjapoolses osas ja saarel on kokku ainult kolm asulat ja väidetavalt ka 3000 püsielanikku. Seda oli meie jaoks täiesti piisavalt. Õnnestus taaskord näha vaalasid. Lisaks sellele silmasin hulgaliselt liivakrabisid, samuti igavest lahmakat merikilpkonna. Ühesõnaga koht oli müstiliselt ilus ja need paar pilti mis ma allpool lisan ei anna tegelikult suurt midagi edasi. Laupäeva õhtul käisime kohalikus pubis peol. Päris äge oli. Eriti meeldis mulle bänd, mis koosnes viiekümneaastasest meestest, kes mängisid vanu surfihitte, täielik The Beachboys. Pühapäeval vaatasime ära saare kaks magevee järve. Brown lake oli nagu nimi ütleb pruun ja Blue lake täpselt sama sinine kui täiesti suvaline Lõuna Eesti järv. Igatahes sai mõlemasse sisse karatud ja elusalt tagasi ka tuldud. Lõpetuseks käisime veel saare idakaldal 22 miilisel rannal, mida Vaikse ookeani lained tol päeval eriti armutult nüpeldasid. Kuna olukord oli vetteminemiseks minu jaoks liiga hull, meisterdasin väikese skulptuuri.
Kokkuvõttes oli N-Stradbroke väga hea käik, et mitte öelda üks parimaid senimaani. Kahjuks on Austraalias niipalju käia ja vaadata, et sinna saarele ma ilmselt enam oma jalga ei tõsta.
Lõpetuseks mainin, et kuna järgmisel nädalavahetusel toimub Gold Coasti Indicar vormelite võiduajamine ei ole kuigi tark sinna oma jalga tõsta. Hetkel kaalukausil kolm alternatiivi: Vee ja lõbustuspark poolel teel Gold Coastile, Automatk Brisbane lähedal kohas nimega Glass House Mountains või siis rannikuäärne koht nimega Byron Bay. Viimasega selline rumal lugu, et eile sai seal üks ameerika tädi hai käest natuke näksida. Mitte üldse hullusti - vaid neli ümblust käel, aga praegu käib seal kandis üks suurem haijaht. Samas sukeldumisreisidel näeb vähemalt Byron Bays haisid üsna sagli ka endast paari meetri kaugusel. Egonilgi selline pilt olemas, aga need on vist hoolimata paarimeetrisest pikkusest mingit ohutumat marki haikalad.
North Stradbroke island, Point Lookout
Maakera serval
Meie seltskond - Mina, Mõmmi, Mart, Annika, Iff, Liisi, Egon
Lahedad sägad
Pussukotid
Brown Lake, ehk siis nagu tavaline Eesti järv
Noored kunstnikud
Kui jutt juba veini peale läks siis mainin ära, et hea õnne ja kokkuhoidliku eelarve puhul võib käraka poest leida täiesti OK pakiveine nii 10-14$ eest 4l pakk. Oleksingi selle teadmisega õnnelikult edasi elanud, kui sõber Mart ei oleks juhtinud mu tähelepanu ühele veinipaki peale kritseldatud märkusele. "Produced with the aid of milk, fish, egg and nut products & traces may remain". Ehk siis teisisõnu, kuna odava veini tootmisel ei ole kellelgi aega pool aastat oodata, millal see kraam käärib vändatakse kääritamisel veini sisse kalaraipeid, piimajääke ja muud sodi, mis protsessi kiiremini liikuma panevad ja lisatud roka jäägid võivad jääda tuntavateks. Need lisandid annavad ilmselt tooni peamiselt hommikul ärgates. Samas ise selle teadmisega halvemini ennast ei tunne, sest usun et Euroopas pannakse odav vein samamoodi käima, aga kogu tõde lihtsalt ei avaldata. Küll aga pean tunnistama, et orkutis ütles keegi pakiveini kohta päris tabavalt: "Pakiveini ära küll joo, sest alguses on ta hea ja pärast ka aga hiljem enam ei ole". Austraalias võik selle kohta selle kohta öelda lihtsalt "Good mood - conditions apply!"
Tagasi asja juurde. Oleme siinviibitud pooleteise kuu jooksul käinud 5 (loe viis!) korda nädalavahetust Gold Coastil. Seda on piisavalt palju, et valge tagumik pruunil kehal ilusti silma hakkaks paistma. Seetõttu tegime üsna ootamatu otsuse ja läksime seekord saarele nimega North Stradbroke. Ametliku legendi kohaselt on tegemist ühe maailma suurima liivasaarega, mis oli mitte ammu veel tunduvalt suurem. 1896 aasta suur torm aga lammutas piirkonnas sedavõrd, et saar uhuti keskelt pooleks ja tekkisid North Stradbroke ja South Stradbroke. See minemauhutud koht oli tegelikult nagunii üsna mõtetu mülgas ja kuna nüüd saavad abivalmis reederid osutada praamiteenust mõlema saare vahel ei poeta täna selle sündmuse pärast enam üksgi austraallane pisarat.
http://en.wikipedia.org/wiki/North_Stradbroke_Island
North Stradbroke, mis on kahest saarest suurem on tegelikult elamiseks kõlmulik ainult põhjapoolses osas ja saarel on kokku ainult kolm asulat ja väidetavalt ka 3000 püsielanikku. Seda oli meie jaoks täiesti piisavalt. Õnnestus taaskord näha vaalasid. Lisaks sellele silmasin hulgaliselt liivakrabisid, samuti igavest lahmakat merikilpkonna. Ühesõnaga koht oli müstiliselt ilus ja need paar pilti mis ma allpool lisan ei anna tegelikult suurt midagi edasi. Laupäeva õhtul käisime kohalikus pubis peol. Päris äge oli. Eriti meeldis mulle bänd, mis koosnes viiekümneaastasest meestest, kes mängisid vanu surfihitte, täielik The Beachboys. Pühapäeval vaatasime ära saare kaks magevee järve. Brown lake oli nagu nimi ütleb pruun ja Blue lake täpselt sama sinine kui täiesti suvaline Lõuna Eesti järv. Igatahes sai mõlemasse sisse karatud ja elusalt tagasi ka tuldud. Lõpetuseks käisime veel saare idakaldal 22 miilisel rannal, mida Vaikse ookeani lained tol päeval eriti armutult nüpeldasid. Kuna olukord oli vetteminemiseks minu jaoks liiga hull, meisterdasin väikese skulptuuri.
Kokkuvõttes oli N-Stradbroke väga hea käik, et mitte öelda üks parimaid senimaani. Kahjuks on Austraalias niipalju käia ja vaadata, et sinna saarele ma ilmselt enam oma jalga ei tõsta.
Lõpetuseks mainin, et kuna järgmisel nädalavahetusel toimub Gold Coasti Indicar vormelite võiduajamine ei ole kuigi tark sinna oma jalga tõsta. Hetkel kaalukausil kolm alternatiivi: Vee ja lõbustuspark poolel teel Gold Coastile, Automatk Brisbane lähedal kohas nimega Glass House Mountains või siis rannikuäärne koht nimega Byron Bay. Viimasega selline rumal lugu, et eile sai seal üks ameerika tädi hai käest natuke näksida. Mitte üldse hullusti - vaid neli ümblust käel, aga praegu käib seal kandis üks suurem haijaht. Samas sukeldumisreisidel näeb vähemalt Byron Bays haisid üsna sagli ka endast paari meetri kaugusel. Egonilgi selline pilt olemas, aga need on vist hoolimata paarimeetrisest pikkusest mingit ohutumat marki haikalad.
North Stradbroke island, Point Lookout
Maakera serval
Meie seltskond - Mina, Mõmmi, Mart, Annika, Iff, Liisi, Egon
Lahedad sägad
Pussukotid
Brown Lake, ehk siis nagu tavaline Eesti järv
Noored kunstnikud
Wednesday, October 10, 2007
Mürka Mürka Mürka....!!!
Nagu juba eelmisest postitusest võis ennustada, kulges möödunud nädalavahetus Spordi lainetel. Austraalia korvpalliliiga raames toimus laupäeva Gold Coastil lahing Melbourne Tigersi ja kohaliku Gold Coast Blaze vahel. Iff ütles mulle täiesti põhjendatult, et näed, ma pidin sinuga maakera teise otsa sõitma, et sa minuga kossu vaatama tuleksid. Ja no ongi nii. Kui koolikoss arvesse ei lähe, siis ei ole ma tõepoolest kunagi korvapalli vaatamas käinud. (Sama lugu on ka kõikide muude pallimängudega, kui välja arvata FC Flora ja Iron Maideni vaheline jalkamats)
Igaks juhuks mainin võhikutele veel ära, et ega me tegelikult läinud niivõrd higiseid neegreid vaatama vaid ikka Oma Meest Havannas - Mürkat. Selleks tarbeks käisime enne mängu shoppinguturneel ja soetasime rulli oranzi paberit, värvi ja vilesid, et me ikka ennast nähtavaks ja kuuldavaks saaksime teha. Autoparklas plakatit tehes lendas turvamees peale, kuna tundus et teeme põrandale graffitit, kuid õiget asja nähes rahunes ta ikka maha ja soovis meile head mängu.
Koss ise tundus isegi minu treenimata silmale imelik. Esiteks oli kahtlanelik, et maängu ajal lasti kõlaritest mussi. Lisaks sellele kommenteeris kogu aeg mingi vant asja umbes sellises võtmes: "Haa Haa - hea pussukott viskas mööda". Noh ühesõnaga tundus selline ülepingutatud show olevat. Ma pole küll mingi eriline kossuekspert aga mäng ise tundus ka kohati olevat selline koolikorvpall. Mürka millegipärast ise eriti viskele ei tahtnud minna, vaid üritas lihtsalt oma tiimi mängu natuke sujuma panna. See-eest sai Mürka kõvasti vabaviskeid laduda. Kuna Eesti koljatit üritati kahe mehega kinni hoida siis meelitas ta päris mitu viga välja ja viskas vabasid oma 6(x2) korda - sisse sai vast mingi 3-4 palli. Enivei kokkuvõttes tõi Melbourne ja Mürka (17 punkti) ikkagi võidu ära (96-90)ja mängu lõpus viskas ta veel käppa ja kummardas ka meie poole.
Pärast mängu tegime eestlastega väljas veel pilti ka. Kokku oli meid seal mängul vähemalt 16 - võibolla isegi rohkem.
Tulime Gold Coastilt juba laupäeva õhtul tagasi, kuna ei viitsinud ööpimeduses omale mingit kohta otsima minna. Lisaks sellele oli laupäeva hilisõhtul saabumas Brisbane neli eestlast, kelle saabumise ajaks oli vaja tagasi jõuda.
Lisaks Coastil käigule jõudsime nädalavahetusel veel autot tuunida. Vahetasin piduriklotse. Tegin ettepaneku leegid ka autole peale joonistada aga arvestades, et tahaks selle auto kunagi mingi raha eest maha ka müüa, ei ole see vast parim mõte. Samuti selgus ka müsteerium, miks meie 93 aasta Holden nii päikesepõlenud ja räämas välja näeb. See auto kuulus enne Austraalia armeele.
Reede õhtul õnnestus jälle kesklinnas 41. korrusel väiksesel koosviibimisel käia. Veel õnnestus pubi ukse taha jääda, kuna plätude ja lühikeste pükstega natukenegi viisakamatesse kohtadesse sisse ei lasta. Ja veel õnnestus taaskord Brisbane legendaarseimas backpackerite baaris-klubis Down Underis käia. Rohkem silmapaistvaid kordaminekuid ei olnud.
Lõpetuseks veel niipalju, et soetasime päris pädeva raamatu Austraalia vaatamisväärsuste kohta. Täiesti masendav kui palju on tegelikult teha, näha ja lõpuks sa tead ikkagi, et igale poole ei jõua tappes ka. Austraalia on teatavasti oma pindalalt üsna võrreldav Euroopaga. Siin oleme käinud tänakseks vaid Gold Coasti ja Sunshine Coastil. Euroopaga võrreldes on see sama kui elad Tallinnas ja oled käinud Toila rannas ja Pärnu rannas. Samas pole hullu - enne jõule vast hakkame kuhugi liikuma. Sydneysse on vaid 980 km, Melbourne miskit 1600, Alice Springsi ja kuulsa suure punase kalju Uluruni 3000 km ja Perthi vaid 4348 km. Ole tubli Holden!
soenev Mürka
platsiletormav Mürka
Vännid (Mõmmi pildistab)
"Mõmmile-hullult-meeldib-puu" meie maja lähedal
Igaks juhuks mainin võhikutele veel ära, et ega me tegelikult läinud niivõrd higiseid neegreid vaatama vaid ikka Oma Meest Havannas - Mürkat. Selleks tarbeks käisime enne mängu shoppinguturneel ja soetasime rulli oranzi paberit, värvi ja vilesid, et me ikka ennast nähtavaks ja kuuldavaks saaksime teha. Autoparklas plakatit tehes lendas turvamees peale, kuna tundus et teeme põrandale graffitit, kuid õiget asja nähes rahunes ta ikka maha ja soovis meile head mängu.
Koss ise tundus isegi minu treenimata silmale imelik. Esiteks oli kahtlanelik, et maängu ajal lasti kõlaritest mussi. Lisaks sellele kommenteeris kogu aeg mingi vant asja umbes sellises võtmes: "Haa Haa - hea pussukott viskas mööda". Noh ühesõnaga tundus selline ülepingutatud show olevat. Ma pole küll mingi eriline kossuekspert aga mäng ise tundus ka kohati olevat selline koolikorvpall. Mürka millegipärast ise eriti viskele ei tahtnud minna, vaid üritas lihtsalt oma tiimi mängu natuke sujuma panna. See-eest sai Mürka kõvasti vabaviskeid laduda. Kuna Eesti koljatit üritati kahe mehega kinni hoida siis meelitas ta päris mitu viga välja ja viskas vabasid oma 6(x2) korda - sisse sai vast mingi 3-4 palli. Enivei kokkuvõttes tõi Melbourne ja Mürka (17 punkti) ikkagi võidu ära (96-90)ja mängu lõpus viskas ta veel käppa ja kummardas ka meie poole.
Pärast mängu tegime eestlastega väljas veel pilti ka. Kokku oli meid seal mängul vähemalt 16 - võibolla isegi rohkem.
Tulime Gold Coastilt juba laupäeva õhtul tagasi, kuna ei viitsinud ööpimeduses omale mingit kohta otsima minna. Lisaks sellele oli laupäeva hilisõhtul saabumas Brisbane neli eestlast, kelle saabumise ajaks oli vaja tagasi jõuda.
Lisaks Coastil käigule jõudsime nädalavahetusel veel autot tuunida. Vahetasin piduriklotse. Tegin ettepaneku leegid ka autole peale joonistada aga arvestades, et tahaks selle auto kunagi mingi raha eest maha ka müüa, ei ole see vast parim mõte. Samuti selgus ka müsteerium, miks meie 93 aasta Holden nii päikesepõlenud ja räämas välja näeb. See auto kuulus enne Austraalia armeele.
Reede õhtul õnnestus jälle kesklinnas 41. korrusel väiksesel koosviibimisel käia. Veel õnnestus pubi ukse taha jääda, kuna plätude ja lühikeste pükstega natukenegi viisakamatesse kohtadesse sisse ei lasta. Ja veel õnnestus taaskord Brisbane legendaarseimas backpackerite baaris-klubis Down Underis käia. Rohkem silmapaistvaid kordaminekuid ei olnud.
Lõpetuseks veel niipalju, et soetasime päris pädeva raamatu Austraalia vaatamisväärsuste kohta. Täiesti masendav kui palju on tegelikult teha, näha ja lõpuks sa tead ikkagi, et igale poole ei jõua tappes ka. Austraalia on teatavasti oma pindalalt üsna võrreldav Euroopaga. Siin oleme käinud tänakseks vaid Gold Coasti ja Sunshine Coastil. Euroopaga võrreldes on see sama kui elad Tallinnas ja oled käinud Toila rannas ja Pärnu rannas. Samas pole hullu - enne jõule vast hakkame kuhugi liikuma. Sydneysse on vaid 980 km, Melbourne miskit 1600, Alice Springsi ja kuulsa suure punase kalju Uluruni 3000 km ja Perthi vaid 4348 km. Ole tubli Holden!
soenev Mürka
platsiletormav Mürka
Vännid (Mõmmi pildistab)
"Mõmmile-hullult-meeldib-puu" meie maja lähedal
Monday, October 1, 2007
Subscribe to:
Posts (Atom)