10 kuud tagasi kui esimest korda jala Austraalias maha panime tundus siinsete pankade asjaajamine ysna hullumeelne. Nyyd oleme siin nii kaua olnud ja midagi liiga keerulist pole ette v6tnud, mist6ttu hakkame asjaga juba 2ra harjuma ja kokkuv6ttes tundub asi p2ris normaalne. Hoiuste intressid on Austraalias uskumatult paremad kui Eestis ulatudes t2htajaliste hoiuste puhul 8,25%ni.
Nyyd aga lugu hiljuti Hansapangaga aset leidnud juhtumist. Austraalia Commonwealth pangast laekub raha Hansapanka v2hem kui 24 tunniga. Kui sa automaatse konvekteerimise kasuks pole otsustanud potsatab see sinu kontole Austraalia dollarite kujul. Kui aga Hansapank sinu kontolt siis raha maha kraabib (n2iteks kodulaenu igakuist tagasimakset siis ei viitsi nad syveneda kas sul kontol ka 2kki Eesti kroone on vaid v6tavad selle summa T2HESTIKULISELT esimesest ettejuhtuvast valuutast ja konvekteerivad selle hetkekursiga.
???
Wednesday, June 18, 2008
Thursday, May 29, 2008
Asjad on nii...
Aeg on nii kiiresti lennanud, et raske on uskuda – Eestis on kohe kohe suvi algamas. See tähendab seda, et siinpool on algamas talv, mis ei tähenda küll seda, et lund taevast langeks. Airlie Beachil ei tähenda see õigupoolest ka seda, et peaks pikad püksid välja otsima, kuid siiski tunduvad hommikud vastikult külmad ja tuul lõõtsutab vahetpidamata.
Daydream islandi resort on külastajatest päris tühjaks jooknud ja seetõttu liiga palju tööd just ei ole. Vahepeal hakkas tunduma, et see koht hakkab ennast ammendama, sest enamikul töötajatel hakati nädalasi tunde vähemaks kaapima ja see pole üldse lahe. Õnneks lahenes asi minu ja Katrina jaoks sellega, et ühel õhtul kutsuti meid kontorilaua taha ja öeldi, et kui meile sobib siis homsest oleme supervisorid. See sobis meile hästi kuna selle lükkega saame oma nädalased tunnid ilusti kokku ja lisaks näeb pakett ette puhkuseraha. Hea uudis oli asja juures ka see, et saime oma üsna nõmedad vormid varna riputada ja nende asemel varged särgid üll tõmmata – nüüd näeme grammi võrra vähem nõmedad välja.
Ahsoo, kui juba hooplemiseks läks siis aprilli lõpp tõi kaasa veel ühe üsna kummalise sündmuse. Kuna Austraalia on mõne nurga pealt ikka paras väike Ameerika siis on siin kombeks organisatsioonides valida kuu töötajaid. Või no ma ei tea kas just kombeks on, aga igatahes Daydreamil seda tehakse. Kuna aga osakondi on palju ja töötajaid veel palju rohkem siis käib väike Oscarite jagamise stiilis teema, et iga osakond nimetab kuu töötaja ja need on siis justkui Daydreami kuu töötaja nominendid. Korra kuus tehakse siis selline väike kiire istumine, kus jagatakse lisaks kuu töötajale veel mingeid “people’s choise” auhindu ja kuulutatakse välja kalapüügi võistluse võitjad. Pärast saab veel firma kulul paar õlut sisse kallata (kui oled kiire ja jõuad rohkem kui ühe poole tunniga rabada). No igatahes läksime ükspäev tööle ja hommikusöögi lauas oma röstsaia näost sisse ajades vaatan – tai pekki, housekeepingu osakond on mind kuu töötajaks nimetanud. Õnneks mind sellel eelpool kirjeldatud “gaalal” siiski kogu firma kuu töötajaks ei nimetatud, mis on suur kergendus. Väike meene ja 50 dollarine saarel kasutatav alkoholivautser kaasnes asjaga sellegipoolest. Saare “general manager” (ehk siis tegevjuht) tunneb mind nüüd kahjuks ära ja on korduvalt tulnud minuga suht imelikku juttu rääkima.
Aeg-ajalt korraldatakse meile saarel mingisuguseid “koolituse” nime all istumisi. Eelviimane kord oli peateemaks see kuidas ja kui kaugelt klientidele “tere” öelda. Eelmisel nädalal aset leidnud “koolituse” teema oli “seksuaalne ahistamine”. Kahjuks ei suutnud ma kummastki loengust midagi uudset, huvitavat, olulist ega mõistlikku leida. Ilmselt on juhtkond sunnitud siiski selliseid üritusi aeg ajalt korraldama ja selleks kuluva aja jooksul töötajatele palka maksma. Teine põhjus on, et sel viisil saab kontrollida, et töötajad ületunde ei teeks. Meie puhul toimub siis asi nii, et näiteks kell 1 hakkab pooletunnine koolitus, kus selgitatakse, et poisid ja tüdrukud on erinevad ja üldse pidavat inimesed erinevad olema. Et aga töötajad pärast koolitust tagasi tööle ei läheks, siis tuuakse pärast ametliku osa lõppu välja uimastavad joogid. Ilmselt leitakse, et odavam on töötajatele firma kulul õlut välja valada kui neile ületundide, eest palka maksta. Ühe sellise koosviibimise lõppedes tuli eelpool mainitud tegevjuht, kelle nimi on muide Paterson mulle koridoris vastu ja küsis, kas ma tean Ingmari nimelist legendaarset raskekaalu poksijat. Olevat kunagi elanud sellise nimega kange Rootsi mees kes aastaid tagasi pani Patersoni nimelisele poksijale molli ja tõusis sellega senini viimaseks valgenahaliseks raskekaalu poksitsempioniks. Tore teada igaljuhul.
Daydream islandi resort on külastajatest päris tühjaks jooknud ja seetõttu liiga palju tööd just ei ole. Vahepeal hakkas tunduma, et see koht hakkab ennast ammendama, sest enamikul töötajatel hakati nädalasi tunde vähemaks kaapima ja see pole üldse lahe. Õnneks lahenes asi minu ja Katrina jaoks sellega, et ühel õhtul kutsuti meid kontorilaua taha ja öeldi, et kui meile sobib siis homsest oleme supervisorid. See sobis meile hästi kuna selle lükkega saame oma nädalased tunnid ilusti kokku ja lisaks näeb pakett ette puhkuseraha. Hea uudis oli asja juures ka see, et saime oma üsna nõmedad vormid varna riputada ja nende asemel varged särgid üll tõmmata – nüüd näeme grammi võrra vähem nõmedad välja.
Ahsoo, kui juba hooplemiseks läks siis aprilli lõpp tõi kaasa veel ühe üsna kummalise sündmuse. Kuna Austraalia on mõne nurga pealt ikka paras väike Ameerika siis on siin kombeks organisatsioonides valida kuu töötajaid. Või no ma ei tea kas just kombeks on, aga igatahes Daydreamil seda tehakse. Kuna aga osakondi on palju ja töötajaid veel palju rohkem siis käib väike Oscarite jagamise stiilis teema, et iga osakond nimetab kuu töötaja ja need on siis justkui Daydreami kuu töötaja nominendid. Korra kuus tehakse siis selline väike kiire istumine, kus jagatakse lisaks kuu töötajale veel mingeid “people’s choise” auhindu ja kuulutatakse välja kalapüügi võistluse võitjad. Pärast saab veel firma kulul paar õlut sisse kallata (kui oled kiire ja jõuad rohkem kui ühe poole tunniga rabada). No igatahes läksime ükspäev tööle ja hommikusöögi lauas oma röstsaia näost sisse ajades vaatan – tai pekki, housekeepingu osakond on mind kuu töötajaks nimetanud. Õnneks mind sellel eelpool kirjeldatud “gaalal” siiski kogu firma kuu töötajaks ei nimetatud, mis on suur kergendus. Väike meene ja 50 dollarine saarel kasutatav alkoholivautser kaasnes asjaga sellegipoolest. Saare “general manager” (ehk siis tegevjuht) tunneb mind nüüd kahjuks ära ja on korduvalt tulnud minuga suht imelikku juttu rääkima.
Aeg-ajalt korraldatakse meile saarel mingisuguseid “koolituse” nime all istumisi. Eelviimane kord oli peateemaks see kuidas ja kui kaugelt klientidele “tere” öelda. Eelmisel nädalal aset leidnud “koolituse” teema oli “seksuaalne ahistamine”. Kahjuks ei suutnud ma kummastki loengust midagi uudset, huvitavat, olulist ega mõistlikku leida. Ilmselt on juhtkond sunnitud siiski selliseid üritusi aeg ajalt korraldama ja selleks kuluva aja jooksul töötajatele palka maksma. Teine põhjus on, et sel viisil saab kontrollida, et töötajad ületunde ei teeks. Meie puhul toimub siis asi nii, et näiteks kell 1 hakkab pooletunnine koolitus, kus selgitatakse, et poisid ja tüdrukud on erinevad ja üldse pidavat inimesed erinevad olema. Et aga töötajad pärast koolitust tagasi tööle ei läheks, siis tuuakse pärast ametliku osa lõppu välja uimastavad joogid. Ilmselt leitakse, et odavam on töötajatele firma kulul õlut välja valada kui neile ületundide, eest palka maksta. Ühe sellise koosviibimise lõppedes tuli eelpool mainitud tegevjuht, kelle nimi on muide Paterson mulle koridoris vastu ja küsis, kas ma tean Ingmari nimelist legendaarset raskekaalu poksijat. Olevat kunagi elanud sellise nimega kange Rootsi mees kes aastaid tagasi pani Patersoni nimelisele poksijale molli ja tõusis sellega senini viimaseks valgenahaliseks raskekaalu poksitsempioniks. Tore teada igaljuhul.
Wednesday, May 14, 2008
Offspring!
Aeg on hiline ja olen kuidagi sattunud Offspringi kontserdile. Millegip2rast olen lava taga, kus ma t2htsa n2oga ringi tatsan ja asju korraldan. Offspringi mehed on m2nginud juba p2ris tykk aega ja kontsert hakkab yhelepoole saama. Viimase loo l6ppedes tulevad pillimehed lava taha, aga kuna tegemist on suure b2ndiga sis ei saa loomulikult ilma lisaloota minema minna. Offspringi mehed ei viitsi aga p2ris kohe tagasi keevitama minna vaid paluvad, et ma vahele mingi loo plaadi pealt m2ngima paneks. Mul on loo valimise koha pealt vabad k2ed ja seet6ttu otsustan peale panna Ummamuudu "K6n6traadi". Kui lugu m2ngima hakkab siis tuleb Offspringi laulja Dexter Holland minu juurde ja ytleb, et ma asja natuke vaiksemaks keeraksin, sest tal on suur saladus - tema oligi omal ajal Ummamuudu laulja ja ta ei taha mitte, et inimesed sellest aru saaksid.
Senikaua kuni Ummamuudu lugu m2ngib lepivad pillimehed kokku, et ei viitsi lisalugu ise m2ngida vaid ytlevad, et ma m6ne nende plaadi keerlema paneksin ja nemad liigutavad selle saatel ainult suud. Panen siis suvalise Offspringi plaadi peale ja valin sealt suvalise loo, kuid kui see m2ngima hakkab tuleb Dexter j2lle minu juurde ja ytleb, et sita valiku olen teinud. Nad on n6us kyll ka selle loo 2ra maigutama aga j2rgmiseks pean ma otsima Americana plaadi ja panema sealt peale "Pretty Fly for a White Guy". Krd aga seda neetud Americana plaati ei ole mitte kusagil. Jooksen siis kiiruga koju sest kodus peaks mul see plaat olemas olema (vend kunagi ostis). Kodus kaevan k6ik kohad l2bi aga sinise kaane ja kiikuva poisi pildiga Americanat ei ole mitte kuskil. T2ITSA PEKKIS! Helistan ruttu Dexterile ja kysin, et mis v2rk on, Amricanat pole, et kas l2hen ostan ruttu plaadipoest uue plaadi ve? Sellepeale ytleb Dexter, et ma oma tagumiku ruttu tagasi kontserdile veaksin ja, et minu p2rast peavad na nyyd "Pretty Fly for a White Guy" ikka p2riselt 2ra m2ngina.
P.S. Nagu teravamad juba vast aru said n2gin seda unes, mis t2hendab esiteks, et meil on kujutlusv6imet soodustav kliima/korter ja teiseks, et mul pole millestki kirjutada. 
Ummamuudu
Offspring
Tuesday, May 6, 2008
Holden myydud.
Meie seltskonda eeskujulikult teeninud roheline Holden Commodore VR on l2inud uue omaniku teenistusse. Ei tahtnud auto myyki p2ris viimasele minutile j2tta sest muidu oleks akki pidanud h2daga kopikate eest 2ra andma. Enna myyki oli vaja tehniline ylevaatus jonksu saada. Queenslandis selline systeem, et senikaua kui auto on sinu oma ei pea sa sellega tehnilises ylevaatuses k2ima. Kui sa aga selle maha tahad parseldada siis pead saama volitatud teenindusest nn Roadworthy sertifikaadi. Selles m6ttes normaalne systeem, et siis ei saa ostja p2ris tynga ja ei osta endale traadi ja McGyveri teibiga kokku lapitud autot. Kuna ma aga olin sel hetkel myyja poolel, siis ei tundunud mulle see systeem koige lahedam.
Kohalikud soovitasid mulle yhe tookoja kust pidi suht lebolt roadworthy k2tte saama. Sattus aga niimoodi, et ylevaatuse mees kirjutas mulle v2lja 5 viga, mis oli vaja korda teha enne, kui ta mulle paberi k2tte annab. Seejuures 50$ kysis ta mult ikka. Kuna midagi parata polnud siis kammisin kohalikke romulaid ja autopoode ja ostsin vajalikud jupid kokku. Seej2rel paar tosist ohtut, mille k2igus ma meie t2nava paksult eesti keeles t2is ropendasin ja valmis ta oligi.
J2rgmisel n2dalal sain vajalikud parerid k2tte ja panin kuulutused yles. J2rgmisel p2eval helistas esimene huviline ja ytles ilma rooli istumata, et v6tab 2ra. Veits piinlik oli see moment kui ma hosteli ees hakkasin autot k2ivitama ja see piuksugi ei teinud. Seletasin siis vanale, et asi on v6tmes. Meil nimelt toimis auto viimasel ajal ainult mingi vigase varuv6tmega. Ennemuiste oli korralik v6ti ka aga see kukkus yhe kalastusretke k2igus muulilt alla, otse merepohja. 6nneks oli ostja arusaaja mees - (ega auto ei peagi alati k2ima minema) ja l2ime ikkagi k2ed.
Lopp hea k6ik hea. Nyyd liikleme vapralt oma jalgratastega, mille me v2ikese kopika eest oma korteriga kaasa saime.
Kohalikud soovitasid mulle yhe tookoja kust pidi suht lebolt roadworthy k2tte saama. Sattus aga niimoodi, et ylevaatuse mees kirjutas mulle v2lja 5 viga, mis oli vaja korda teha enne, kui ta mulle paberi k2tte annab. Seejuures 50$ kysis ta mult ikka. Kuna midagi parata polnud siis kammisin kohalikke romulaid ja autopoode ja ostsin vajalikud jupid kokku. Seej2rel paar tosist ohtut, mille k2igus ma meie t2nava paksult eesti keeles t2is ropendasin ja valmis ta oligi.
J2rgmisel n2dalal sain vajalikud parerid k2tte ja panin kuulutused yles. J2rgmisel p2eval helistas esimene huviline ja ytles ilma rooli istumata, et v6tab 2ra. Veits piinlik oli see moment kui ma hosteli ees hakkasin autot k2ivitama ja see piuksugi ei teinud. Seletasin siis vanale, et asi on v6tmes. Meil nimelt toimis auto viimasel ajal ainult mingi vigase varuv6tmega. Ennemuiste oli korralik v6ti ka aga see kukkus yhe kalastusretke k2igus muulilt alla, otse merepohja. 6nneks oli ostja arusaaja mees - (ega auto ei peagi alati k2ima minema) ja l2ime ikkagi k2ed.
Lopp hea k6ik hea. Nyyd liikleme vapralt oma jalgratastega, mille me v2ikese kopika eest oma korteriga kaasa saime.
Tuesday, April 15, 2008
Kuu aega troopikas
Airlie Beachile jõudmisest on tänaseks möödunud juba rohkem kui kuu. Viis nädalat elasime kohas nimega Reefos Ocean Resort. Ärge laske nimel ennast petta - resordist oli asi kaugel. Põhimõtteliselt oleks selle asja nimi caravan park aga karavane ega treilereid seal ei olnud seega oleks õigem öelda putkapark. Ühes putkas me elasimegi. Iseenesest väga hull kuut ei olnud - ikka oma vannituba ja värki, aga pikapeale hakkas asi ära tüütama. Kohalikud räägivad, et Reefos on õudne koht ja paras narkarite pesa - mis ta ka võibolla oli. Enamus rahvast kes seal kuutides elas tundusid olevat mingid ehitajad, päevavargad või muidu pudulojused kes kogu vaba aja omale uimastavaid jooke sisse kallasid.
Nüüdseks oleme esimest korda Austraalia reisi jooksul omas korteris. Kuna viimased 4 kuud oleme üsna erinevates paikades petunud siis tundub korter vähemalt praegu meile väga superluks. Et mitte privaatsusega ennast ära hellitada oleme ühe toa juba välja üürinud meiega koos Daydreamil töötavale paarile - Warrenile ja Hayleyle.
Muud põrutavat juhtunud ei ole. Ise olen uhke selle üle, et sain lõpuks oma esimese Austraalia purjelaua sõidu tehtud. Nagu selgus on Daydreamil purjelauad täiesti olemas, ainult et neid ei laenutata välja sest instruktorid ei oska nendega sõita ja üldse oleks klientide merelt päästmisega igavene jama. Palju lihtsam on asjad kuskile keldrisse vedelema jätta. Sealt ma siis kaevasingi välja kuus Starboard Start lauda ja hunniku taglase juppe. Kola on siiski sedavõrd laiali tassitud, et hädavaevu ja suure leiutamise tulemusena sain komplekteeritud ühe suure ja ühe väikese taglase. Tuul oli teisipäeval päris korralik ja väikesest - silmajärgi u. 4m2 - purjest oli enam kui küll. Kahjuks väga kaua vee peal olla ei saanud sest kui hakkasin meest mängima ja täie lauluga allatuult kimama tegin vägeva katapuldi, ja murdsin masti. Ise olen päris uhke - minu esimene murtud mast. Õnneks olin üsna kalda lähedal ja sain ikka ilusti tagasi. Veel rohkem teeb headmeelt see, et tegemist ei olnud minu isikliku mastiga, kedagi ei koti et see pooleks läks ja mingi 5 masti on veel tagavaraks.
Nüüdseks oleme esimest korda Austraalia reisi jooksul omas korteris. Kuna viimased 4 kuud oleme üsna erinevates paikades petunud siis tundub korter vähemalt praegu meile väga superluks. Et mitte privaatsusega ennast ära hellitada oleme ühe toa juba välja üürinud meiega koos Daydreamil töötavale paarile - Warrenile ja Hayleyle.
Muud põrutavat juhtunud ei ole. Ise olen uhke selle üle, et sain lõpuks oma esimese Austraalia purjelaua sõidu tehtud. Nagu selgus on Daydreamil purjelauad täiesti olemas, ainult et neid ei laenutata välja sest instruktorid ei oska nendega sõita ja üldse oleks klientide merelt päästmisega igavene jama. Palju lihtsam on asjad kuskile keldrisse vedelema jätta. Sealt ma siis kaevasingi välja kuus Starboard Start lauda ja hunniku taglase juppe. Kola on siiski sedavõrd laiali tassitud, et hädavaevu ja suure leiutamise tulemusena sain komplekteeritud ühe suure ja ühe väikese taglase. Tuul oli teisipäeval päris korralik ja väikesest - silmajärgi u. 4m2 - purjest oli enam kui küll. Kahjuks väga kaua vee peal olla ei saanud sest kui hakkasin meest mängima ja täie lauluga allatuult kimama tegin vägeva katapuldi, ja murdsin masti. Ise olen päris uhke - minu esimene murtud mast. Õnneks olin üsna kalda lähedal ja sain ikka ilusti tagasi. Veel rohkem teeb headmeelt see, et tegemist ei olnud minu isikliku mastiga, kedagi ei koti et see pooleks läks ja mingi 5 masti on veel tagavaraks.
Sunday, March 23, 2008
Alice Springsist Airlie Beachile
Tervist. Viimane lugu läks eetrisse Austraalia punasest südamest Alice Springsist. Kaks ja pool nädalat hiljem oleme rännanud tagasi rannikule, meie jaoks kõige kodusemaase osariiki Queenslandi. Alice Springis viibides nillisime tööd Suure Korallrahu lähistel asuvale väikesele saarele. Juba rännaku algus olime pidanud plaani millalgi sinna maanduda. Tagasihoidlikkusega siin maal ilmselt midagi eriti ei saavuta. Kui me oma avaldused umbes poolteist kuud tagasi teele panime saadeti meid viisakalt pikalt. Teise katse tegime neile otse personaliosakonda helistades – sedakorda öeldi, et oi kui tore, pange oma asjad uuesti posti ja helistame kohe täna kindlasti tagasi. No ega keegi tagasi helistama ei kippunud mistõttu otsustasime hakata läbi kõrge kihutama ning lõpuks rannikule Townsville jõudes helistasime neile ikka ise ja ütlesime, et oleme nüüd kohal ja olgu koht olla.
Alice Springist Townsville rändamise juures peab mainima, et Ivarit ja Liisit ei olnud esimene kõrbe-etapp murdnud ja nemad tulid jällegi kogu tee häälega. Kokku tegi see siis umbes 4000 km häälega sõitu läbi masendavalt tühja maa – müts maha. Teepeal juhtusid nad muuseas sõitma ühe rekkaga, mis vedas farmikola Tennant Creekis asuvasse arbuusifarmi – kusjuures see farm kuulub samale farmerile, kelle juures me Condobolinis arbuuse korjasime – nii väike ongi Austraalia. Meil Katrinaga midagi nii põrutavat ei juhtunud, korra üritasin nõu ja jõuga aidata teeservas seisnud katkise autorehviga aborigeene. Kusjuures need olid ikka tõelised aborigeenid – inglise keelt tuli vaid paar sõna, ülejäänud oli arusaamatu sõjakisa. Kahjuks meie Holdeni ratas nende Fordile siiski alla ei istunud ja seetõttu leppisime käte ja jalgadega kokku, et annan neile vett ja teatan lähimale roadhousele, et nad on hädas. Selle kohtumise käigus sain ka teada miks Austraalias pidevalt võsatulekahjud on. Kuigi väljas oli kõrvetavalt palav, oli grupi kõige vanem abokas jõudnud juba meisterdada väikesse lõkke.
Kõrb, varurattad ja abokad 2500 km seljataga jõudsime Townvillesse. Linna, mida nimetatakse Põhja-Queenslandi pealinnaks ja Austraalia suurimaks troopikalinnaks. Pärast kuiva ja kõrvetavat kõrbe oli päris eriline jõuda niiskesse ja kõrvetavasse Townsvillesse. Kuna juba järgmisel päeval pärast kohale jõudmist selgus, et oleme ikka oodatud oma väikesele saarekesele siis pidime hommikul ennast kokku pakkima ja veel 300km ümber paiknema. Küla kuhu suundusime kannab nime Airlie Beach. Tänavad on siin täis nii suure seljakoti kui ka suure rahakotiga rändavaid turiste ja pidu käib peatänaval 7 päeva nädalas. Esialgu ei hakanud me pidu, ette võtma, vaid pidime endale elamise leidma. Kuna (loodetavasti) vähemalt esialgu meid saarele majutada ei õnnestunud, siis pidime endale koha leidma. Mingit korterit ei olnud mõtet otsima hakata, kuivõrd me ei tea kui kauaks meil seda üldse vaja on. Õnneks kukkus meile sülle üks cabin (eestikeeli siis matkamaja või hütt) mis just erilise luksusega silma ei paista aga samas on kõik vajalik olemas. Lisaks vajalikele asjadele hüppavad maja ümber paksud konnad, lendavad kajakasuurused nahkhiired ja seintel sibab terve kari väikeseid sisalikke – geckosid. (Öösel hoiame välisvalguse põlevana sest siis on geckodel rohkem sitikaid lampide ümber süüa.)
Lõpetuseks veel kaks tähelepanekut.
Esiteks on Austraalias mageda veega suht kitsas käes. Eriti terav on probleem Queenslandis ja seetõttu räägitakse kõikjal veesäästmise ja taaskasutuse vajalikkusest. Samal ajal on Austraalia tilkuvate kraanide maa. Meie apartemendis kraanid õnneks ei tilgu vaid jooksevad sirinal (hoolimata sellest, kui kõvasti sa nad kinni väänad). Kahtlustan et mingi 100 liitrit vett jookseb päevas ikka tühja. Tilkuvatest kraanidest ja lekkivatest peldikupottidest teatamiseks on Queenslandis loodud spetsiaalne anonüümne telefoniliin. Lähen proovin homme esialgu koha omanikuga rääkida – ehk on ta nõus ikka kraanid korda tegema ja kui ole, eks siis peab “täiesti anonüümse” vihje andma.
Teiseks piinab mind see, et kuigi Põhja Queenslandi on õnnistatud troopiliselt sooja kliima ja kaunite randadega, ei tule siin suur osa aastast ookeanis ujumisest midagi välja. Detsembrist aprillini liiklevad siinsetes vetes vastikud mürgised meduusid, kellest kõige ebameeldivamad on Box-Jellifish ja Irokundi. Esimene neist suur, aga peaaegu täiesti läbipaistev vastik elukas, kelle kombitsad võivad surmavalt mürgiselt kõrvetada. Teine vennike on hästi pisike aga enam vähem sama eluohtliku toimega. Mõnel pool on randadesse ohutuks ujumiseks tehtud võrguga piiratud alad. Täna näiteks leiti Cairnsi linnas ühest sellisest turvalisest ujumisalast 3 meetrine soolase vee krokodill. KÕIK LAPSED MERRE!!!
P.S. Uus vidiõu on kah üleval. Sedakorda siis Condobolini tegemistest. Päris pikk - varuge kannatust.
http://www.youtube.com/watch?v=CzP9OYxOQNk
Alice Springist Townsville rändamise juures peab mainima, et Ivarit ja Liisit ei olnud esimene kõrbe-etapp murdnud ja nemad tulid jällegi kogu tee häälega. Kokku tegi see siis umbes 4000 km häälega sõitu läbi masendavalt tühja maa – müts maha. Teepeal juhtusid nad muuseas sõitma ühe rekkaga, mis vedas farmikola Tennant Creekis asuvasse arbuusifarmi – kusjuures see farm kuulub samale farmerile, kelle juures me Condobolinis arbuuse korjasime – nii väike ongi Austraalia. Meil Katrinaga midagi nii põrutavat ei juhtunud, korra üritasin nõu ja jõuga aidata teeservas seisnud katkise autorehviga aborigeene. Kusjuures need olid ikka tõelised aborigeenid – inglise keelt tuli vaid paar sõna, ülejäänud oli arusaamatu sõjakisa. Kahjuks meie Holdeni ratas nende Fordile siiski alla ei istunud ja seetõttu leppisime käte ja jalgadega kokku, et annan neile vett ja teatan lähimale roadhousele, et nad on hädas. Selle kohtumise käigus sain ka teada miks Austraalias pidevalt võsatulekahjud on. Kuigi väljas oli kõrvetavalt palav, oli grupi kõige vanem abokas jõudnud juba meisterdada väikesse lõkke.
Kõrb, varurattad ja abokad 2500 km seljataga jõudsime Townvillesse. Linna, mida nimetatakse Põhja-Queenslandi pealinnaks ja Austraalia suurimaks troopikalinnaks. Pärast kuiva ja kõrvetavat kõrbe oli päris eriline jõuda niiskesse ja kõrvetavasse Townsvillesse. Kuna juba järgmisel päeval pärast kohale jõudmist selgus, et oleme ikka oodatud oma väikesele saarekesele siis pidime hommikul ennast kokku pakkima ja veel 300km ümber paiknema. Küla kuhu suundusime kannab nime Airlie Beach. Tänavad on siin täis nii suure seljakoti kui ka suure rahakotiga rändavaid turiste ja pidu käib peatänaval 7 päeva nädalas. Esialgu ei hakanud me pidu, ette võtma, vaid pidime endale elamise leidma. Kuna (loodetavasti) vähemalt esialgu meid saarele majutada ei õnnestunud, siis pidime endale koha leidma. Mingit korterit ei olnud mõtet otsima hakata, kuivõrd me ei tea kui kauaks meil seda üldse vaja on. Õnneks kukkus meile sülle üks cabin (eestikeeli siis matkamaja või hütt) mis just erilise luksusega silma ei paista aga samas on kõik vajalik olemas. Lisaks vajalikele asjadele hüppavad maja ümber paksud konnad, lendavad kajakasuurused nahkhiired ja seintel sibab terve kari väikeseid sisalikke – geckosid. (Öösel hoiame välisvalguse põlevana sest siis on geckodel rohkem sitikaid lampide ümber süüa.)
Lõpetuseks veel kaks tähelepanekut.
Esiteks on Austraalias mageda veega suht kitsas käes. Eriti terav on probleem Queenslandis ja seetõttu räägitakse kõikjal veesäästmise ja taaskasutuse vajalikkusest. Samal ajal on Austraalia tilkuvate kraanide maa. Meie apartemendis kraanid õnneks ei tilgu vaid jooksevad sirinal (hoolimata sellest, kui kõvasti sa nad kinni väänad). Kahtlustan et mingi 100 liitrit vett jookseb päevas ikka tühja. Tilkuvatest kraanidest ja lekkivatest peldikupottidest teatamiseks on Queenslandis loodud spetsiaalne anonüümne telefoniliin. Lähen proovin homme esialgu koha omanikuga rääkida – ehk on ta nõus ikka kraanid korda tegema ja kui ole, eks siis peab “täiesti anonüümse” vihje andma.
Teiseks piinab mind see, et kuigi Põhja Queenslandi on õnnistatud troopiliselt sooja kliima ja kaunite randadega, ei tule siin suur osa aastast ookeanis ujumisest midagi välja. Detsembrist aprillini liiklevad siinsetes vetes vastikud mürgised meduusid, kellest kõige ebameeldivamad on Box-Jellifish ja Irokundi. Esimene neist suur, aga peaaegu täiesti läbipaistev vastik elukas, kelle kombitsad võivad surmavalt mürgiselt kõrvetada. Teine vennike on hästi pisike aga enam vähem sama eluohtliku toimega. Mõnel pool on randadesse ohutuks ujumiseks tehtud võrguga piiratud alad. Täna näiteks leiti Cairnsi linnas ühest sellisest turvalisest ujumisalast 3 meetrine soolase vee krokodill. KÕIK LAPSED MERRE!!!
P.S. Uus vidiõu on kah üleval. Sedakorda siis Condobolini tegemistest. Päris pikk - varuge kannatust.
http://www.youtube.com/watch?v=CzP9OYxOQNk
Thursday, March 6, 2008
Kuu aega ratastel
Superlinnast Condobolinist lahkumisest saab peagi juba terve kuu. (Ühtlasi tähistasime hiljuti vaikimisi poole aasta möödumist Austraalias.) Kergelt hakkab ringi rändamisest juba siiber saama. Tahaks vahelduseks rohkem kui 2 ööd ühes kohas magada ja puhata pidevast asjade pakkimisest.
Mida me siis teinud oleme. Nagu külalisesineja Timmu kajastas viis meie tee Sydneyst pealinna Canberrasse ja sealt edasi mööda rannikut Melbourne kus saatsime ära Ita ja Urmo. Kahju küll, et nende siinviibimine vaid 8 päevane sai olema kuid positiivse poolena said nad tagasiteel 3 päeva Singapuri lennujaamas veeta. Timmu järgnes meile 4 päevasele reisile Tasmaaniasse, kus oli küll väga ilus, kuid samal ajal üsna piinavalt külm. Esimest korda meie Austraalia tuuri vältel otsustasime telgid kokku panna ja elasime kogu Tasmaania treti jooksul matkamajades. Igatahes sai ka Timmu reis Tasmaaniaga otsa. Kokkuvõttes peab ütlema, et need kaks nädalat, mil kauged külalised siin viibisid juhtusid olema kohe eriliselt külmad ja vastikud isegi Lõuna-Austraalia kohta.
Tasmaaniast naasedes liikus meie 4 liikmeline ekipaaz edasi Melbournest Adelaide poole. Selle sõidu peamiseks vaatamisväärsuseks oli muidugi Great Ocean Road. Ühelt poolt võib öelda, et jutt 300 kilomeetrisest rannikukaljudel looklevast maailma kauneimast maanteest on ilmselt veidi ülepingutatud, kuid samas maantee peamine vaatamisväärsus - umbes 10 km lõik 12 Apostli ümbruses oli küll vägev. Kuna mõned tuttavad (loe: Mikk) olid asja maha teinud siis läksin suhteliselt väikeste ootustega, kuid tegelikult oli päris uskumatu vaatamisväärsus. Meile oli sattunud ilus päikeseline ilm ka, ning eks ka seetõttu oli vesi sinisem ja kaljud kollasemad.
Adelaidest edasi on reis kulgenud märksõna "Uluru" all. Tegemist siis enam vähem keset Austraaliat asuva hiigelsuure monoliidiga, mis kõrbemaastikust välja kerkib. Kahjuks tähendas selle imelooma ära kaemine meie jaoks enam kui 4500 kilomeetrist sõitu läbi inimtühja kõnnumaa ehk "outbacki". Ivar ja Liisi otsustasid siinkohal, et selline väike sõit vanas heas Holdenis ei annaks täielikku elamust ning asusid omal käel teele. Seega jäi roheline kaunitar Holden Commodore minu ja Katrina päralt. Ulurusse jõudmine tähendas 4 päeva silmapiirini ulatuvaid sirgeid, kus võid pedaali talluda niipalju kui jaksu on. Kuna meie oleme arvamusel, et kotti jooksnud mootoriga keset kõrbe on üsna tüütu passida siis ei hakanud eriti gaasi peale talluma, vaid võtsime asja rahulikult ja säästsime ühtlasi kütust. Siiski said vahemaad kõrbes üpris uue tähenduse. Kui Eesti on Tallinnast Tartusse sõitmine ikka selline keskmiselt pikk vahemaa siis outbackis on 200 kilomeetrit selline "sõidame natuke veel, siis teeme peatuse" tüüpi vahemaa.
Ulurust ja seal lähedal asuvatest Olgadest ei hakka pikalt juttu tegema. Mõistagi oli tegemist ikka uskumatult vägeva kivijurakaga. Tegemist on aborigeenide püha kohaga ja neile kohe üldse ei meeldi, et sinna otsa ronitakse. Päris ära keelanud nad ka seda mingil põhjusel siiski ei ole. (hoolimata sellest et aegade jooksul on 35 inimest sinna otsa ronimist proovides oma otsa leidnud) Kuna tegemist on väga püha ja üsna ohtliku kohaga siis mina mõistliku inimesena loomulikult tahtsin ikkagi selle juraka otsa pääseda. Minusuguste jaoks on ronimisraja starti toodud suur metallkast kus sees on igasugu põhjendustega silte, et miks rada just täna suletud on. Ühel päeval oli ilmateade lubanud üle 36 kraadi sooja ja teisel päeval oli tuul liiga tugev ja seetõttu jäi Uluru tipp mul vallutama.
Pärast Ulurut viis tee Kings Canyonisse. Tegemist ei olnud küll mingi Grand Canyoni vanema ja palju andekama vennaga, kuid sellegipoolest oli väärt käik. Sai läbi teha 6 km matkaraja mööda kanjoni servasid ja näha nii mõndagi. Kings Canyonit ja Ulurut lahutab tegelikult vaid umbes 100 km, kuid kuna nende vahel laiutab hiiglaslik soolajärv siis tuleb vahemaa läbimiseks põletada ikkagi üle 300 km. Veel hullem on lugu Kings Canyoni ja Alice Springi vahelise teega. Linnulennult on vahemaa vast 200 km. Kaarti põrnitsedes suutsin leida lõheima võimalusena 335 km tee. Nagu hiljem selgus oli 100 km sellest katteta tee. Hoolimata julgest pealehakkamisest otsustasin vähem kui kilomeetri pärast katteta tee vallutamisest loobuda. See osa mida võiks nimetada kruusateeks oli kirjeldamatult treppis ja ülejäänud osale oli tuul kandnud suured luited, mis varem või hiljem oleks Holdenile üle jõu kõinud. Otsustasime seega ikkagi asfaldi kasuks ja sellega muutus meie tee kõigest 140 km pikemaks. Selle vastiku kruusatee nimi on Eric Gilles road - ole saa neetud Eerik.
Praegu veedame aega Alice Springis. Ilm on kuum, tänavad on täis arusaamatus keeles lõugavaid musti mehi ja naisi, ja vahelduseks on külm joogivesi ning bensiin mõistliku hinnaga. Homme hommikul hakkame jälle kõrbe vallutama. Ees veel u 2000 km ja kangesti tahaks juba jääle mereäärde saada.
Uluru ehk Ayers rock
12 Apostlit (üks kukkus paar aastat tagasi ümber - Ha haa)
Mida me siis teinud oleme. Nagu külalisesineja Timmu kajastas viis meie tee Sydneyst pealinna Canberrasse ja sealt edasi mööda rannikut Melbourne kus saatsime ära Ita ja Urmo. Kahju küll, et nende siinviibimine vaid 8 päevane sai olema kuid positiivse poolena said nad tagasiteel 3 päeva Singapuri lennujaamas veeta. Timmu järgnes meile 4 päevasele reisile Tasmaaniasse, kus oli küll väga ilus, kuid samal ajal üsna piinavalt külm. Esimest korda meie Austraalia tuuri vältel otsustasime telgid kokku panna ja elasime kogu Tasmaania treti jooksul matkamajades. Igatahes sai ka Timmu reis Tasmaaniaga otsa. Kokkuvõttes peab ütlema, et need kaks nädalat, mil kauged külalised siin viibisid juhtusid olema kohe eriliselt külmad ja vastikud isegi Lõuna-Austraalia kohta.
Tasmaaniast naasedes liikus meie 4 liikmeline ekipaaz edasi Melbournest Adelaide poole. Selle sõidu peamiseks vaatamisväärsuseks oli muidugi Great Ocean Road. Ühelt poolt võib öelda, et jutt 300 kilomeetrisest rannikukaljudel looklevast maailma kauneimast maanteest on ilmselt veidi ülepingutatud, kuid samas maantee peamine vaatamisväärsus - umbes 10 km lõik 12 Apostli ümbruses oli küll vägev. Kuna mõned tuttavad (loe: Mikk) olid asja maha teinud siis läksin suhteliselt väikeste ootustega, kuid tegelikult oli päris uskumatu vaatamisväärsus. Meile oli sattunud ilus päikeseline ilm ka, ning eks ka seetõttu oli vesi sinisem ja kaljud kollasemad.
Adelaidest edasi on reis kulgenud märksõna "Uluru" all. Tegemist siis enam vähem keset Austraaliat asuva hiigelsuure monoliidiga, mis kõrbemaastikust välja kerkib. Kahjuks tähendas selle imelooma ära kaemine meie jaoks enam kui 4500 kilomeetrist sõitu läbi inimtühja kõnnumaa ehk "outbacki". Ivar ja Liisi otsustasid siinkohal, et selline väike sõit vanas heas Holdenis ei annaks täielikku elamust ning asusid omal käel teele. Seega jäi roheline kaunitar Holden Commodore minu ja Katrina päralt. Ulurusse jõudmine tähendas 4 päeva silmapiirini ulatuvaid sirgeid, kus võid pedaali talluda niipalju kui jaksu on. Kuna meie oleme arvamusel, et kotti jooksnud mootoriga keset kõrbe on üsna tüütu passida siis ei hakanud eriti gaasi peale talluma, vaid võtsime asja rahulikult ja säästsime ühtlasi kütust. Siiski said vahemaad kõrbes üpris uue tähenduse. Kui Eesti on Tallinnast Tartusse sõitmine ikka selline keskmiselt pikk vahemaa siis outbackis on 200 kilomeetrit selline "sõidame natuke veel, siis teeme peatuse" tüüpi vahemaa.
Ulurust ja seal lähedal asuvatest Olgadest ei hakka pikalt juttu tegema. Mõistagi oli tegemist ikka uskumatult vägeva kivijurakaga. Tegemist on aborigeenide püha kohaga ja neile kohe üldse ei meeldi, et sinna otsa ronitakse. Päris ära keelanud nad ka seda mingil põhjusel siiski ei ole. (hoolimata sellest et aegade jooksul on 35 inimest sinna otsa ronimist proovides oma otsa leidnud) Kuna tegemist on väga püha ja üsna ohtliku kohaga siis mina mõistliku inimesena loomulikult tahtsin ikkagi selle juraka otsa pääseda. Minusuguste jaoks on ronimisraja starti toodud suur metallkast kus sees on igasugu põhjendustega silte, et miks rada just täna suletud on. Ühel päeval oli ilmateade lubanud üle 36 kraadi sooja ja teisel päeval oli tuul liiga tugev ja seetõttu jäi Uluru tipp mul vallutama.
Pärast Ulurut viis tee Kings Canyonisse. Tegemist ei olnud küll mingi Grand Canyoni vanema ja palju andekama vennaga, kuid sellegipoolest oli väärt käik. Sai läbi teha 6 km matkaraja mööda kanjoni servasid ja näha nii mõndagi. Kings Canyonit ja Ulurut lahutab tegelikult vaid umbes 100 km, kuid kuna nende vahel laiutab hiiglaslik soolajärv siis tuleb vahemaa läbimiseks põletada ikkagi üle 300 km. Veel hullem on lugu Kings Canyoni ja Alice Springi vahelise teega. Linnulennult on vahemaa vast 200 km. Kaarti põrnitsedes suutsin leida lõheima võimalusena 335 km tee. Nagu hiljem selgus oli 100 km sellest katteta tee. Hoolimata julgest pealehakkamisest otsustasin vähem kui kilomeetri pärast katteta tee vallutamisest loobuda. See osa mida võiks nimetada kruusateeks oli kirjeldamatult treppis ja ülejäänud osale oli tuul kandnud suured luited, mis varem või hiljem oleks Holdenile üle jõu kõinud. Otsustasime seega ikkagi asfaldi kasuks ja sellega muutus meie tee kõigest 140 km pikemaks. Selle vastiku kruusatee nimi on Eric Gilles road - ole saa neetud Eerik.
Praegu veedame aega Alice Springis. Ilm on kuum, tänavad on täis arusaamatus keeles lõugavaid musti mehi ja naisi, ja vahelduseks on külm joogivesi ning bensiin mõistliku hinnaga. Homme hommikul hakkame jälle kõrbe vallutama. Ees veel u 2000 km ja kangesti tahaks juba jääle mereäärde saada.
Uluru ehk Ayers rock
12 Apostlit (üks kukkus paar aastat tagasi ümber - Ha haa)
Subscribe to:
Posts (Atom)