Täna on meie reisiseltskonna viimane päev Brisbane linnas. Pakime asju ja praegu on tunne, et osa kola tuleb minema visata, kuna meie meie vapra Holdeni pagasiruum ei ole kummist. Järgmised nädalad viivad meid rohkete vahepeatustega Sydneysse, kus võtame vastu Uue Aasta. Edasised plaanid olid täna hommikuni üsna segased, kuid hommikul helistati pärapõrgu maakonnas asuvast arbuusifarmist ja nüüd tundub, et publiku tungival nõudmisel saavad meist vähemalt mõneks nädalaks maakad - arbuusikorja tüüpi meesmaakad ja võimalik, et ka traktorist tüüpi naismaakad. Koht ise asub Sydneyst umbes 500 km läänes/sisemaa suunas. Maa pidavat seal juba üsna punane olema - ootame põnevusega.
Igatahes kuna oleme nyyd järmised paar nädalt ratastel kodutud siis üritan leida ise aega ja ka külalisstaare kaasata uute lugude kirjutamisel.
Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, mistõttu soovitan huvilistel sirvida äsjavalminud uut ja paremat MÕMMIVEEBI, kus üleval valimatult kõik kaamerasilma ette jäänud meie senised tegemised. Mõmmiveebi saab alljärnevalt aadressilt:
katrina.planet.ee/austraalia.htm
Dokumentaalfilmisõprade rõõmuks on ilmavalgust näinud ka Ivari esimene vidjoprojekt. Näha saab seda kui klikite alloleval aadressil:
http://www.youtube.com/watch?v=LAXvwAaMxBk
P.S. Suur osa videost on räigelt kontekstist välja rebitud või fabritseeritud (ehk siis tegelikult ei jookse ma niimoodi vette)
Sunday, December 16, 2007
Monday, December 3, 2007
Niisama
Kodumaal paiknevaid lugejaid võib see küll vihastada, kuid Brisbane ilm ei ole viimastel nädalatel kuigi sõbralik olnud. Pikki pükse just kapist välja otsima ei pea - kaugel sellest, kuid peaaegu iga päev tuleb ootamatud vihmasahmakaid ning seetõttu ei ole viimasel kahel nädalavahetusel linnast välja kiskunud.
Laupäeval toimus tüdrukutel keset päeva tore Tupperware pidu (muhahaa!!!) ning kuna kahjuks mind ja Iffi sinna ei kutsutud (kirjeldamatult kahju on sellest) otsustasime teha väikese kalapüügireisi. Suunaks võtsime linnaosa nimega Sandgate, mis on üks minu teada üks väheseid kohtasid, kus Brisbane linna sees rand. Tegemist ei ole küll rannaga kus kuigi palju inimesi vette julgeks minna kuid siiski on see tunduvalt parem kui väidetavalt mujal laiuv mangroovipadrik. Sandgate on tore koht ka seetõttu, et sealne meri meenutab paljuski kodumaist. Koht asub Brisbane jõe suudmes Moretoni saare taga ja sellepärast ei tule sinna ookeanilaine sisse. Sealsed lained on sellised madalad ja väsinud, tuulest põhjustatud ning vesi ise on hall - täpselt nagu Eestis.
Eelmises postituses kirjeldas Ivar meie vägevat kalapüügivarustust. Kuigi tegemist on hea kraamiga otsustasime siiski veel veidi vahenditesse investeerida ja käisime ostsime enne kalajahile minekut veel ühe labase õnge, veel ühe täiesti suvalise landi ja söödaks natuke külmutatud antšoovisid. Sandgates on kurat teab mille jaoks ehitatud pikk, vähemalt sajameetrine sild, mis tundus meile igati sobiv positsioon. Kuna endal "mõlkusid meeles mõtted eelmisest õhtust" jätsin tõsisema varustuse Iffi hallata ja loopisin oma labast viietaalast õnge. Peale paari viset saingi midagi konksu otsa, mis väljasikutades osutus kellegi vanaks õngeks - JuhHUU! Ühest küljest oli see väärt leid, sest selle õnge küljest sai monteerida igasugu ägedat nodi oma õnge täiustamiseks, teisest küljest ei suutnud ma süllekukkunud võimalust täielikult kasutada, sest suures leiutamistuhinas pillasin mõned üsna olulised jupid nagu näiteks konksu sillalaudade vahelt vette, millega sai ametlik osa kalaretkest minu jaoks läbi.
Iff oli mõnevõrra motiveeritum ja viitsis proovida erinevaid meetodeid ja häälestusi. Ühesõnaga pika jutu kokkuvõtteks õnnestus meil pärast seda kui keegi oli umbes 50 sööta konksu otsast ära virutanud, see paharet kätte saada. tegemist oli SUUUUUUURE (loe ~15 cm) koleda ogalise kalaga. Et keegi ei arvaks, et me selle jutu välja mõtlesime tegin kalast filmi ka. Kahuks ei jäänud keerulistel asjaoludel filmile siiski midagi. Igatahes viskasime kala vette tagasi ja tulime tulema. Ühesõnaga võib öelda, et 30 kilomeetrine sõit Sandgate tasus end igati ära.
Kui põrutav, äärmiselt pingeline, suurejooneline, ajalooline kalaretk välja jätta ei oska midagi märkimisväärset esile tõsta. Praeguseks juba natuke ootame, et saaks Brisbanest edasi liikuda. Tundub, et iga päevaga tuleb siia aina rohkem eestlasi juurde. Näiteks nädal aega tagasi sain ööklubis eesti keeles jooke tellida, kuna täiesti juhuslikult töötas seal leti taga 3 eestlannat. Peame järelikult edasi liikuma, et uutele kodumaalastele ruumi teha. Kahuks ei ole siiani kuigi selgeid plaane tehtud. Uue aasta võtame vastu Sydneys, edasi viib tee ilmselt kuhugi farmi.
Lõpetuseks mõned pildid vanematest sündmustest:
Ülemöödunud laupäevane õhtusöök kohalike eestlastega
Mõmmiga öises Brisbanes kolamas - taga Storybridge
Laupäeval toimus tüdrukutel keset päeva tore Tupperware pidu (muhahaa!!!) ning kuna kahjuks mind ja Iffi sinna ei kutsutud (kirjeldamatult kahju on sellest) otsustasime teha väikese kalapüügireisi. Suunaks võtsime linnaosa nimega Sandgate, mis on üks minu teada üks väheseid kohtasid, kus Brisbane linna sees rand. Tegemist ei ole küll rannaga kus kuigi palju inimesi vette julgeks minna kuid siiski on see tunduvalt parem kui väidetavalt mujal laiuv mangroovipadrik. Sandgate on tore koht ka seetõttu, et sealne meri meenutab paljuski kodumaist. Koht asub Brisbane jõe suudmes Moretoni saare taga ja sellepärast ei tule sinna ookeanilaine sisse. Sealsed lained on sellised madalad ja väsinud, tuulest põhjustatud ning vesi ise on hall - täpselt nagu Eestis.
Eelmises postituses kirjeldas Ivar meie vägevat kalapüügivarustust. Kuigi tegemist on hea kraamiga otsustasime siiski veel veidi vahenditesse investeerida ja käisime ostsime enne kalajahile minekut veel ühe labase õnge, veel ühe täiesti suvalise landi ja söödaks natuke külmutatud antšoovisid. Sandgates on kurat teab mille jaoks ehitatud pikk, vähemalt sajameetrine sild, mis tundus meile igati sobiv positsioon. Kuna endal "mõlkusid meeles mõtted eelmisest õhtust" jätsin tõsisema varustuse Iffi hallata ja loopisin oma labast viietaalast õnge. Peale paari viset saingi midagi konksu otsa, mis väljasikutades osutus kellegi vanaks õngeks - JuhHUU! Ühest küljest oli see väärt leid, sest selle õnge küljest sai monteerida igasugu ägedat nodi oma õnge täiustamiseks, teisest küljest ei suutnud ma süllekukkunud võimalust täielikult kasutada, sest suures leiutamistuhinas pillasin mõned üsna olulised jupid nagu näiteks konksu sillalaudade vahelt vette, millega sai ametlik osa kalaretkest minu jaoks läbi.
Iff oli mõnevõrra motiveeritum ja viitsis proovida erinevaid meetodeid ja häälestusi. Ühesõnaga pika jutu kokkuvõtteks õnnestus meil pärast seda kui keegi oli umbes 50 sööta konksu otsast ära virutanud, see paharet kätte saada. tegemist oli SUUUUUUURE (loe ~15 cm) koleda ogalise kalaga. Et keegi ei arvaks, et me selle jutu välja mõtlesime tegin kalast filmi ka. Kahuks ei jäänud keerulistel asjaoludel filmile siiski midagi. Igatahes viskasime kala vette tagasi ja tulime tulema. Ühesõnaga võib öelda, et 30 kilomeetrine sõit Sandgate tasus end igati ära.
Kui põrutav, äärmiselt pingeline, suurejooneline, ajalooline kalaretk välja jätta ei oska midagi märkimisväärset esile tõsta. Praeguseks juba natuke ootame, et saaks Brisbanest edasi liikuda. Tundub, et iga päevaga tuleb siia aina rohkem eestlasi juurde. Näiteks nädal aega tagasi sain ööklubis eesti keeles jooke tellida, kuna täiesti juhuslikult töötas seal leti taga 3 eestlannat. Peame järelikult edasi liikuma, et uutele kodumaalastele ruumi teha. Kahuks ei ole siiani kuigi selgeid plaane tehtud. Uue aasta võtame vastu Sydneys, edasi viib tee ilmselt kuhugi farmi.
Lõpetuseks mõned pildid vanematest sündmustest:
Ülemöödunud laupäevane õhtusöök kohalike eestlastega
Mõmmiga öises Brisbanes kolamas - taga Storybridge
Monday, November 19, 2007
1940 is calling – he wants his pants back!
Tere lugejad. Mina olen Iff ja mul on hea võimalus teie päev ilusamaks teha ning teile tutvustada tänast külalisesinejat – mind. Ehk siis sõber tunneb sõpra hädas ja kuna Ingmar üksi ei viitsi kirjutada, otsustasin ennast ohverdavalt appi tulla.
Möödunud nädalavahetus kostitas meid mitme uue asjaga. Paar nädalat tagasi ostsime omale 30’ne taalased snorgeldamisvarustused (natuke pikemalt siis lestad, ujumistoru ja mask) ning nüüd oli tagumine aeg need järgi proovida. Esimese katsetuse tegime Ingmariga laupäeval. Tulemus oli mõnevõrra tagasihoidlik. Nägime vist kahte erinevat liiki kalu. Mõlemad olid sellised, pool läbipaistvad – liiva värvi. Suht igav. Samal õhtul proovisime ka teist atraktsiooni – kalapüüki. Olime päeval omale soetanud spinningu ning landi. Valisime need vastavalt oma suurele kalastusteadmiste pagasile – spinning kõige odavam ja lant täiesti suvaline. Nagu hiljem selgus osutus meie kalapüük veelgi vähem tulemusrikkaks kui esimene snorgeldamine. Umbes kahe liigi jagu. Järeltulevate põlvede huvides olgu siiski ära märgitud, et nägime ühte päris suurt kilpkonna, kaugelt. Lisaks ühte meest, kes esialgu arvas, et Eesti oli originally part of Russia. Tegime talle Ingmariga siis väikese ajalootunni (Hillar Palamets oleks meie üle uhke).
Pühapäeval tegime kaks uut katset snorgeldamise maailmas ja ühe katse kalapüügil. Landi loopimine oli sama vähe edukas kui laupäeval, snorgeldamisega läks seevastu lõpuks päris hästi. Käisime sedapuhku kohas nimega the Spit. Kui kedagi peaks huvitama, siis asub tema Surfersis Paradisest pisut põhja poole. Snorgeldamise koht oli sisuliselt väike väin, mis eraldab the Spit’i South Stradbroke’i saarest. Erinevalt eelmisest kahest kohast, piisas seal kõigest pea vee alla panekust ja silmade lahti tegemisest, et näha igasuguseid kalu. Mõni nägi küll välja peaaegu nagu kodumaal tuntud ogalik, kuid kohal olid ka tv’st tuntud lapikud - triibulised kalad ning mitmed mitmed muud soomuselised. Muuhulgas nägi Liisi ka kohaliku krokodillimehe Steve Irwini tapnud kala väikest sugulast – astelraid.
Võtan natuke õigust arvata ka kohalike ujumisriiete kohta. Meesterahvad käivad reeglina ujumas nö surfipükstega. Lahedamatel kuttidel on need räpparlikult alla lastud. No nii, et kummardades on mustikas täies hiilguses näha. Selliste pükstega käiakse tegelikult vahel ka Eestis ujumas. Samas ei ole ma kunagi lühikesel Maarjamaa suvel näinud, et lisaks pükstele oleks kellelegi ka särk seljas. Mõnel juhul pikkade varrukatega. Tütarlapsed käivad vahel samamoodi riides. Ujumisriides. Eriti võigas kombinatsioon on see, kui ühel on seljas bikiinid, kuid nende peale on pandud lühikesed püksid ja mingi särk. Minu väiksele peale ei tundu see kuigi loogiline. On nähtud ka kombinatsiooni aluspesu-bikiinid. Heh, oleme näinud ka inimesi, kes on roninud vette dressides. Tõele au andes tuleb siiski tunnistada, et mitmed neiud on ka ilusti bikiinides
Jätkuks veel sellele teemale. Umbes kuu aega tagasi, kui mina oma uhkete bokseri tüüpi ujumispükstega Noosa’l veest välja ronisin, ütles üks blond tütarlaps– nineteen forty is calling, he wants his pants back! Hiljem ütles I’m sorry, tal pidavat olema sünnipäev ja üksjagu alkoholi juba sees. Soovisime talle palju õnne ja sõitsime tagasi Brisbane.
Möödunud nädalavahetus kostitas meid mitme uue asjaga. Paar nädalat tagasi ostsime omale 30’ne taalased snorgeldamisvarustused (natuke pikemalt siis lestad, ujumistoru ja mask) ning nüüd oli tagumine aeg need järgi proovida. Esimese katsetuse tegime Ingmariga laupäeval. Tulemus oli mõnevõrra tagasihoidlik. Nägime vist kahte erinevat liiki kalu. Mõlemad olid sellised, pool läbipaistvad – liiva värvi. Suht igav. Samal õhtul proovisime ka teist atraktsiooni – kalapüüki. Olime päeval omale soetanud spinningu ning landi. Valisime need vastavalt oma suurele kalastusteadmiste pagasile – spinning kõige odavam ja lant täiesti suvaline. Nagu hiljem selgus osutus meie kalapüük veelgi vähem tulemusrikkaks kui esimene snorgeldamine. Umbes kahe liigi jagu. Järeltulevate põlvede huvides olgu siiski ära märgitud, et nägime ühte päris suurt kilpkonna, kaugelt. Lisaks ühte meest, kes esialgu arvas, et Eesti oli originally part of Russia. Tegime talle Ingmariga siis väikese ajalootunni (Hillar Palamets oleks meie üle uhke).
Pühapäeval tegime kaks uut katset snorgeldamise maailmas ja ühe katse kalapüügil. Landi loopimine oli sama vähe edukas kui laupäeval, snorgeldamisega läks seevastu lõpuks päris hästi. Käisime sedapuhku kohas nimega the Spit. Kui kedagi peaks huvitama, siis asub tema Surfersis Paradisest pisut põhja poole. Snorgeldamise koht oli sisuliselt väike väin, mis eraldab the Spit’i South Stradbroke’i saarest. Erinevalt eelmisest kahest kohast, piisas seal kõigest pea vee alla panekust ja silmade lahti tegemisest, et näha igasuguseid kalu. Mõni nägi küll välja peaaegu nagu kodumaal tuntud ogalik, kuid kohal olid ka tv’st tuntud lapikud - triibulised kalad ning mitmed mitmed muud soomuselised. Muuhulgas nägi Liisi ka kohaliku krokodillimehe Steve Irwini tapnud kala väikest sugulast – astelraid.
Võtan natuke õigust arvata ka kohalike ujumisriiete kohta. Meesterahvad käivad reeglina ujumas nö surfipükstega. Lahedamatel kuttidel on need räpparlikult alla lastud. No nii, et kummardades on mustikas täies hiilguses näha. Selliste pükstega käiakse tegelikult vahel ka Eestis ujumas. Samas ei ole ma kunagi lühikesel Maarjamaa suvel näinud, et lisaks pükstele oleks kellelegi ka särk seljas. Mõnel juhul pikkade varrukatega. Tütarlapsed käivad vahel samamoodi riides. Ujumisriides. Eriti võigas kombinatsioon on see, kui ühel on seljas bikiinid, kuid nende peale on pandud lühikesed püksid ja mingi särk. Minu väiksele peale ei tundu see kuigi loogiline. On nähtud ka kombinatsiooni aluspesu-bikiinid. Heh, oleme näinud ka inimesi, kes on roninud vette dressides. Tõele au andes tuleb siiski tunnistada, et mitmed neiud on ka ilusti bikiinides
Jätkuks veel sellele teemale. Umbes kuu aega tagasi, kui mina oma uhkete bokseri tüüpi ujumispükstega Noosa’l veest välja ronisin, ütles üks blond tütarlaps– nineteen forty is calling, he wants his pants back! Hiljem ütles I’m sorry, tal pidavat olema sünnipäev ja üksjagu alkoholi juba sees. Soovisime talle palju õnne ja sõitsime tagasi Brisbane.
Trust no-one
Lühike lugu, mis leidis aset Ivari 25. juubeli raames. 10. novembri lõunal, mõnikümend minutit enne seda kui Iff pidi mind peale korjama läksin sõbrale sünnipäevakinki ostma (et see asi ikka varakult tehtud saaks). Kuna Ivar on mingil määral viskisõber, leidsin et üks osa kingist võiks olla pudel viskit, mistõttu seadsin sammud lähedasse kärakakunni kauplusesse. Kaupluses oli müüjaks keskelaine aasia naine, kes oli austraallasele kohaselt hästi jutukas ja päris, et kas pudel Jim Beami ja 6-pakk gintoonikut tähendab, et täna saab pidu. Vastasin viisakalt, et jah - läheme Brisbie islandile sõbra sünnipäeva pidama.
Niisiis - mõnikümmend minutit hiljem jõudis sünnipäevalaps Iff minu juurde. Kuna ka temal oli mõttes kärakakunnist läbi minna, soovitasin talle enda kohalikku auku, kus müüjaks jutukas aasia tädi. Nagu hiljem selgus oli Iffil sedavõrd suur viskiisu, et ta otsustas poodi minna ja samuti sealt ühe Jim Beami ja gintooniku 6 paki võtta.
Selle peale ütles müüja rõõmasalt. AHAA - LÄHETE BRIBIE ISLANDILE JAH: SUL ENNE SÕBER KÄIS KA - OSTIS SAMAMOODI PUDELI VISKIT JA SIKSPAKI GORDONSI GINI.
Iffil oli pärast üllatus oi oi kui suur
Niisiis - mõnikümmend minutit hiljem jõudis sünnipäevalaps Iff minu juurde. Kuna ka temal oli mõttes kärakakunnist läbi minna, soovitasin talle enda kohalikku auku, kus müüjaks jutukas aasia tädi. Nagu hiljem selgus oli Iffil sedavõrd suur viskiisu, et ta otsustas poodi minna ja samuti sealt ühe Jim Beami ja gintooniku 6 paki võtta.
Selle peale ütles müüja rõõmasalt. AHAA - LÄHETE BRIBIE ISLANDILE JAH: SUL ENNE SÕBER KÄIS KA - OSTIS SAMAMOODI PUDELI VISKIT JA SIKSPAKI GORDONSI GINI.
Iffil oli pärast üllatus oi oi kui suur
Friday, November 9, 2007
Elamine
Täna on Iffi juubel ja kuna selle piduliku sündmuse üritused ei ole veel pihta hakanud räägin natuke, meie eluasemest. Teatavasti oleme Katrinaga maandunud kesklinnast u. 5 kilomeetri kaugusele Ashgrove linnaosasse ühte Segasumma suvilasse, kus elab igasugu karvaseid ja sulelisi. Siiski ei ole olukord kuigi hull, sest maja esimene ja teine korrus on täiesti eraldatud ja meie korruse viiest toast on kahel oma vannituba ja ühel ka oma köök. Seetõttu on meie otsesed naabrid vaid kaks Hiina poissi, kes on nii vaiksed, et enamus ajast tundub, et olema maja peremehed.
"Meie maja"
ja "meie tänav"
Hiinakatega erilist seltsielu arendada ei anna, kuna inglise keelt nad just liiga palju ei räägi. Kõige pikem vestlus toimus mul täna hommikul, kui Shao Thianqui (ehk siis lühidalt George loomulikult) tuli minu juurde ja küsis, et kuule olen näinud et teil on auto. Tahame endale ka autot osta aga mure suur kuna meil on auto jaoks AINULT 10 000 dollarit ja kohe mitte ei tea mida selle eest ostma peaks. Takkajärgi mõtlen et oleks äkki 10 tonni eest meie Holdeni võinud maha lükata....muhahhaaa!
Natuke veel elukohast. Tundub et suur osa austraallasi eriti pead ei vaeva selle üle milline neil maja välja näeb. Äärelinnades liikudes leidub ikka häirivalt palju majasid, mis on nii räämas et s*** püksi. Näiteks kaks meie vastasmaja näevad välja sellised:
Minu isiklik lemmik on vastasmaja kööginurk
Tegelikult ei ole ju kuskil kirjas et maja peab olema ilus läikiv ja puhtaks lakutud. Kohalikud ise paistavad rahul olevat ja miks nad peaksidki muretsema, kui neile on trehvanud elamiseks koht, kus on 300 päeva aastas päikesepaistet.
Maja taga on meil aed, kus saab pesu kuivatada. Mida päev edasi seda enam nõuab aeda minek julgust. Umbes kuu aega tagasi pesitsesid meil aias suured konnad. Siis tegime nalja, et kui konnad ära kaovad, siis ei tasu enam aeda jalga tõsta, sest ilmselt maod platsis. Praeguseks on igatahes konnad kadunud. Ise ei ole veel ühtegi madu näinud aga täna hommikuse seisuga vahtis Iffile küll miskit suuremat sorti volask koduaia lillepeenrast vastu. Lisaks sellele tegutsevad pesunööridel mitut sorti ämblikud. Vaatamata neile ohtudele uurisin eelmisel nädalal tagaaeda natuke lähemalt ja avastasin sealt ühe rustikaalse disainiga plangu ja varase perioodi Tauno Kangro taiese.
Niipalju siis elust-olust. Tänaseks oleme paika pannud et 16-17 detsember pakime ennast ratastele ja liigume Brisbanest edasi lõunapoole. Tüdrukutel on selle ajani kindlad tööd olemas. Meil Iffiga hakkab suurejooneline villa valmis saama, kuid ümberringi on veel seal asju lõpetada küllalt ja äkki veab ka meil linnast lahkumiseni tööots välja. Kui ei vea siis on plaan B minna tööle supermarketisse Jõuluvanaks.
P.S. Lisasin lehe paremasse serva kolm linki kust pääseb teiste siinsete kroonikute lugude juurde - kel huvi vaadaku. Lisaks sellele on väga oodatud Teie kommentaarid
"Meie maja"
ja "meie tänav"
Hiinakatega erilist seltsielu arendada ei anna, kuna inglise keelt nad just liiga palju ei räägi. Kõige pikem vestlus toimus mul täna hommikul, kui Shao Thianqui (ehk siis lühidalt George loomulikult) tuli minu juurde ja küsis, et kuule olen näinud et teil on auto. Tahame endale ka autot osta aga mure suur kuna meil on auto jaoks AINULT 10 000 dollarit ja kohe mitte ei tea mida selle eest ostma peaks. Takkajärgi mõtlen et oleks äkki 10 tonni eest meie Holdeni võinud maha lükata....muhahhaaa!
Natuke veel elukohast. Tundub et suur osa austraallasi eriti pead ei vaeva selle üle milline neil maja välja näeb. Äärelinnades liikudes leidub ikka häirivalt palju majasid, mis on nii räämas et s*** püksi. Näiteks kaks meie vastasmaja näevad välja sellised:
Minu isiklik lemmik on vastasmaja kööginurk
Tegelikult ei ole ju kuskil kirjas et maja peab olema ilus läikiv ja puhtaks lakutud. Kohalikud ise paistavad rahul olevat ja miks nad peaksidki muretsema, kui neile on trehvanud elamiseks koht, kus on 300 päeva aastas päikesepaistet.
Maja taga on meil aed, kus saab pesu kuivatada. Mida päev edasi seda enam nõuab aeda minek julgust. Umbes kuu aega tagasi pesitsesid meil aias suured konnad. Siis tegime nalja, et kui konnad ära kaovad, siis ei tasu enam aeda jalga tõsta, sest ilmselt maod platsis. Praeguseks on igatahes konnad kadunud. Ise ei ole veel ühtegi madu näinud aga täna hommikuse seisuga vahtis Iffile küll miskit suuremat sorti volask koduaia lillepeenrast vastu. Lisaks sellele tegutsevad pesunööridel mitut sorti ämblikud. Vaatamata neile ohtudele uurisin eelmisel nädalal tagaaeda natuke lähemalt ja avastasin sealt ühe rustikaalse disainiga plangu ja varase perioodi Tauno Kangro taiese.
Niipalju siis elust-olust. Tänaseks oleme paika pannud et 16-17 detsember pakime ennast ratastele ja liigume Brisbanest edasi lõunapoole. Tüdrukutel on selle ajani kindlad tööd olemas. Meil Iffiga hakkab suurejooneline villa valmis saama, kuid ümberringi on veel seal asju lõpetada küllalt ja äkki veab ka meil linnast lahkumiseni tööots välja. Kui ei vea siis on plaan B minna tööle supermarketisse Jõuluvanaks.
P.S. Lisasin lehe paremasse serva kolm linki kust pääseb teiste siinsete kroonikute lugude juurde - kel huvi vaadaku. Lisaks sellele on väga oodatud Teie kommentaarid
Thursday, November 1, 2007
Ööelu
Sättisin oma blogi külastatavuse jälgimiseks üles sellise spets vidina, mis näitab kui palju ja kust riikidest sinu tegemisi kaemas käiakse. Päris hull olukord, viimase kahe nädalaga olen saanud 184 tabamust. Tuld on antud Eestist, Austraaliast, Hispaaniast, Soomest, Rootsist, Hollandist ja Tsehhist. Seega, kuna ma päris ainult iseendale ei kirjuta seda lugu, siis väike järellugu kah.....
Ülemöödunud nädalavahetuse veetsime ootamatul kombel Brisbanes. Kuna meie neiud kutsuti ühe siinse Eesti naisterahva tüdrukute õhtule, olime sunnitud kuumale rannaliivale ja ookeanilainetele tillika tegema ja kohapeal ajaviidet leidma. Öised (öö algab siinse klassifikatsiooni alusel siis, kui pimedaks läheb e. siis 18.30)lõbustusasutused asuvad linnaosas nimega Fortitude Valley. Pole tegemist tegelikult mingi erilise Rikkuse Oruga vaid pigem Hiinalinnaga - tänavasildid puha pilukate sigrimigri märkidega kirjutatud jne. Igatahes on Valley selline koht, kus asuvad kõik suuremad klubid, pubid ja kus nädalavaetusel inimesed ööläbi tänaval kakerdavad ning kui neid liiga palju tänavatele valgub, siis viidakse lärmakamad ja väljapaistvamad politseiautoga ära. Selle tarbeks on üles seatud kindel putka nimega "Police Beat" - ehk siis saage tundma politsei vägivalda.
Reede õhtul piirduski meie väljaskäik peamisel tänavatel lonkimisega, sest siin tahavad kõik lõbustusasutused jube korralikud olla ja kedagi plätude või lühikeste pükstega sisse ei lasta. Iff oli küll pannud jalga igati okeid 3/4 pikkusega püksid, kuid kuna veits oli ikka paljast pinda näha siis meid jutule ei võtud. Siiski panin 3 asja tähele - inimesed siin väljas käies eriti alkoholiga piiri ei pea, naisterahvad eriliste moraalijüngritena ei käitu (poleks iial uskunud et mina midagi sellist ütlen) ja klubides/pubides vaiba peale astuda ei tasu, sest see kleepub nii hullusti, et võib kingatallad küljest rebida. Viimane on tingitud sellest, et kui koristajaneiu baaris lauad lapiga puhtaks pühib siis pigistab ta lapi sinnasamasse laua kõrvale maha, vaiba peale.
Igal juhul jättis kõik see niivõrd hea mulje, et käisime ka laupäeval Valleys peol ja eelmisel nädalavahetusel trehvas veel korra.
Ausõna oli plaan midagi asjalikku ka kirjutada, aga kuna väsimus võtab võimust, siis jätan eelmise nädalavahetuse tegemistest kirjutamise järgmiseks korraks.
Lõpetuseks veel niipalju, et kuna Eestis keerati kella tagasi aga Queenslandis ei keeratud (sest suvel on ilmad nii palavad, et inimesed tahavad, et õhtu varem kätte jõuaks) siis nüüdseks on meil ajavahe Eestiga juba 8 tundi.
Lõdvale püksirihmale vaatamate jäime pubiukse taha
Ülemöödunud nädalavahetuse veetsime ootamatul kombel Brisbanes. Kuna meie neiud kutsuti ühe siinse Eesti naisterahva tüdrukute õhtule, olime sunnitud kuumale rannaliivale ja ookeanilainetele tillika tegema ja kohapeal ajaviidet leidma. Öised (öö algab siinse klassifikatsiooni alusel siis, kui pimedaks läheb e. siis 18.30)lõbustusasutused asuvad linnaosas nimega Fortitude Valley. Pole tegemist tegelikult mingi erilise Rikkuse Oruga vaid pigem Hiinalinnaga - tänavasildid puha pilukate sigrimigri märkidega kirjutatud jne. Igatahes on Valley selline koht, kus asuvad kõik suuremad klubid, pubid ja kus nädalavaetusel inimesed ööläbi tänaval kakerdavad ning kui neid liiga palju tänavatele valgub, siis viidakse lärmakamad ja väljapaistvamad politseiautoga ära. Selle tarbeks on üles seatud kindel putka nimega "Police Beat" - ehk siis saage tundma politsei vägivalda.
Reede õhtul piirduski meie väljaskäik peamisel tänavatel lonkimisega, sest siin tahavad kõik lõbustusasutused jube korralikud olla ja kedagi plätude või lühikeste pükstega sisse ei lasta. Iff oli küll pannud jalga igati okeid 3/4 pikkusega püksid, kuid kuna veits oli ikka paljast pinda näha siis meid jutule ei võtud. Siiski panin 3 asja tähele - inimesed siin väljas käies eriti alkoholiga piiri ei pea, naisterahvad eriliste moraalijüngritena ei käitu (poleks iial uskunud et mina midagi sellist ütlen) ja klubides/pubides vaiba peale astuda ei tasu, sest see kleepub nii hullusti, et võib kingatallad küljest rebida. Viimane on tingitud sellest, et kui koristajaneiu baaris lauad lapiga puhtaks pühib siis pigistab ta lapi sinnasamasse laua kõrvale maha, vaiba peale.
Igal juhul jättis kõik see niivõrd hea mulje, et käisime ka laupäeval Valleys peol ja eelmisel nädalavahetusel trehvas veel korra.
Ausõna oli plaan midagi asjalikku ka kirjutada, aga kuna väsimus võtab võimust, siis jätan eelmise nädalavahetuse tegemistest kirjutamise järgmiseks korraks.
Lõpetuseks veel niipalju, et kuna Eestis keerati kella tagasi aga Queenslandis ei keeratud (sest suvel on ilmad nii palavad, et inimesed tahavad, et õhtu varem kätte jõuaks) siis nüüdseks on meil ajavahe Eestiga juba 8 tundi.
Lõdvale püksirihmale vaatamate jäime pubiukse taha
Tuesday, October 16, 2007
North Stradbroke island
Käes teisipäev. Kuna keegi mind täna kuskile poolnädala selgroogu murdma ei kutsunud istun oma pesas, rüüpan pakiveini ja kajastan viimase nädala jooksul juhtunut.
Kui jutt juba veini peale läks siis mainin ära, et hea õnne ja kokkuhoidliku eelarve puhul võib käraka poest leida täiesti OK pakiveine nii 10-14$ eest 4l pakk. Oleksingi selle teadmisega õnnelikult edasi elanud, kui sõber Mart ei oleks juhtinud mu tähelepanu ühele veinipaki peale kritseldatud märkusele. "Produced with the aid of milk, fish, egg and nut products & traces may remain". Ehk siis teisisõnu, kuna odava veini tootmisel ei ole kellelgi aega pool aastat oodata, millal see kraam käärib vändatakse kääritamisel veini sisse kalaraipeid, piimajääke ja muud sodi, mis protsessi kiiremini liikuma panevad ja lisatud roka jäägid võivad jääda tuntavateks. Need lisandid annavad ilmselt tooni peamiselt hommikul ärgates. Samas ise selle teadmisega halvemini ennast ei tunne, sest usun et Euroopas pannakse odav vein samamoodi käima, aga kogu tõde lihtsalt ei avaldata. Küll aga pean tunnistama, et orkutis ütles keegi pakiveini kohta päris tabavalt: "Pakiveini ära küll joo, sest alguses on ta hea ja pärast ka aga hiljem enam ei ole". Austraalias võik selle kohta selle kohta öelda lihtsalt "Good mood - conditions apply!"
Tagasi asja juurde. Oleme siinviibitud pooleteise kuu jooksul käinud 5 (loe viis!) korda nädalavahetust Gold Coastil. Seda on piisavalt palju, et valge tagumik pruunil kehal ilusti silma hakkaks paistma. Seetõttu tegime üsna ootamatu otsuse ja läksime seekord saarele nimega North Stradbroke. Ametliku legendi kohaselt on tegemist ühe maailma suurima liivasaarega, mis oli mitte ammu veel tunduvalt suurem. 1896 aasta suur torm aga lammutas piirkonnas sedavõrd, et saar uhuti keskelt pooleks ja tekkisid North Stradbroke ja South Stradbroke. See minemauhutud koht oli tegelikult nagunii üsna mõtetu mülgas ja kuna nüüd saavad abivalmis reederid osutada praamiteenust mõlema saare vahel ei poeta täna selle sündmuse pärast enam üksgi austraallane pisarat.
http://en.wikipedia.org/wiki/North_Stradbroke_Island
North Stradbroke, mis on kahest saarest suurem on tegelikult elamiseks kõlmulik ainult põhjapoolses osas ja saarel on kokku ainult kolm asulat ja väidetavalt ka 3000 püsielanikku. Seda oli meie jaoks täiesti piisavalt. Õnnestus taaskord näha vaalasid. Lisaks sellele silmasin hulgaliselt liivakrabisid, samuti igavest lahmakat merikilpkonna. Ühesõnaga koht oli müstiliselt ilus ja need paar pilti mis ma allpool lisan ei anna tegelikult suurt midagi edasi. Laupäeva õhtul käisime kohalikus pubis peol. Päris äge oli. Eriti meeldis mulle bänd, mis koosnes viiekümneaastasest meestest, kes mängisid vanu surfihitte, täielik The Beachboys. Pühapäeval vaatasime ära saare kaks magevee järve. Brown lake oli nagu nimi ütleb pruun ja Blue lake täpselt sama sinine kui täiesti suvaline Lõuna Eesti järv. Igatahes sai mõlemasse sisse karatud ja elusalt tagasi ka tuldud. Lõpetuseks käisime veel saare idakaldal 22 miilisel rannal, mida Vaikse ookeani lained tol päeval eriti armutult nüpeldasid. Kuna olukord oli vetteminemiseks minu jaoks liiga hull, meisterdasin väikese skulptuuri.
Kokkuvõttes oli N-Stradbroke väga hea käik, et mitte öelda üks parimaid senimaani. Kahjuks on Austraalias niipalju käia ja vaadata, et sinna saarele ma ilmselt enam oma jalga ei tõsta.
Lõpetuseks mainin, et kuna järgmisel nädalavahetusel toimub Gold Coasti Indicar vormelite võiduajamine ei ole kuigi tark sinna oma jalga tõsta. Hetkel kaalukausil kolm alternatiivi: Vee ja lõbustuspark poolel teel Gold Coastile, Automatk Brisbane lähedal kohas nimega Glass House Mountains või siis rannikuäärne koht nimega Byron Bay. Viimasega selline rumal lugu, et eile sai seal üks ameerika tädi hai käest natuke näksida. Mitte üldse hullusti - vaid neli ümblust käel, aga praegu käib seal kandis üks suurem haijaht. Samas sukeldumisreisidel näeb vähemalt Byron Bays haisid üsna sagli ka endast paari meetri kaugusel. Egonilgi selline pilt olemas, aga need on vist hoolimata paarimeetrisest pikkusest mingit ohutumat marki haikalad.
North Stradbroke island, Point Lookout
Maakera serval
Meie seltskond - Mina, Mõmmi, Mart, Annika, Iff, Liisi, Egon
Lahedad sägad
Pussukotid
Brown Lake, ehk siis nagu tavaline Eesti järv
Noored kunstnikud
Kui jutt juba veini peale läks siis mainin ära, et hea õnne ja kokkuhoidliku eelarve puhul võib käraka poest leida täiesti OK pakiveine nii 10-14$ eest 4l pakk. Oleksingi selle teadmisega õnnelikult edasi elanud, kui sõber Mart ei oleks juhtinud mu tähelepanu ühele veinipaki peale kritseldatud märkusele. "Produced with the aid of milk, fish, egg and nut products & traces may remain". Ehk siis teisisõnu, kuna odava veini tootmisel ei ole kellelgi aega pool aastat oodata, millal see kraam käärib vändatakse kääritamisel veini sisse kalaraipeid, piimajääke ja muud sodi, mis protsessi kiiremini liikuma panevad ja lisatud roka jäägid võivad jääda tuntavateks. Need lisandid annavad ilmselt tooni peamiselt hommikul ärgates. Samas ise selle teadmisega halvemini ennast ei tunne, sest usun et Euroopas pannakse odav vein samamoodi käima, aga kogu tõde lihtsalt ei avaldata. Küll aga pean tunnistama, et orkutis ütles keegi pakiveini kohta päris tabavalt: "Pakiveini ära küll joo, sest alguses on ta hea ja pärast ka aga hiljem enam ei ole". Austraalias võik selle kohta selle kohta öelda lihtsalt "Good mood - conditions apply!"
Tagasi asja juurde. Oleme siinviibitud pooleteise kuu jooksul käinud 5 (loe viis!) korda nädalavahetust Gold Coastil. Seda on piisavalt palju, et valge tagumik pruunil kehal ilusti silma hakkaks paistma. Seetõttu tegime üsna ootamatu otsuse ja läksime seekord saarele nimega North Stradbroke. Ametliku legendi kohaselt on tegemist ühe maailma suurima liivasaarega, mis oli mitte ammu veel tunduvalt suurem. 1896 aasta suur torm aga lammutas piirkonnas sedavõrd, et saar uhuti keskelt pooleks ja tekkisid North Stradbroke ja South Stradbroke. See minemauhutud koht oli tegelikult nagunii üsna mõtetu mülgas ja kuna nüüd saavad abivalmis reederid osutada praamiteenust mõlema saare vahel ei poeta täna selle sündmuse pärast enam üksgi austraallane pisarat.
http://en.wikipedia.org/wiki/North_Stradbroke_Island
North Stradbroke, mis on kahest saarest suurem on tegelikult elamiseks kõlmulik ainult põhjapoolses osas ja saarel on kokku ainult kolm asulat ja väidetavalt ka 3000 püsielanikku. Seda oli meie jaoks täiesti piisavalt. Õnnestus taaskord näha vaalasid. Lisaks sellele silmasin hulgaliselt liivakrabisid, samuti igavest lahmakat merikilpkonna. Ühesõnaga koht oli müstiliselt ilus ja need paar pilti mis ma allpool lisan ei anna tegelikult suurt midagi edasi. Laupäeva õhtul käisime kohalikus pubis peol. Päris äge oli. Eriti meeldis mulle bänd, mis koosnes viiekümneaastasest meestest, kes mängisid vanu surfihitte, täielik The Beachboys. Pühapäeval vaatasime ära saare kaks magevee järve. Brown lake oli nagu nimi ütleb pruun ja Blue lake täpselt sama sinine kui täiesti suvaline Lõuna Eesti järv. Igatahes sai mõlemasse sisse karatud ja elusalt tagasi ka tuldud. Lõpetuseks käisime veel saare idakaldal 22 miilisel rannal, mida Vaikse ookeani lained tol päeval eriti armutult nüpeldasid. Kuna olukord oli vetteminemiseks minu jaoks liiga hull, meisterdasin väikese skulptuuri.
Kokkuvõttes oli N-Stradbroke väga hea käik, et mitte öelda üks parimaid senimaani. Kahjuks on Austraalias niipalju käia ja vaadata, et sinna saarele ma ilmselt enam oma jalga ei tõsta.
Lõpetuseks mainin, et kuna järgmisel nädalavahetusel toimub Gold Coasti Indicar vormelite võiduajamine ei ole kuigi tark sinna oma jalga tõsta. Hetkel kaalukausil kolm alternatiivi: Vee ja lõbustuspark poolel teel Gold Coastile, Automatk Brisbane lähedal kohas nimega Glass House Mountains või siis rannikuäärne koht nimega Byron Bay. Viimasega selline rumal lugu, et eile sai seal üks ameerika tädi hai käest natuke näksida. Mitte üldse hullusti - vaid neli ümblust käel, aga praegu käib seal kandis üks suurem haijaht. Samas sukeldumisreisidel näeb vähemalt Byron Bays haisid üsna sagli ka endast paari meetri kaugusel. Egonilgi selline pilt olemas, aga need on vist hoolimata paarimeetrisest pikkusest mingit ohutumat marki haikalad.
North Stradbroke island, Point Lookout
Maakera serval
Meie seltskond - Mina, Mõmmi, Mart, Annika, Iff, Liisi, Egon
Lahedad sägad
Pussukotid
Brown Lake, ehk siis nagu tavaline Eesti järv
Noored kunstnikud
Subscribe to:
Posts (Atom)