Esimene nädal

Tänaseks kui kodumaalt lahkumisest on möödunud umbes-täpselt üks nädal istun maha ja üritan natuke kirja panna, mis selle aja jooksul juhtunud on.

Meie lennureis Tallinn-London-Dubai-Singapur-Brisbane möödus sujuvalt, kuid oodatult väsitavalt. Igal pool pidi läbima turvakontrolli koos kohustusliku minigrip kotikestes vedelike ettenäitamisega. Kuskil Dubai kandis hakkas igatahes juba rutiin tekkima ja vabalt oleks võinud teha veel ühe 5 tunnise otsa edasi Aucklandi (NZ). Lennujaamas tervitas meid paljuräägitud Austraalia sanitaarfoobia, mille käigus konfiskeeriti Liisilt kaks õuna. Mõmmi kilukonservid ja kodumaised vedelad hõrgutised lubati siiski pikema jututa riiki ja ka viisa oli imekombel nende andmebaasidesse jõudnud. Suures joovastuses lahkusime lennujaamast unustades meie telgi transportlinile. (õhtul saime sellel järel käia - kätte saime - ei olnud veekahuriga puruks lastud)

Egon oli meile lennujaama vastu tulnud. Panime oma sajakilosed kotid tema väikese idamaist päristolu Jeep Wranglerit meenutava lendava telgi ehk "Asia Rocsta" peale ja läksime ise taksot otsima. Taksojuhiga saime hea diili ja mina hüppasin põhjamaa mehena kohe paremalt poolt autosse - enam vähem rooli. Linnas jõudsime end City Backpackersi hostelisse sisse seada, telefonidele kohalikud numbri sebida. Õhtul vähendasime oluliselt rasket kuid siiski väga vajalikku vedelikuballasti - Mõmmil ja Liisil seljakotid kohe kergemad.

Reedel ehk siis teisel päeval pakkisime end hostelis kokku ja laadisime asjad jälle Egoni ratastele. Hommikupoole käisime võtsime viisad passi, et poleks ohtu, et iga jama korral esimese ujuva palgiga riigist välja saadetakse. Lõuna ajal käisime kohtumas Sirle ja Jormaga, kelle juures mina ja Iff peagi rassima hakkame. Meiesugused universaalsed mehed läksid mõistagi hästi kaubaks.
Õhtul istusime rongile ja liikusime Brisbane linnamöllust välja Gold Coasti poole, et veeta oma esimene Austraalia surfi-nädalavahetus. Rong viis meid siiski vaid Nerangi linnani kuhu Egon (kes oma tüdruku koos meie kottidega kuskile pimedasse metsaserva koos bushturkey'de ja muude koledate loomadega ootama oli jätnud) meile vastu tuli. Sinna võpsiksse suundusime ka meie. Kohale jõudsime kottpimedas ja ausalt öeldes ei julgenud seal võsas ikka paremale ega vasakule astuda. (Vahele mainin veel et siin läheb sigavara pimedaks - ehk siis pragusel ajal on kell 6 juba kottpime ja valgeimal ajal saabub pilkane pimedus ja kuba kell 7 õhtul) No igatahes kuulsime esimesel ööl ikka väga erinevaid hääli. Ise olin kindel et meie ümber on ahvid, elevandid maod ja kommikotiga mehed.

Laupäeva hommikul paistis meie telkimiskoht juba palju turvalisem. Kuna maaomanik tuli hommikul kopaga teele paigutatud kivisid (mille muskulaarsed soome ugri härjad eelmisel õhtul olid sissesõidutee loomiseks ära veeretanud) lõplikult ära viima, ei olnud meil lootustki tol päeval känguruusid näha. Edasi liikusime Gold Coastile kohta nimega Miami beach. Koht oli igatahes oma nime väärt. Laulvad liivad, sinine vesi ja Surfers Paradise pilvelõhkujad taamal paistmas. Päev möödus lainetes ja päikese käes. Vesi oli hoolimata jahedatest öödest ületanud 20 kraadi piiri ja lisaks selle ei olnud sealsetes lainetes eriti aega veesoojusele mõelda. Õhtul jälle oma võsasse (Currumbin waters) telkima.

Pühapäev oli üsna samas võtmes ainult, et logelesime Currumbini rannas ja lained olid suuremad. Kilpkonna nägime ka. Ja siis veel lugesime mingit artiklit, kus väideti, et iga teine praegune Austraalia koolilaps on 40 eluaastaks saanud nahavähi - päikesekreemile paneme nüüdsest erilist rõhku.

Esmaspäeval liikusime hommikul citisse tagasi plaaniga otsida auto ja elamine. Maandusime teise backpackerisse nimega Brisbane Backpackers - paras urgas. Kuna internet on siin maal haruldus, siis olime sunnitud selle tarbimiseks minema Queenslandi osariigi raamatukokku, kus kammisime erinevaid elamispinna pakkumisi läbi. Mingil salapärasel põhjusel ei ole siin paarid kuigi oodatud üürilised, aga siiski suutsime leppida kokkusaamise kahe kohaga. Õhtul läksime neid kaema ning selgus, et esimene oli selline urgas et ma enne elan autos, kui seal. Teine koht (mille leidsime peale tunniajalist sihitut uitamist Red Hillsi linnaosa kuppelmaastikul) oli palju meeldivam. Neil oli ainuke jama selles, et üks tuba vabaneb alles 10 päeva pärast, seega elukoha probleem laheneks meile lõplikult alles nädala pärast. Hinge selles asjus me siiski kinni ei hoia, kuna eks neil ole huvilisi rohkemgi ja ma ei ole sugugi kindel, et meie omaltpoolt neile sedavõrd kustumatu mulje jätsime, et nad meid valivad.

Täna, teisipäeva hommikul kolisime Brisbane backpackersi urkast välja taas eelmisesse kohta City Backpackesi hostelisse ja jätkusid pingutused elukoha leidmiseks. Ise panin rohkem rõhku auto otsimisele, kuna olen seisukohal, et kuidas kurat sa neid elamisi vaatamas käid kui autot pole. Tegin väikese proovisõidu meie Hostelis resideeruva Stepheni Toyota Cressindaga. Stephen on iirlane ja lubas autoga ka iiri õnne kaasa anda, kuid seda õnne peab ikka sellisel juhul seitse ämbritäit olema, sest auto oli selline et kannatab sõita siledal tühjal teel allamäge taganttuulega. Kammisin ka internetti ja leidsin päris hea pakkumise kohast nimega Park Ridge. Ainus jama oli selles, et tegemist oli neetud kauge linnaosaga - nagu hiljem selgus polnudki enam linnaosa vaid maa mis maa. Saatsin siiski kõik pikalt ja otsustasin seal üksinda ära käia. Tunniajane bussisõit viis mind mingisse alevikeskusse, kust järgmine buss toimetas mind külaserva ja sealt oligi vaid 2 km jala minna. Aga auto, mida ma vaatama läksin oli tõiesti OK. 1995 aasta universaalkerega Mitsubishi Magna. Kuskilt nurgast ei kolisenud ega õli välja ei ajanud ja oli üldse kohe üllatavalt norm massin (siinkohal sülitan 3 korda üle õla). Ühesõnaga diil jäi, et omanik Brett teeb autole homme tehnilise ülevaatuse ära ja siis läheme järgi. Selle liigutusega peaks vähemalt Egon natuke hõlpu saama. Autoga proovisõidu tegemine oli muidugi omajagu huvitav. Sain ikka mingi pool kilomeetrit sõita enne kui Brett mulle ütles, et kule meil sõidetakse teisel pool. Muide Brett oli laia silmaringiga mees, kes polnud kuulnud et enamik maailma üritab ikka paremale poole teed ennast hoida. Pärast näitas Brett veel mulle oma uut autot ja tõi mind sinna alevikeskusse ära nii et tagasitulles sain vaid ühe bussiga sõita.

Praeguseks ongi enam vähem kõik. Kui targemaks saan või midagi põrutavat juhtub annan teada.

Holly

Kell 15.30 Tallinn lennujaamas, nägime Mürkat - tuleb ka Aussisse. Siiamaani on reis hästi sujunud.

Suur tänu Timmule, Itale, Urmole, Evale, Raxile, Allale, Simmole, Enele, Heinarile, Ingele, Sulevile, Innale, Nublule ja Liisi sõbrannale, kes meid saatma tulid. Loodan et kedagi ei unustanud...