Tervist. Viimane lugu läks eetrisse Austraalia punasest südamest Alice Springsist. Kaks ja pool nädalat hiljem oleme rännanud tagasi rannikule, meie jaoks kõige kodusemaase osariiki Queenslandi. Alice Springis viibides nillisime tööd Suure Korallrahu lähistel asuvale väikesele saarele. Juba rännaku algus olime pidanud plaani millalgi sinna maanduda. Tagasihoidlikkusega siin maal ilmselt midagi eriti ei saavuta. Kui me oma avaldused umbes poolteist kuud tagasi teele panime saadeti meid viisakalt pikalt. Teise katse tegime neile otse personaliosakonda helistades – sedakorda öeldi, et oi kui tore, pange oma asjad uuesti posti ja helistame kohe täna kindlasti tagasi. No ega keegi tagasi helistama ei kippunud mistõttu otsustasime hakata läbi kõrge kihutama ning lõpuks rannikule Townsville jõudes helistasime neile ikka ise ja ütlesime, et oleme nüüd kohal ja olgu koht olla.
Alice Springist Townsville rändamise juures peab mainima, et Ivarit ja Liisit ei olnud esimene kõrbe-etapp murdnud ja nemad tulid jällegi kogu tee häälega. Kokku tegi see siis umbes 4000 km häälega sõitu läbi masendavalt tühja maa – müts maha. Teepeal juhtusid nad muuseas sõitma ühe rekkaga, mis vedas farmikola Tennant Creekis asuvasse arbuusifarmi – kusjuures see farm kuulub samale farmerile, kelle juures me Condobolinis arbuuse korjasime – nii väike ongi Austraalia. Meil Katrinaga midagi nii põrutavat ei juhtunud, korra üritasin nõu ja jõuga aidata teeservas seisnud katkise autorehviga aborigeene. Kusjuures need olid ikka tõelised aborigeenid – inglise keelt tuli vaid paar sõna, ülejäänud oli arusaamatu sõjakisa. Kahjuks meie Holdeni ratas nende Fordile siiski alla ei istunud ja seetõttu leppisime käte ja jalgadega kokku, et annan neile vett ja teatan lähimale roadhousele, et nad on hädas. Selle kohtumise käigus sain ka teada miks Austraalias pidevalt võsatulekahjud on. Kuigi väljas oli kõrvetavalt palav, oli grupi kõige vanem abokas jõudnud juba meisterdada väikesse lõkke.
Kõrb, varurattad ja abokad 2500 km seljataga jõudsime Townvillesse. Linna, mida nimetatakse Põhja-Queenslandi pealinnaks ja Austraalia suurimaks troopikalinnaks. Pärast kuiva ja kõrvetavat kõrbe oli päris eriline jõuda niiskesse ja kõrvetavasse Townsvillesse. Kuna juba järgmisel päeval pärast kohale jõudmist selgus, et oleme ikka oodatud oma väikesele saarekesele siis pidime hommikul ennast kokku pakkima ja veel 300km ümber paiknema. Küla kuhu suundusime kannab nime Airlie Beach. Tänavad on siin täis nii suure seljakoti kui ka suure rahakotiga rändavaid turiste ja pidu käib peatänaval 7 päeva nädalas. Esialgu ei hakanud me pidu, ette võtma, vaid pidime endale elamise leidma. Kuna (loodetavasti) vähemalt esialgu meid saarele majutada ei õnnestunud, siis pidime endale koha leidma. Mingit korterit ei olnud mõtet otsima hakata, kuivõrd me ei tea kui kauaks meil seda üldse vaja on. Õnneks kukkus meile sülle üks cabin (eestikeeli siis matkamaja või hütt) mis just erilise luksusega silma ei paista aga samas on kõik vajalik olemas. Lisaks vajalikele asjadele hüppavad maja ümber paksud konnad, lendavad kajakasuurused nahkhiired ja seintel sibab terve kari väikeseid sisalikke – geckosid. (Öösel hoiame välisvalguse põlevana sest siis on geckodel rohkem sitikaid lampide ümber süüa.)
Lõpetuseks veel kaks tähelepanekut.
Esiteks on Austraalias mageda veega suht kitsas käes. Eriti terav on probleem Queenslandis ja seetõttu räägitakse kõikjal veesäästmise ja taaskasutuse vajalikkusest. Samal ajal on Austraalia tilkuvate kraanide maa. Meie apartemendis kraanid õnneks ei tilgu vaid jooksevad sirinal (hoolimata sellest, kui kõvasti sa nad kinni väänad). Kahtlustan et mingi 100 liitrit vett jookseb päevas ikka tühja. Tilkuvatest kraanidest ja lekkivatest peldikupottidest teatamiseks on Queenslandis loodud spetsiaalne anonüümne telefoniliin. Lähen proovin homme esialgu koha omanikuga rääkida – ehk on ta nõus ikka kraanid korda tegema ja kui ole, eks siis peab “täiesti anonüümse” vihje andma.
Teiseks piinab mind see, et kuigi Põhja Queenslandi on õnnistatud troopiliselt sooja kliima ja kaunite randadega, ei tule siin suur osa aastast ookeanis ujumisest midagi välja. Detsembrist aprillini liiklevad siinsetes vetes vastikud mürgised meduusid, kellest kõige ebameeldivamad on Box-Jellifish ja Irokundi. Esimene neist suur, aga peaaegu täiesti läbipaistev vastik elukas, kelle kombitsad võivad surmavalt mürgiselt kõrvetada. Teine vennike on hästi pisike aga enam vähem sama eluohtliku toimega. Mõnel pool on randadesse ohutuks ujumiseks tehtud võrguga piiratud alad. Täna näiteks leiti Cairnsi linnas ühest sellisest turvalisest ujumisalast 3 meetrine soolase vee krokodill. KÕIK LAPSED MERRE!!!
P.S. Uus vidiõu on kah üleval. Sedakorda siis Condobolini tegemistest. Päris pikk - varuge kannatust.
http://www.youtube.com/watch?v=CzP9OYxOQNk
Sunday, March 23, 2008
Thursday, March 6, 2008
Kuu aega ratastel
Superlinnast Condobolinist lahkumisest saab peagi juba terve kuu. (Ühtlasi tähistasime hiljuti vaikimisi poole aasta möödumist Austraalias.) Kergelt hakkab ringi rändamisest juba siiber saama. Tahaks vahelduseks rohkem kui 2 ööd ühes kohas magada ja puhata pidevast asjade pakkimisest.
Mida me siis teinud oleme. Nagu külalisesineja Timmu kajastas viis meie tee Sydneyst pealinna Canberrasse ja sealt edasi mööda rannikut Melbourne kus saatsime ära Ita ja Urmo. Kahju küll, et nende siinviibimine vaid 8 päevane sai olema kuid positiivse poolena said nad tagasiteel 3 päeva Singapuri lennujaamas veeta. Timmu järgnes meile 4 päevasele reisile Tasmaaniasse, kus oli küll väga ilus, kuid samal ajal üsna piinavalt külm. Esimest korda meie Austraalia tuuri vältel otsustasime telgid kokku panna ja elasime kogu Tasmaania treti jooksul matkamajades. Igatahes sai ka Timmu reis Tasmaaniaga otsa. Kokkuvõttes peab ütlema, et need kaks nädalat, mil kauged külalised siin viibisid juhtusid olema kohe eriliselt külmad ja vastikud isegi Lõuna-Austraalia kohta.
Tasmaaniast naasedes liikus meie 4 liikmeline ekipaaz edasi Melbournest Adelaide poole. Selle sõidu peamiseks vaatamisväärsuseks oli muidugi Great Ocean Road. Ühelt poolt võib öelda, et jutt 300 kilomeetrisest rannikukaljudel looklevast maailma kauneimast maanteest on ilmselt veidi ülepingutatud, kuid samas maantee peamine vaatamisväärsus - umbes 10 km lõik 12 Apostli ümbruses oli küll vägev. Kuna mõned tuttavad (loe: Mikk) olid asja maha teinud siis läksin suhteliselt väikeste ootustega, kuid tegelikult oli päris uskumatu vaatamisväärsus. Meile oli sattunud ilus päikeseline ilm ka, ning eks ka seetõttu oli vesi sinisem ja kaljud kollasemad.
Adelaidest edasi on reis kulgenud märksõna "Uluru" all. Tegemist siis enam vähem keset Austraaliat asuva hiigelsuure monoliidiga, mis kõrbemaastikust välja kerkib. Kahjuks tähendas selle imelooma ära kaemine meie jaoks enam kui 4500 kilomeetrist sõitu läbi inimtühja kõnnumaa ehk "outbacki". Ivar ja Liisi otsustasid siinkohal, et selline väike sõit vanas heas Holdenis ei annaks täielikku elamust ning asusid omal käel teele. Seega jäi roheline kaunitar Holden Commodore minu ja Katrina päralt. Ulurusse jõudmine tähendas 4 päeva silmapiirini ulatuvaid sirgeid, kus võid pedaali talluda niipalju kui jaksu on. Kuna meie oleme arvamusel, et kotti jooksnud mootoriga keset kõrbe on üsna tüütu passida siis ei hakanud eriti gaasi peale talluma, vaid võtsime asja rahulikult ja säästsime ühtlasi kütust. Siiski said vahemaad kõrbes üpris uue tähenduse. Kui Eesti on Tallinnast Tartusse sõitmine ikka selline keskmiselt pikk vahemaa siis outbackis on 200 kilomeetrit selline "sõidame natuke veel, siis teeme peatuse" tüüpi vahemaa.
Ulurust ja seal lähedal asuvatest Olgadest ei hakka pikalt juttu tegema. Mõistagi oli tegemist ikka uskumatult vägeva kivijurakaga. Tegemist on aborigeenide püha kohaga ja neile kohe üldse ei meeldi, et sinna otsa ronitakse. Päris ära keelanud nad ka seda mingil põhjusel siiski ei ole. (hoolimata sellest et aegade jooksul on 35 inimest sinna otsa ronimist proovides oma otsa leidnud) Kuna tegemist on väga püha ja üsna ohtliku kohaga siis mina mõistliku inimesena loomulikult tahtsin ikkagi selle juraka otsa pääseda. Minusuguste jaoks on ronimisraja starti toodud suur metallkast kus sees on igasugu põhjendustega silte, et miks rada just täna suletud on. Ühel päeval oli ilmateade lubanud üle 36 kraadi sooja ja teisel päeval oli tuul liiga tugev ja seetõttu jäi Uluru tipp mul vallutama.
Pärast Ulurut viis tee Kings Canyonisse. Tegemist ei olnud küll mingi Grand Canyoni vanema ja palju andekama vennaga, kuid sellegipoolest oli väärt käik. Sai läbi teha 6 km matkaraja mööda kanjoni servasid ja näha nii mõndagi. Kings Canyonit ja Ulurut lahutab tegelikult vaid umbes 100 km, kuid kuna nende vahel laiutab hiiglaslik soolajärv siis tuleb vahemaa läbimiseks põletada ikkagi üle 300 km. Veel hullem on lugu Kings Canyoni ja Alice Springi vahelise teega. Linnulennult on vahemaa vast 200 km. Kaarti põrnitsedes suutsin leida lõheima võimalusena 335 km tee. Nagu hiljem selgus oli 100 km sellest katteta tee. Hoolimata julgest pealehakkamisest otsustasin vähem kui kilomeetri pärast katteta tee vallutamisest loobuda. See osa mida võiks nimetada kruusateeks oli kirjeldamatult treppis ja ülejäänud osale oli tuul kandnud suured luited, mis varem või hiljem oleks Holdenile üle jõu kõinud. Otsustasime seega ikkagi asfaldi kasuks ja sellega muutus meie tee kõigest 140 km pikemaks. Selle vastiku kruusatee nimi on Eric Gilles road - ole saa neetud Eerik.
Praegu veedame aega Alice Springis. Ilm on kuum, tänavad on täis arusaamatus keeles lõugavaid musti mehi ja naisi, ja vahelduseks on külm joogivesi ning bensiin mõistliku hinnaga. Homme hommikul hakkame jälle kõrbe vallutama. Ees veel u 2000 km ja kangesti tahaks juba jääle mereäärde saada.
Uluru ehk Ayers rock
12 Apostlit (üks kukkus paar aastat tagasi ümber - Ha haa)
Mida me siis teinud oleme. Nagu külalisesineja Timmu kajastas viis meie tee Sydneyst pealinna Canberrasse ja sealt edasi mööda rannikut Melbourne kus saatsime ära Ita ja Urmo. Kahju küll, et nende siinviibimine vaid 8 päevane sai olema kuid positiivse poolena said nad tagasiteel 3 päeva Singapuri lennujaamas veeta. Timmu järgnes meile 4 päevasele reisile Tasmaaniasse, kus oli küll väga ilus, kuid samal ajal üsna piinavalt külm. Esimest korda meie Austraalia tuuri vältel otsustasime telgid kokku panna ja elasime kogu Tasmaania treti jooksul matkamajades. Igatahes sai ka Timmu reis Tasmaaniaga otsa. Kokkuvõttes peab ütlema, et need kaks nädalat, mil kauged külalised siin viibisid juhtusid olema kohe eriliselt külmad ja vastikud isegi Lõuna-Austraalia kohta.
Tasmaaniast naasedes liikus meie 4 liikmeline ekipaaz edasi Melbournest Adelaide poole. Selle sõidu peamiseks vaatamisväärsuseks oli muidugi Great Ocean Road. Ühelt poolt võib öelda, et jutt 300 kilomeetrisest rannikukaljudel looklevast maailma kauneimast maanteest on ilmselt veidi ülepingutatud, kuid samas maantee peamine vaatamisväärsus - umbes 10 km lõik 12 Apostli ümbruses oli küll vägev. Kuna mõned tuttavad (loe: Mikk) olid asja maha teinud siis läksin suhteliselt väikeste ootustega, kuid tegelikult oli päris uskumatu vaatamisväärsus. Meile oli sattunud ilus päikeseline ilm ka, ning eks ka seetõttu oli vesi sinisem ja kaljud kollasemad.
Adelaidest edasi on reis kulgenud märksõna "Uluru" all. Tegemist siis enam vähem keset Austraaliat asuva hiigelsuure monoliidiga, mis kõrbemaastikust välja kerkib. Kahjuks tähendas selle imelooma ära kaemine meie jaoks enam kui 4500 kilomeetrist sõitu läbi inimtühja kõnnumaa ehk "outbacki". Ivar ja Liisi otsustasid siinkohal, et selline väike sõit vanas heas Holdenis ei annaks täielikku elamust ning asusid omal käel teele. Seega jäi roheline kaunitar Holden Commodore minu ja Katrina päralt. Ulurusse jõudmine tähendas 4 päeva silmapiirini ulatuvaid sirgeid, kus võid pedaali talluda niipalju kui jaksu on. Kuna meie oleme arvamusel, et kotti jooksnud mootoriga keset kõrbe on üsna tüütu passida siis ei hakanud eriti gaasi peale talluma, vaid võtsime asja rahulikult ja säästsime ühtlasi kütust. Siiski said vahemaad kõrbes üpris uue tähenduse. Kui Eesti on Tallinnast Tartusse sõitmine ikka selline keskmiselt pikk vahemaa siis outbackis on 200 kilomeetrit selline "sõidame natuke veel, siis teeme peatuse" tüüpi vahemaa.
Ulurust ja seal lähedal asuvatest Olgadest ei hakka pikalt juttu tegema. Mõistagi oli tegemist ikka uskumatult vägeva kivijurakaga. Tegemist on aborigeenide püha kohaga ja neile kohe üldse ei meeldi, et sinna otsa ronitakse. Päris ära keelanud nad ka seda mingil põhjusel siiski ei ole. (hoolimata sellest et aegade jooksul on 35 inimest sinna otsa ronimist proovides oma otsa leidnud) Kuna tegemist on väga püha ja üsna ohtliku kohaga siis mina mõistliku inimesena loomulikult tahtsin ikkagi selle juraka otsa pääseda. Minusuguste jaoks on ronimisraja starti toodud suur metallkast kus sees on igasugu põhjendustega silte, et miks rada just täna suletud on. Ühel päeval oli ilmateade lubanud üle 36 kraadi sooja ja teisel päeval oli tuul liiga tugev ja seetõttu jäi Uluru tipp mul vallutama.
Pärast Ulurut viis tee Kings Canyonisse. Tegemist ei olnud küll mingi Grand Canyoni vanema ja palju andekama vennaga, kuid sellegipoolest oli väärt käik. Sai läbi teha 6 km matkaraja mööda kanjoni servasid ja näha nii mõndagi. Kings Canyonit ja Ulurut lahutab tegelikult vaid umbes 100 km, kuid kuna nende vahel laiutab hiiglaslik soolajärv siis tuleb vahemaa läbimiseks põletada ikkagi üle 300 km. Veel hullem on lugu Kings Canyoni ja Alice Springi vahelise teega. Linnulennult on vahemaa vast 200 km. Kaarti põrnitsedes suutsin leida lõheima võimalusena 335 km tee. Nagu hiljem selgus oli 100 km sellest katteta tee. Hoolimata julgest pealehakkamisest otsustasin vähem kui kilomeetri pärast katteta tee vallutamisest loobuda. See osa mida võiks nimetada kruusateeks oli kirjeldamatult treppis ja ülejäänud osale oli tuul kandnud suured luited, mis varem või hiljem oleks Holdenile üle jõu kõinud. Otsustasime seega ikkagi asfaldi kasuks ja sellega muutus meie tee kõigest 140 km pikemaks. Selle vastiku kruusatee nimi on Eric Gilles road - ole saa neetud Eerik.
Praegu veedame aega Alice Springis. Ilm on kuum, tänavad on täis arusaamatus keeles lõugavaid musti mehi ja naisi, ja vahelduseks on külm joogivesi ning bensiin mõistliku hinnaga. Homme hommikul hakkame jälle kõrbe vallutama. Ees veel u 2000 km ja kangesti tahaks juba jääle mereäärde saada.
Uluru ehk Ayers rock
12 Apostlit (üks kukkus paar aastat tagasi ümber - Ha haa)
Monday, February 18, 2008
Sindi-Kabala-Mustvee
Tervist! Siinpool külalisesineja Timmu, täpsemalt öeldes Timmu-Nullsilm, sest ilmselt lennukis juhtus midagi mu läätsedega ja siin nad järjest kõik 4tk purunesid, nii et ega ma liiga palju seda ilusat maad näinud ei ole, aga õnneks on mul prillid ka kaasas, mis on kahjuks mulle tiba lahjaks jäänud, nii et kui ma need ette panen, siis ühtteist isegi ikka näeb. Aga see selleks.
Vahemärkusena sooviksin veel öelda seda, et Austraallased tõepoolest ei räägi inglise keelt, eriti maapiirkonnas, kus see meenutab rohkem röhitsemist, liialdamata.
Saabusin 10ndal veebruaril peale 30-tunnist lendu, mida siinkohal enam ei meenutaks. Veetsime Sindi ümbruses 3 päeva oodates Itat ja Urmot. Ja kohe alguses räägiks kiirelt ka ühe loo, kuidas me loomaaias käisime selle 3 päeva jooksul: jõudsime kenasti kohale ja allakirjutanu läks otsima kohta, kus vett saaks osta. Tagasitulles küsis Roos, kuidas ma parki juba sisse sain: ma nimelt ise ei olnud aru saanudki, et suure vee otsimisega olin ennast tasuta tagaukse kaudu parki sebinud. Mis siis ikka – kõik (peale Liisi) kasutasid seda võimalust ja oligi 100 daala kokku hoitud.
Varsti saabusidki Ita ja Urmo ka, kohe algatuseks viidi meid Sindi underwater worldi. Kuna pilet oli jube kallis, oli loomulikult vaja sebida endale (üli)õpilase piletid: mõeldud-tehtud. Läksime letti, viskasime oma ID-kaardid letti ja tegime selgeks, et Eesti on nii high-tech maa, et kogu info inimeste kohta asub kiibil, k.a. see, kas me oleme (üli)õpilased v mitte. Piletimüüjal ei jäänud muud üle kui oma eelmise sajandi aparaadist piletid välja lasta. Jälle kokkuhoid, ja veel missugune. Säästetud raha eest lubasime endale kohe kesklinna kalli õlle.
Edasi siirdusime juba 7-kesi Canberrasse, mis ei ole liiga suur linn ja mis on kellegi kuulsa linnaarhitekti poolt kavandatud. Canberra parim osa on kahtlemata parlamendihoome – haigelt suur ja võimas hoone, asub mäe sees, muide. Samal päeval sai veel paari muuseumi külastatud – tasuta loomulikult. Kuid ärge murtesege, seekord mingit trikki tegema ei pidanud – seal ongi need tasuta :-).
Õhtul caravanpargis õlut libistades nägime aia taga ka kängurusid (y). Pool aastat Austraalias olnud persoonid ei olnud neid veel vabas looduses näinud, aga meie, turistide, jaoks oli see elementaarne, et känskid vups ja vups igalt poolt välja hüppavad. Järgmisel õhtul läksid Roos ja Iff veel lausa metsa kängujahile – ühte pead nägid.
Canberrast edasi ööbisime kuskil national parki alal, sellega seoses meenub mitu head lugu: esiteks muidugi see, et kängurusid oli nii palju , et kokku ei saanud lugeda, see tegi muidugi Roosi meele mõrudaks, käisid ju nemad eelmine õhtu dzunglis kängujahil.
Ja nüüd veel kiirelt selline lugu, mis Ingele ei pidavat väga meeldima aga etteruttavalt ütlen, et kõik läks hästi: kui me national parki jõudisme, pidime automaadist mingid piletid ostma, et tõeline looduse sõber olla v nii. Umbes 15min vaidlemist, kas olla loodusesõber v mitte ja millised riskid sellega kaasnevad kui me neid ei osta, söötis Roos aparaati raha sisse, istusime autosse ja hakkasime edasi liikuma. Ca poole km-i pärast avastasime, et teine auto ei tule meile järgi, olime juba kergelt mures. Sihtpunkti jõudes selgus, et Roos oli oma rahakoti auto katusele jätnud ja tagumine auto (Iff-Liisi-Mõmmi) õnneks märkas seda. Õhtul caravanpargis grillides lobisesime mingite kohalikega ja nad mingi hetk küsisid, kas me oleme need, kellel rahakott katusele jäi: Roos sai hetkeks ennast kuulsana tunda jälle.
Üldiselt olid viimased päevad nagu sõjaväes (nagu Ita ütles): kell 8 üles, telgid kokku, hommikusöök, autosse, terve päev sõitu. Tänaseks oleme ühes kenas kohas nimega Lakes Entarance, kus viibime koguni 2 ööd. Ilm on väga ilus, rand kiviga visata, õlu ja (kvaliteet)vein odav.
Homme jätkame sõitu Melborni poole, kus jätame hüvasti Ita ja Urmoga ja siirdume viiekesi Tasmaania avarustesse. Sellest tuleb loodetavasti omaette lugu.
Vahemärkusena sooviksin veel öelda seda, et Austraallased tõepoolest ei räägi inglise keelt, eriti maapiirkonnas, kus see meenutab rohkem röhitsemist, liialdamata.
Saabusin 10ndal veebruaril peale 30-tunnist lendu, mida siinkohal enam ei meenutaks. Veetsime Sindi ümbruses 3 päeva oodates Itat ja Urmot. Ja kohe alguses räägiks kiirelt ka ühe loo, kuidas me loomaaias käisime selle 3 päeva jooksul: jõudsime kenasti kohale ja allakirjutanu läks otsima kohta, kus vett saaks osta. Tagasitulles küsis Roos, kuidas ma parki juba sisse sain: ma nimelt ise ei olnud aru saanudki, et suure vee otsimisega olin ennast tasuta tagaukse kaudu parki sebinud. Mis siis ikka – kõik (peale Liisi) kasutasid seda võimalust ja oligi 100 daala kokku hoitud.
Varsti saabusidki Ita ja Urmo ka, kohe algatuseks viidi meid Sindi underwater worldi. Kuna pilet oli jube kallis, oli loomulikult vaja sebida endale (üli)õpilase piletid: mõeldud-tehtud. Läksime letti, viskasime oma ID-kaardid letti ja tegime selgeks, et Eesti on nii high-tech maa, et kogu info inimeste kohta asub kiibil, k.a. see, kas me oleme (üli)õpilased v mitte. Piletimüüjal ei jäänud muud üle kui oma eelmise sajandi aparaadist piletid välja lasta. Jälle kokkuhoid, ja veel missugune. Säästetud raha eest lubasime endale kohe kesklinna kalli õlle.
Edasi siirdusime juba 7-kesi Canberrasse, mis ei ole liiga suur linn ja mis on kellegi kuulsa linnaarhitekti poolt kavandatud. Canberra parim osa on kahtlemata parlamendihoome – haigelt suur ja võimas hoone, asub mäe sees, muide. Samal päeval sai veel paari muuseumi külastatud – tasuta loomulikult. Kuid ärge murtesege, seekord mingit trikki tegema ei pidanud – seal ongi need tasuta :-).
Õhtul caravanpargis õlut libistades nägime aia taga ka kängurusid (y). Pool aastat Austraalias olnud persoonid ei olnud neid veel vabas looduses näinud, aga meie, turistide, jaoks oli see elementaarne, et känskid vups ja vups igalt poolt välja hüppavad. Järgmisel õhtul läksid Roos ja Iff veel lausa metsa kängujahile – ühte pead nägid.
Canberrast edasi ööbisime kuskil national parki alal, sellega seoses meenub mitu head lugu: esiteks muidugi see, et kängurusid oli nii palju , et kokku ei saanud lugeda, see tegi muidugi Roosi meele mõrudaks, käisid ju nemad eelmine õhtu dzunglis kängujahil.
Ja nüüd veel kiirelt selline lugu, mis Ingele ei pidavat väga meeldima aga etteruttavalt ütlen, et kõik läks hästi: kui me national parki jõudisme, pidime automaadist mingid piletid ostma, et tõeline looduse sõber olla v nii. Umbes 15min vaidlemist, kas olla loodusesõber v mitte ja millised riskid sellega kaasnevad kui me neid ei osta, söötis Roos aparaati raha sisse, istusime autosse ja hakkasime edasi liikuma. Ca poole km-i pärast avastasime, et teine auto ei tule meile järgi, olime juba kergelt mures. Sihtpunkti jõudes selgus, et Roos oli oma rahakoti auto katusele jätnud ja tagumine auto (Iff-Liisi-Mõmmi) õnneks märkas seda. Õhtul caravanpargis grillides lobisesime mingite kohalikega ja nad mingi hetk küsisid, kas me oleme need, kellel rahakott katusele jäi: Roos sai hetkeks ennast kuulsana tunda jälle.
Üldiselt olid viimased päevad nagu sõjaväes (nagu Ita ütles): kell 8 üles, telgid kokku, hommikusöök, autosse, terve päev sõitu. Tänaseks oleme ühes kenas kohas nimega Lakes Entarance, kus viibime koguni 2 ööd. Ilm on väga ilus, rand kiviga visata, õlu ja (kvaliteet)vein odav.
Homme jätkame sõitu Melborni poole, kus jätame hüvasti Ita ja Urmoga ja siirdume viiekesi Tasmaania avarustesse. Sellest tuleb loodetavasti omaette lugu.
Wednesday, February 6, 2008
Suvi........vallatu suvi.....
Moni paev tagasi ulbitsesin Mardi ja Annika blogi kommentaarides, et meil tuli Condos 39 kraadi sooja ja p2ikese k2es n2itas kraadiklaas 52 pygalat. No oleks vist pidanud oma suu kinni hoidma. Viimased p2evad on ilmad eriti n6medaks keeranud. T2na on n2iteks 16 kraadi sooja. See on hullem kui Eesti suvi. Arbuuside korjamiseks oleks see hea, kui vahetpidamata ei sajaks. Oleme praeguseks oma korjamisega yksjagu maha j22nud ja tegelikult peaks vist juba 30 tundi p2evas neid vastikuid rohelisi elukaid peale lappama, aga seda "r66mu" meil siiski ei ole. Parimatel p2evadel oleme l2inud kell 5 hommikul kaste tegema ja p2rast seda kohe koju tagasi tulnud, sest p6llud lausa upuvad. Viimased paar p2eva oleme k6igele vaatamata siiski k2inud mehetegusid tegemas ja m6nedsajad tonnid mudaseid arbuuse uppumissurmast p22stnud. Kohati n2eb see korjamine p2ris naeruv22rne v2lja - kaks meest korjavad maast arbuuse lindile ja viis venda nyhib neid treileri peal kaltsuga mudast puhtaks - ajukepp noh!
Nyyd on juba ysna kama ka neist arbuusidest, sest laup2eval paneme Condost leekima ja seetottu on meil reedel, ehk siis homme, viimane toop2ev. Loodame, et saame ikka korraliku p2eva teha ja oma farmitoole korraliku punkti panna. Oleks ilusad ilmad, siis oleks lausa kahju siit lahkuda, sest neetult palju on ikka p6ldudel arbuuse, mis ootavad, et ma nad oma k2tekestega yles t6staksin ja lindile asetaksin.......v6i vastu maad puruks virutaksin.
Nagu aimates, et varsti on minek leidis t2na aset v2ike vahejuhtum, kus osalisteks olid Katrina, meie Holden ja farmimees nimega Glen. Nimelt pani Katrina meid farmi juures maha ja l2ks Liisiga ise edasi granaat6unapuid l6ikama. L6ikamistoo pealik on mees nimega Glen. Tore mees see Glen - t66ga meid tagant ei torgi, meeldib kalal k2ia ja ryybet v6tta - nii m6nigi kord on ta tulnud toole nii, et m66k k2ib suust v2lja. T2na ei olevat m66ka suust v2lja k2inud, aga igatahes juhtus nii, et kui Katrina parkis oma auto Gleni kastika taha, siis tuli Glenile kuskilt m6te, et peaks veel kuskil 2ra k2ima ja seet6ttu virutas ta tagurpidi k2igu sisse ja s6itis veidike meie Holdeni kapoti peale. Selleks ajaks kui mina arbuusip6llult tulin oli Glen juba peapidi kapoti (l6mmis kapoti) all ja putitas meie pilli.
Erilist h2vingut 6nneks ei ole. Yks esituli puruks, esistange on kriibitud ja katkised ja ysna ebaolulised tulede katted kildudeks ning nagu juba oeldud on kapott lommis. Kuna Holden Commodore on Austraalias k6vasti levinum auto kui Ford Sierra Eestis 1998 aastal, siis on k6igi eelduste kohaselt Glen meile homseks lammutusest uued jupid saanud ja putitab need kylge. Vaevalt ta sellise p2ikesest p6lenud militaarrohelise kapoti leiab nagu meie pillil pregu on, aga pole vast hullu kui ka muud v2rvi tuleb (loodetavasti siiski mitte lilla). Asja ainuke positiivne pool on see, et nyyd lubavad loodetavasti kaasreisijad mul l6puks auto esiosale leegid joonistada, et varjata muust autost eristuvat kapotti.
Pyhap2eval saabub l6unamandrile Kristiina ja eeldatavasti j6uavad teisip2eval kohale ka Ita ja Urmo. Loodan t6siselt, et ilm selleks ajaks paremaks keerab. Uudiseid vaadates Sydneys yhtegi kuiva kohta ei 6nnestu leida ja Tasmaanias v6ib p2ris 2ra kylmuda......loodame siiski parimat.
Nyyd on juba ysna kama ka neist arbuusidest, sest laup2eval paneme Condost leekima ja seetottu on meil reedel, ehk siis homme, viimane toop2ev. Loodame, et saame ikka korraliku p2eva teha ja oma farmitoole korraliku punkti panna. Oleks ilusad ilmad, siis oleks lausa kahju siit lahkuda, sest neetult palju on ikka p6ldudel arbuuse, mis ootavad, et ma nad oma k2tekestega yles t6staksin ja lindile asetaksin.......v6i vastu maad puruks virutaksin.
Nagu aimates, et varsti on minek leidis t2na aset v2ike vahejuhtum, kus osalisteks olid Katrina, meie Holden ja farmimees nimega Glen. Nimelt pani Katrina meid farmi juures maha ja l2ks Liisiga ise edasi granaat6unapuid l6ikama. L6ikamistoo pealik on mees nimega Glen. Tore mees see Glen - t66ga meid tagant ei torgi, meeldib kalal k2ia ja ryybet v6tta - nii m6nigi kord on ta tulnud toole nii, et m66k k2ib suust v2lja. T2na ei olevat m66ka suust v2lja k2inud, aga igatahes juhtus nii, et kui Katrina parkis oma auto Gleni kastika taha, siis tuli Glenile kuskilt m6te, et peaks veel kuskil 2ra k2ima ja seet6ttu virutas ta tagurpidi k2igu sisse ja s6itis veidike meie Holdeni kapoti peale. Selleks ajaks kui mina arbuusip6llult tulin oli Glen juba peapidi kapoti (l6mmis kapoti) all ja putitas meie pilli.
Erilist h2vingut 6nneks ei ole. Yks esituli puruks, esistange on kriibitud ja katkised ja ysna ebaolulised tulede katted kildudeks ning nagu juba oeldud on kapott lommis. Kuna Holden Commodore on Austraalias k6vasti levinum auto kui Ford Sierra Eestis 1998 aastal, siis on k6igi eelduste kohaselt Glen meile homseks lammutusest uued jupid saanud ja putitab need kylge. Vaevalt ta sellise p2ikesest p6lenud militaarrohelise kapoti leiab nagu meie pillil pregu on, aga pole vast hullu kui ka muud v2rvi tuleb (loodetavasti siiski mitte lilla). Asja ainuke positiivne pool on see, et nyyd lubavad loodetavasti kaasreisijad mul l6puks auto esiosale leegid joonistada, et varjata muust autost eristuvat kapotti.
Pyhap2eval saabub l6unamandrile Kristiina ja eeldatavasti j6uavad teisip2eval kohale ka Ita ja Urmo. Loodan t6siselt, et ilm selleks ajaks paremaks keerab. Uudiseid vaadates Sydneys yhtegi kuiva kohta ei 6nnestu leida ja Tasmaanias v6ib p2ris 2ra kylmuda......loodame siiski parimat.
Monday, January 28, 2008
Maakad
Pole ammu olnud jaksu ja mahti millestki kirjutada. Oleme j2tkuvalt maakad ja millest huvitavast maakal ikka on raakida. N2dalad lahevad granaatounte ja arbuuside seltis onneks kiiresti ja seda isegi hoolimata sellest, et kaime tool 6 paeva n2dalas, mitte 5 nagu normaalsed inimesed. Isegi kohaliku rahvuspyha raames saime ainult 1 vaba paeva, kuigi kalendri jargi oleks pidanud 3 vaba olema.
Avastame siin vaikselt Condobolini turismiatraktisoone ja meelelahutuskohtasid. L2hip2evadel plaanime golfi minna m2ngima. Uskumatu, et sellises kolkalinnas on golfiv2ljakud olemas. 9 raja pilet maksab 10$ ja varustuse saame viimase kokkuleppe jargi t2itsa muidu. Minu arvates v2ga hea diil. Kuigi golfirajale ei ole veel joudnud oleme korra k2inud golfiklubis peol. N2gi natuke kylakultuurimaja moodi v2lja see koht aga muidu oli koik v2gev. Lisaks golfiklubile oleme joudnud ja kohalikku R.S.L klubi peole. Tegemist siis reservs6durite klubiga, mis on igas suuremas linnas (ha ha isegi suures Condo linnas) olemas. R.S.L-is pidavat arbuusikorjajaid ja eriti just eestlasi vihatama, kuna eelmisel aastal toimusid linnas suured loomingud kohalikega. Ise ma seda vihkamise juttu ei usu, sest meiega oldi kyll vaga sobralikud ja viisakad. Joudsime klubisse umbes kell 12 ja pohimotteliselt ei tohiks peale 11 enam inimesi sisse lasta (sest siis on nad ennast kodus odavast alkoholist t2is kaaninud ja ei osta baarist midagi). Kyllap siis loodeti ja arvati, et idaeurooplased suudavad juua nii kodus kui ka hiljem klubis, sest kui meid algul ukse pealt tagasi saadeti siis p2rast joosti poolele teele hotelli juurde j2rgi ja oeldi, et okei, tulge ikka sisse - p2ris kunn tunne.
Igatahes saab meie teekond siin Condo linnakeses j2rgmisel n2dal l2bi. Suundume tagasi Sydneysse, kus kohtume kodumaalt p2rit kylalistega, kellega asume Canberrat, Melbourne ja Tasmaaniat vallutama. Ainus ebakindel faktor, meie tegemistes on auto, mis n2itab moningast iseloomu. Eile hommikul oli hakanud polema tuluke, mis n2itab, et aku ei lae. Samuti oli kadunud roolivoimendi. Pohjamaiselt aeglase motlemisega mehena vottis ikka p2ris kaua aega (nii umbes 12 km) enne kui sain aru, et ventilaatori rihm on katki voi maha jooksnud (nagu hiljem selgus oli rihma pingutusratta laager kinni jooksnud ja seetottu rihm maha tulnud). Noh loomulikult ei tootanud veepump siis ka ja kui farmi joudsime oli jahutusvesi kergelt keemas juba. Onneks ei midagi hullu ja asi sai ohtuks moningatele tagasilookidele vaatamata parandatud. Ehk siis auto lagunemise oht saab kompenseeritud meie tousva enesekindlusega, et suudame seda parandada - pikemas tulevikus peaks seda enesekindlust suurendama ka mone mutirvotme soetamisega.
olge tublid!
Avastame siin vaikselt Condobolini turismiatraktisoone ja meelelahutuskohtasid. L2hip2evadel plaanime golfi minna m2ngima. Uskumatu, et sellises kolkalinnas on golfiv2ljakud olemas. 9 raja pilet maksab 10$ ja varustuse saame viimase kokkuleppe jargi t2itsa muidu. Minu arvates v2ga hea diil. Kuigi golfirajale ei ole veel joudnud oleme korra k2inud golfiklubis peol. N2gi natuke kylakultuurimaja moodi v2lja see koht aga muidu oli koik v2gev. Lisaks golfiklubile oleme joudnud ja kohalikku R.S.L klubi peole. Tegemist siis reservs6durite klubiga, mis on igas suuremas linnas (ha ha isegi suures Condo linnas) olemas. R.S.L-is pidavat arbuusikorjajaid ja eriti just eestlasi vihatama, kuna eelmisel aastal toimusid linnas suured loomingud kohalikega. Ise ma seda vihkamise juttu ei usu, sest meiega oldi kyll vaga sobralikud ja viisakad. Joudsime klubisse umbes kell 12 ja pohimotteliselt ei tohiks peale 11 enam inimesi sisse lasta (sest siis on nad ennast kodus odavast alkoholist t2is kaaninud ja ei osta baarist midagi). Kyllap siis loodeti ja arvati, et idaeurooplased suudavad juua nii kodus kui ka hiljem klubis, sest kui meid algul ukse pealt tagasi saadeti siis p2rast joosti poolele teele hotelli juurde j2rgi ja oeldi, et okei, tulge ikka sisse - p2ris kunn tunne.
Igatahes saab meie teekond siin Condo linnakeses j2rgmisel n2dal l2bi. Suundume tagasi Sydneysse, kus kohtume kodumaalt p2rit kylalistega, kellega asume Canberrat, Melbourne ja Tasmaaniat vallutama. Ainus ebakindel faktor, meie tegemistes on auto, mis n2itab moningast iseloomu. Eile hommikul oli hakanud polema tuluke, mis n2itab, et aku ei lae. Samuti oli kadunud roolivoimendi. Pohjamaiselt aeglase motlemisega mehena vottis ikka p2ris kaua aega (nii umbes 12 km) enne kui sain aru, et ventilaatori rihm on katki voi maha jooksnud (nagu hiljem selgus oli rihma pingutusratta laager kinni jooksnud ja seetottu rihm maha tulnud). Noh loomulikult ei tootanud veepump siis ka ja kui farmi joudsime oli jahutusvesi kergelt keemas juba. Onneks ei midagi hullu ja asi sai ohtuks moningatele tagasilookidele vaatamata parandatud. Ehk siis auto lagunemise oht saab kompenseeritud meie tousva enesekindlusega, et suudame seda parandada - pikemas tulevikus peaks seda enesekindlust suurendama ka mone mutirvotme soetamisega.
olge tublid!
Thursday, January 10, 2008
Condo kroonika
Tanaseks oleme rohkem kui nadal juba veetnud Condobolini "linnas". Peaaegu koik peale mobiililevi on siin linnas olemas. Toidupood, ujula, raamatukogu, arbuusid kuumus, kaklemishimulised aborigeeni naised....... Alustasime oma kuulsusrikast arbuusikorjaja karjaari juba nadal aega tagasi kuid hetkel oleme jatkuvalt kuulsusrikkalt kuid siiski vaid poole kohaga arbuusikorjajad. Asi selles, et mehi natuke liiga palju kokku aetud ja kuna vaga suurt tungi hetkel ei ole siis kaime Ivariga ule paeva arbuuse korjamas ja muudel paevadel granaatouna puudega massamas. Esimene on raske aga tulus, teine moodukalt tuutu-palav-igav ja moodukalt tulus. Sellest nadalast kaivad ka tydrukud granaatountapuid kallistamas. Esimesel paeval sidusime paariaastastel puudel oksi mingi toki kulge, et granaatounapuu ikka ulespoole kasvaks, mitte p66saks katte ara ei laheks. Tana said tydrukud juba korgendust ja on nyyd granaatounapuude oksaloikajad. Homme on laupaev - ehk toopaev - vaatame kas saame ka oksi loigata voi jaame esialgu oksas2ttimise spetsialisti ametikohale.
Redback
Igatahes on ilm Condos paris kole. Kahjuks meil termomeetrit ei ole, aga ukspaev kui ma shedist (shed - puuviljaladu, sorteerimis/pakkimiskuur) kusisin kui palav on siis oeldi, et "fucking hot" ja tolkes pidavat see tahendama et kisub 40 kraadi juurde. Pollul keerutavad ringi keeristormid - moni on neist ikka paris aukartustaratava paarikumne meetrise lehtri pusti ajanud. Uks selline tabas tana meie autot - kahjuks olid uksed aknad lahti ja ise istusime sees - ikka tubli kyhvlitais punast tolmu tuli sisse.
Tood alustame arbuusikorjamises enne kella 5 hommikul. Onneks oleme homme granaatountes ja seetottu saame pikalt magada - too algab alles 5.30.
Vaga piinlik aga tanaseni ei ole me vabas looduses k2nguruud n2inud. Elusat ma motlen. Igal hommikul on iseenesest oht olemas et moni jookseb auto ette aga siiani on onneks lainud. See eest kohtusime eile mitme paris ageda amblikuguga. Nikerdamsimime granaatoune umber olevate plastiktorbikutega kui jarsku uhte torbikut ara tommates leidsin suure paksu punase seljaga ambliku - vana hea redback spider. Paris uhes seisukohta pole kas ta on surmav voi mitte aga uldjuhul taiskasvanud inimest ei pidavat ikka tapma. Samas nappida ka ei tahaks teda. Lisaks leidus paris mitme puu alla suuri Huntsman amblikke, kes ei ole kuigi murgised aga suured karvased ja koledad, lisaks sellele on neil loll komme sinu poole joosta ja sind hirmutada. Tana nagin ara ka Trapdoor ambliku, kes on selline elukas kes kaevab augu, ja ehitab augu peale mullast ja vorgust ukse. Kui keegi uksest ule kaib siis huppab valja ja teeb vaesekesele ai ai.
Muidu on koik korras. Ootame puhapaeva, et saaks jalad seinale panna ja basseini aares lebotada. 
Huntsman spider
RedbackTuesday, January 8, 2008
On the Road Again (2)
Byron Bayst viis tee meid edasi aina l6una poole ja jargmiseks peatuspaigaks sai valitud linn nimega Coffs Harbour. Tegemist sellise keskmise linnaga mis on peamiselt kuulsust kogunud sellega, et seal kasvatatakse banaane. Vahe sellest et neid seal kasvatatakse tuli 1964 aastal kellelgi mote teha tee aarde suur kollane puust banaan ja panna sellel nimeks The Big Banana. Iseenesest usna motetu uritus aga nuudseks on suure banaani juurde tekkinud juba muuseum suveniiripood baarid - uhesonaga paras Las Vegas. Ja ikka iga loll peab kinni et selle Suure Banaani juures pilti teha. No ja parast Suure Banaani ehitamist laksid teised osariigid ja linnad muidugi kadedaks et miks vakiesel New South Walesi linnal Coffs Harbouril on Suur Asi ja hakkasid omale ka igasugu suuri asju ehitama. Nyyd on Austraalias juba ule 150 suure asja. Minu enda erilised lemmikud on Suur Ollekann, Suur Kartul, Suur Kirjaklamber ja Suur Veinipakk.
Enivei, Coffs Harbour on vaidetavalt Austraalia idaranniku koige lounapoolsem kant kus saab veel sukeldumas kaies troopilisi riffikalu naha. Uritasime siis panna endale snorgeldamisreisi kinni, kuid ka siin tabas meid ebaonn, sest tuul oli jatkuvalt liiga kova ja keegi ei olnud valmis meid riffile viima. Teisel paeval olime ootamisest tudinendu ja otsustasime ise sadamakai varjus kalu vaatama minna. Paris mottetu kaik ei olnud, sest paari kala ikka silmasime, lisaks veel palju koledaid vetikaid ja eriline atraktsioon oli merepohjas madanev Woolworthi ostuk2ru - nalja kui palju.
Coffs Harbourist viis tee meid edasi jagmisesse rannikulinna nimega Port Maquire, kus pidasime ka joule. Paris verivorste valmis meisterdada ei suutnud aga seaprae ja hapukapsad, tooliklassi olle ja odava pakiveini saime kull lauale. Loomulikult kaisime ka rannas kohustuslille pakapikumutsiga pilte tegemas, et oleks hea ikka parast tuttavatele hinge s....
Parast luhikest vahepetust veel Newcastle linnas joudsime Sydneysse - Eesti meedia andmetel Austraalia pealinna. Kuna aastavahetuseni oli veel aega ei hakanud selles suures ja hullus linnas aega veetma ja liikusime labi monetunnist aarelinnades ekslemist edasi Autraalia Sinimagedesse. Blue Mountains on Austraalaste jaoks paljuski sama mis Ameeriklastele Grand Canyon. Merepinnast kuni 1200 meetri korguste liivakivist magede vahele on looduse kuri kasi uuristanud sugavad kanjonid. Kokku teeb see siis sadade meetrite korgused liivakivi paljandid, mida mooda jooksevad siin seal alla kosed lisaks veel kanjoni pohjas kasvavad vihmametsad.
Sinimagedes onnestus paari paris ageda koisraudteega ule kuristike liigelda ja sadu kui mitte tuhandeid trepiastmeid kulutada. Siiski hakkas teiseks paevaks asi ennast ammendama.
Jargmises episoodis leiavad kajastamist meie Sydmey tegemised.....
Blue Mountains
Enivei, Coffs Harbour on vaidetavalt Austraalia idaranniku koige lounapoolsem kant kus saab veel sukeldumas kaies troopilisi riffikalu naha. Uritasime siis panna endale snorgeldamisreisi kinni, kuid ka siin tabas meid ebaonn, sest tuul oli jatkuvalt liiga kova ja keegi ei olnud valmis meid riffile viima. Teisel paeval olime ootamisest tudinendu ja otsustasime ise sadamakai varjus kalu vaatama minna. Paris mottetu kaik ei olnud, sest paari kala ikka silmasime, lisaks veel palju koledaid vetikaid ja eriline atraktsioon oli merepohjas madanev Woolworthi ostuk2ru - nalja kui palju.
Coffs Harbourist viis tee meid edasi jagmisesse rannikulinna nimega Port Maquire, kus pidasime ka joule. Paris verivorste valmis meisterdada ei suutnud aga seaprae ja hapukapsad, tooliklassi olle ja odava pakiveini saime kull lauale. Loomulikult kaisime ka rannas kohustuslille pakapikumutsiga pilte tegemas, et oleks hea ikka parast tuttavatele hinge s....
Parast luhikest vahepetust veel Newcastle linnas joudsime Sydneysse - Eesti meedia andmetel Austraalia pealinna. Kuna aastavahetuseni oli veel aega ei hakanud selles suures ja hullus linnas aega veetma ja liikusime labi monetunnist aarelinnades ekslemist edasi Autraalia Sinimagedesse. Blue Mountains on Austraalaste jaoks paljuski sama mis Ameeriklastele Grand Canyon. Merepinnast kuni 1200 meetri korguste liivakivist magede vahele on looduse kuri kasi uuristanud sugavad kanjonid. Kokku teeb see siis sadade meetrite korgused liivakivi paljandid, mida mooda jooksevad siin seal alla kosed lisaks veel kanjoni pohjas kasvavad vihmametsad.
Sinimagedes onnestus paari paris ageda koisraudteega ule kuristike liigelda ja sadu kui mitte tuhandeid trepiastmeid kulutada. Siiski hakkas teiseks paevaks asi ennast ammendama.
Jargmises episoodis leiavad kajastamist meie Sydmey tegemised.....
Blue Mountains
Subscribe to:
Posts (Atom)