Bali etapi lõppedes asusime oma Aasia tuuri järgmise osa juurde – Malaisia. Olime enne Balile minekut juba paar päeva Malaisia pealinnas Kuala Lumpuris veetnud, mistõttu oli lennujaamast linna ja linnast kesklinna liiklemine meil hästi selge ja aega ei võtnud. Samuti olid Bali päikeseprilli ärikad oma tööd nii tõhusalt teinud, et nüüd ei tundunud Kuala Lumpuri tänavakaubitsejad enam üldse kuigi pealetükkivad. Igatahes kimasime lennujaamast ruttu mingisugusesse kaugliinide bussijaama, kust saime kohe oma piletid ostetud. Suund oli võetud Tiomani saarele, mis tähendas, et esialgu pidime minema rannikulinna Mersing. Bussijaamas ATM-st raha võttes sain veel legendaarse trikiga hakkama ja jätsin oma pangakaardi automaadi peale. Õnneks jäime sinna lähedusse korraks passima ja üks rätipea tuli tõi kaardi mulle ilusti ära – au ja kiitust. Midagi hullu poleks vast juhtunud kui selle neetud kaardi ka ära oleks kaotanud, sest mingeid Austraalia kaarte oli meil veel aga minu puhul peab arvestama, et varem või hiljem kaotan ma need teised ka ära.
Reis Mersingi võttis aega ligi 6 tundi ja buss oli väga mugav. Bussilt maha astudes oli üle tee asuva reisiagendi inimene meil vastas ja hakkas kohe meid oma büroosse meelitama. Üldjuhul oleks selline tegelane väga kahtlane tundunud, sest senine kogemus oli näidanud, et sellised üliabivalmis tegelased, kes sult varakult tagumikust kinni hakkavad pakuvad sulle üldjuhul mingit 6 korda kallimat diili. Kuna aga meil olid spioonid paar kuud enne samadel radadel liikunud ja ka Lonely Planetis olid laevaühenuste hinnad kirjas, siis saime aru, et sedakorda mingit röövimist plaanis ei olnud ja saime sealsamas oma edasi tagasi piletid ja 2 esimese öö majutuse ostetud.
Järgmisel hommikul hakkasime niinimetatud kiirpaadiga Tiomani poole loksuma. Paras naljanumber asja juures oli muidugi see, et kuigi tegemist oli kiirpaadiga ei takistanud see tal 40 minutit hiljem väljuda. Ivari kogemuste ja oma mõttelaiskuse koosmõjul valisime Tiomanil peatuspaigaks ABC village, kus majutuse võimalused ühed saare parimad ja elutempo mõnusalt rahulik. Küla koosneb paarikümnest rannaribale end sisse seadnud majutusepakkujast, kelle hüttide vahele on sattunud mõned söögikohad, paar toidupoodi ja mõned sukeldumiskeskused.
Tiomani kohta olin enne saabumist nii mõnestki kohast lugenud, et alates 1970ndatest aastatest, kui saart mainiti ajakirjas Time kui maailma 10 ilusaima saare hulka kuuluvat, on saarele hakanud tormi jooksma turistide hordid ja tänaseks on saar kommertsialiseerunud ja üle arendatud. Endal ei õnnestunud vähemalt ABC villages küll ühtegi ülearendatud puukuuri näha ja turiste peatus ka seal minu hinnangul alla 100. Saare suurimas asulas Tekekis oli muidugi olukord natuke tumedam. Parajasti oli ehitamisel pikk rannapromenaad, mille loomine oli minu arvates sealkandis asuvatele majutusasutustele surmahoobi andnud. Üldse ei suutnud ma aru saada miks on vaja liivaranna asemele valada kilomeetri pikkune betoonist lainemurdja ja kõnnitee.
Tekek kõrvale jättes on Tioman ideaalne koht rahulikuks rannapuhkuseks. Kogu sealviibitud aja jooksul ei tulnud mulle keegi massaži, päikeseprille, kella ega Billabongi särki müüma. Äsja Balilt saabunule oli see väga meeldiv ja värskendav. Teine VÄGA VÄRSKENDAV asi Tiomanil on kella viiene Happy Hour. Kogu saar on mingil põhjusel aktsiisivaba ja seetõttu sai seal odava raha ja rahuliku südamega Carlsbergi rüübata.
7 päeva mis me Tiomani saarel veetsime kulges umbes täpselt sellises tempos, et arutasime Katrinaga millal sööma minna, lesisime rannal, käisime meres ujumas ja hiljemalt kell 6 kiirustasime happy hourile. Rand ei olnud ABC villages just maailma parim. Merepõhi oli kaetud korallidega ja umbes vööni vees hakkasid põhjast vastu vaatama hirmuäratavalt pikkade okastega merisiilid. Samas ujuda kõlbas ja ühel päeval tegime ka paaritunnise snorgeldamise mille käigus nägime väga palju huvitavaid kalu ja muid elukaid. Viimasel Tiomani päeval tegime ka kaks sukeldumist. Mõlemad kohad olid ilusad ja instruktorid pädevad. Esimest korda õnnestus ära näha merepõhjas askeldav kilpkonn.
Tioman seljataga hakkasime mööda Malaisia poolsaare idakallast põhajapoole liikuma. Kuna esimene bussireis läks sedavõrd sujuvalt eeldasime, et ostame Mersingist pileti ja jõuame paari tunniga järgmisesse sihtkohta Cheratingi. Bussijaams selgus, et kõik selle suuna kaugliinide bussid olid välja müüdud juba eelmisel päeval ja järgmise päeva kohta ei tahtnud üksgi rätipea midagi rääkida, sest neil oli käimas ramadan ja seetõttu piirasid piletikassa müüjad inimestega suhtlemist.
Kuna muud varianti ei olnud hakkasime liikuma mingisuguste kohalike liinibussidega. Kokku võttis umbes 250 km läbimine 8 tundi ja 4 bussi. Mõni buss oli enam vähem okei, teisel jäi jälle 2 grammi puudu, et kanad ja seapõrsad ka salongis oleks olnud. Mingi ime läbi jõudsime ikka Cheratingi kohale ja saime normaalse majutuse ka kerge vaevaga leitud. Lonely Planeti andmetel pidanuks Cherating olema populaarne rannapuhkuse linn. Rand oli tõepoolest ilus ja merevesi kohutavalt soe. Linn ise oli aga turistidest täiesti tühi ja jättis sellise mulje nagu oleks suvituskoha parimad ajad möödas. Meid turistide vähesus ei häirinud ja jäime mõnevõrra olude sunnil Cheratingi neljaks ööks. Olude sunnil seetõttu, et varem ei olnud võimalik mingit mõistlikku transporti meie järgmisesse sihtkohta leida.
Selle aja jooksul külastasime Cheratingi kilpkonnade parki (sanctuary) ja olime niisama mõnusad. Kilpkonnade park (või otsetõlkes varjupaik) oli väike ja valmistas pettumust. Ühtegi kilpkonna näppida ei õnnestunud. Need kilpkonnad, kes külastajatele vaatamiseks olid välja pandud pidid kahjuks solberdama betoonist plaaditud basseinis ilma, et neil oleks olnud võimalust vahepeal veest välja ronida. Loodan vähemalt, et nad neid kilpkonnasid seal mingi aja tagant vahetavad ja kauemolnud merre tagasi lasevad.
Muud väga põrutavat Cheratingis ei toimunud. Ramadani tähistamine käis ka seal täie hooga, mis tähendas, et päeval peale hiina söögikohtade kuskilt toitu ei leidnud ja öösel paugutasid rätipead tänavatel rakettidega ning pidasid meie majutuse lähedal IGAL ÕHTUL mingit suurejoonelist karaokevõistlust. Nelja päeva möödudes viskasime seljakotid selga ja asusime Malaisia viiase sihtkoha Perhentiani saarte poole teele.
Perhentianile minek kulges lihtsalt, bussis ei olnud ei kanu ega põrsaid. Rannikulinnast Kuala Besutist viis kiirpaat meid Perhentiani populaarseimasse külasse Long Beachile, kust mingisugune veel väiksem paadikökats meid peaaegu kaldale tõi. Viimane lõpp tuli ikkagi pahkluuni vees sumbata. Long Beachil on küll ka paatide jaoks kai olemas aga kohalike jaoks on ilmselt palju huvitavam turiste 2 ringiti eest väikeste paatidega kaldale tuua kui suuri paate kai äärde parkida. Long Beachil oli turiste juba tunduvalt rohkem kui meie eelmises kahes peatuspaigas. Kuna koht on populaarne on sinna end sisse seadnud palju eurooplaste peetavaid sukeldumiskoole ja ka majutuse pakkujad kasutavad olukorda enda kasuks ära. Vähegi talutava majutuse eest tuli Perhentianil juba 2 korda rohkem maksta kui mujal ning selle leidmiseks rohkem vaeva näha. Samas paljud kohad, mida pakutakse on ikka päris ropud. Kõige ‘ägedam’ koht tundus olevat keset randa asuv koht, kelle hütte ei kasutaks mõistlik inimene puukuurina ka. Lõpuks leidsime vast väikse saare ühe normaalseima magamiskuudi pakkuja – Matahari.
Kui majutuse hinnad on Perhentianil kõrged, siis sukeldumiskohtade rohkus on sealsed hinnad alla löönud. Panime meiegi endale kinni kaks sukeldumist ja ühe snorgeldamise. Snorgeldamisreis viis meid merikilpkonnade kohta (turtle point) ja haide juurde (shark point). Esimene neist oli täiesti mõtetu aja raiskamine, kuna ebasoodne tuul ja lained oli vee muutnud täiesti läbipaistmatuks ja loomulikult ei õnnestunud selle soga sees ühtegi kilpkonna näha. Shark point oli see eest väga hea nähtavusega ja kokkuvõttes üks parimaid snorgeldamiskohtasid kus ma käinud olen. Nagu nimi ütleb teeb koha eriliseks haikalade rohkus. Isegi nägime ära vähemalt 6-7 haid kes merepõhjas ringi töllerdasid. Tegemist siis mõistagi mitte kuigi verejanuliste reefsharkidega.
Viimasel kahel päeval käisime sukeldumas. Esimene sukeldumiskoht trehvas olema saare läheduses asuv vaikne ja väga hea läbipaistvusega D´lagoon. Kui paar väikest nn satelliitkala (kalad kes teiste kalade ligidal või küljes ujuvad sest nad on parajad pussukotid), kes Katrinat tagumikust näksasid, välja arvata oli tegemist väga hea sukeldumisega. Järgmiseks hommikuks olime pannud kinni sukeldumise sügavamale ja väidetavalt palju ägedamale kohale nimega ‘Temple Of The Sea’. Meri oli hommikul suhteliselt rahutu ja kui me sukeldumiskohta jõudsime selgus, et kohta tähistav ja allaminekut abistav boiliin oli jäljetult kadunud. Sellest hoolimata läksin mina ja veel paar tegelast vette. Vees aga selgus, et esiteks oli läbipaistvus olematu ja teiseks oli sukeldumiskohas nii tugev hoovus, et kogu asi tuli katkestada. Ronisime paati tagasi ja olime sunnitud minema kuskile vaiksemasse kohta oma sukeldumist tegema. Teise katse tegime saare lähedal asuvas kohas, kus lainetus oli väiksem ja vesi selgem. Kahjuks oli ka selles kohas nähtavus nigelavõitu ja seetõttu ei kujunenud asjast väga meeldejäävat käiku. Katrinale jäi see sukeldumine sellegipoolest hästi meelde kuna pinnale tulles tekkis tal nn ‘reverse block’. Teatavasti tuleb sukeldudes oma kõrva ja siinuse kanalites rõhku tasakaalustada puhudes sinna lisaõhku juurde (selleks, et kõrvades ei pitsitaks). Reverse bloki puhul ei taha see lisaõhk pinnale tulles enam välja tulla ja Katrina puhul kaasnes asjaga tugev peavalu.
Järgmisel hommikul loksusime Perhentianilt tagasi mandrile, et jõuaks veel neljapäeval Kota Bharu linnas Tai viisa taotlused sisse anda ja seeläbi viisad reedeks kätte saada. Enamasti saavad Eesti kodanikud viisa kätte otse piirilt aga Kota Bharu lähedal asuv piiripunkt on just selline koht kust seda piirilt ei saa. Ja et ikka nuss täielik oleks siis selgus Tai konsulaati jõudes, et konsulaat on lahti küll neljapäeval kuid on suletud reedel ja laupäeval, mis tähendas meie jaoks seda, et pidime jääma Kota Bharusse kolmeks ööks. Konsulaadist soovitati küll, et kui me nii kaua oodata ei taha siis võime rännata bussiga Malaisia läänerannikule ja seal on piiripunktid kust saab lihtsama vaevaga üle. Kiire arupidamise järel otsustasime siiski Kota Bharusse jääda ja juba pool tundi hiljem kahetsesime oma otsust sest mahavisatud 2 lisapäeva tähendavad seda, et Ko Samui saarel Tais saame veeta eeldatavasti vaid 3 ööd. Õnneks on Kota Bharu hotell vähemalt väga odav ja üsna korralik.
Lõpetuseks veel tähelepanek moslemilinnast Kota Bharust. Jätkuvalt on käimas ramadan, mille ajal ei tohi moslemid päikesetõusust päikeseloojanguni süüa. Kui päike loojub siis on kõigil kõht hirmus tühi ja esimese asjana jooksevad rätipead vihatud läänemaailma sümboliseerivatesse restoranisesse ‘McDonalds’ ja ‘KFC’. McDonald on siin maal lausa niivõrd populaarne, et kuna käimas on ramadan siis on muidu 24 lahti olev burksirestoran hommikul kella 5st kuni õhtul kella 3ni suletud. Ja meie – ärakurnatud valged idaeuroopa turistid peame nõutult McDonaldsi ukse taga seisma, sest turisti viimane kondinsioneeri ja tasuta WiFi-ga pelgupaik on mingi USUPÜHA TÕTTU KINNI. Kas sellist Malaisiat me tahtsimegi???
Friday, September 12, 2008
Monday, August 25, 2008
Bali
Pärast lühikest vahepeatust Kuala Lumpuris viis meie tee Indoneesiasse Bali saarele. Maandusime saare ainukesele rahvusvahelisele lennuväljale turismikeskuse Kuta lähedal ja kuna päris täpset ettekujutust Balist ei olnud seadsime ennast ka Kuta lähistele sisse, kus peamine turistiatraktsioon on heade surfilainetega rand ja elav ööelu. Suurim osa turistidest on Austraalia noored, kes on tulnud siia lainelauda sõitma. Suur turistide vool on kaasa toonud ka tänavakaubanduse vohamise. Tundub, et absoluutselt iga kohalik üritab Kuta ümbruses vaikselt bisnesmänni mängida. Eriti rikkalikult on tänavad täidetud päiseseprillide, kellade ja muu lääne firmade piraatkola müüjateda, kes sind lolli järjekindlusega enda boksi üritavad meelitada. Tänaval käies ära sa mingil juhul kellelegi silma vaata või ühegi poe kaupa pikemalt silmitsema jää, sest muidu on kohe viis tegelast sul ümber hüüdmas “jees jees tsiip praiss tsiip praiss”. Kokkuvõttes on igasugu kahtlase tänavakola müüjate kogus masendavalt tüütu. Käsitööpoodidest on seejuures natuke kahju, sest seal on müügil tõepoolest kohapeal toodetud asjad nagu igasugu keerulised puunikerdised, kuid selline kaup vist eriti ei lähe. Käsitöölettide populaarseim toode tundus olevat suure puufallose kujuline pudeliavaja.
Esimese soojaga saime loomulikult kohalike bisnesmännide käest ka haledalt tünga. Iga kolmas siinne äri tegeleb ka valuutavahetusega. Austraalia dollari kurss erines erinevates müügilettides üsna oluliselt ja loomulikult valiseme koha kus oli takkajärgi vaadates ikka uskumatult hea kurss. Ärimees Fooma kes seda kohta pidas lubas meile loomulikult, et mingit vahendustasu ta ei võta. Lappasime siis oma dollarid letti ja tema hakkas kohalikke kommipabereid – ruupiaid lauale voltima. Lugesin kõik korralikult üle ja panin pakid 200 000 kaupa lauale, kokku pire alla 2,5 miljoni ruupia, mis tundus tõesti tänava parim kurss. Lõpus tuli vennale veidike kohalikku vahetusraha tagasi anda ning selle koha peal tegime vea. Mina ütlesin üle õla Katrinale, et ta mulle 10 000 ruupiat annaks ja Katrina vaatas sellepeale oma rahakotti. Mis nagu takkajärgi selgus andis bisnesmännile ideaalse võimaluse laualt kaks pakki raha leti alla lapata. Kui ma tagasi letile vaatasin andis rahavahetaja mulle naeratuse saatel juba kokkulapatud 2 sentimeetrise paki, kus oli tema rasvane “jootraha” kadunud. Kahjuks ei olnud Fooma arvestanud, et meie näol on tegu ülbete idaeurooplastega, kes ei häbene tagasi tulla. Kokkuvõttes bluffisin talle, et kogu meie hotell on meie surfaritest sõpru täis ja kui ta ei taha 2 nädalat väga vaikset äri ajada siis peab ta köhima meile niipalju lauale, et asi vähemalt sellise keskmise tänava vahetuskursi mõõtu oleks. Imekombel jäi mees mu lolli juttu uskuma ja ladus raha letti. Kusjuures paar päeva hiljem üritasime minna veel paari ebareaalselt hea kursiga kohta raha vahetama ja oma silmad laual hoida, kuid selleks ajaks haistsid rahavahetajad kuidagi, et me ei ole Kutas enam esimest päeva ja otsisd erinevaid põhjuseid, miks meiega mitte raha vahetada.
Paar päeva pärast saabumist leppimime oma hotellis kokku neljapäevase sukeldumiskursuse (PADI Open Water Diver). PADI näol on tegemist rahvusvahelise sukeldumisinstruktorite assotsiatsiooniga ja kursus peaks kõikjal olema ühesugune, rangeid nõudeid silmas pidav. Tegelikult vaadatakse ilmselt Kagu-Aasias asjadele natuke ikka läbi sõrmede ja esimese teooriapäeva lõppedes tundus asi kõhe. Õnneks kaasnes kursusega ikka ametlik inglisekeelne PADI õpik kust põdejad said asjad üle korrata ja teise päeva basseinikoolitus lisas juba enesekindlust. Kolmandal päeval sõitsime Bali ühte tuntuimasse sukeldumiskohta Tulambeni, mis on kuulus Teise Maailmasõja raames sinna uputatud Ameerika sõjalaeva Liberty varki tõttu. Kaks esimest sukeldumist tegimegi Tulambenis ja teine sukeldumine oli juba vrakisukeldumine. Midagi liiga hullumeelset ette ei võetud, kuid paar korda sukeldusime instruktori järel küll laevavraki talade alt läbi, mis on tegelikult ilma spetsiaalse vrakisukeldumise koolituseta keelatud. Ammugi siis veel Open Water koolituse ja ühtlasi kogu meie elu teisel sukeldumisel. Samas midagi ohtlikku vast ka asjas ei olnud sest peale paari mereelu täis kasvanud tala oli peakohal ikkagi Open Water.
Pärast esimest kahte sukeldumist tuli meie kursusesse väike paus sisse, kuna Balil oli käimas mingitsorti usupüha, mistõttu ei õnnestunud meil järgmisel päeval välja minna ja kuna meil oli järgnevateks päevadeks juba rendiauto kokku lepitud lükkasime viimased kaks sukeldumist neli päeva edasi ja lõpuks leidsid need siis täna 25. augustil. Hommikul oli merel päris hea laine peal, kuid meie päeva see siiski ei rikkunud. Läksime pika ja kitsa puust paadiga välja ja kui väla arvata asjaolu, et paar korda käis laine üle parda läks sõit sujuvalt. Esimene sukeldumine oli ~12 meetri peale. Kõigepealt näitasime, ette et mäletame veel põhioskusi nagu maski ära võtmist vee all, suust väljapudenenud õhuregulaaturi leidmist ja sukeldumisraskuste eemaldamist. Nagu hiljem selgus oli nende harjutuste näol tegemist ühtlasi meie PADI kursuse eksamiga. Pärast seda läks asi edasi lõbusukeldumise parooli all ja käisime tutvusime kohaliku rikkaliku mereeluga. Pärast esimest sukeldumist tegime pooletunnise pausi paadil, mille raames mul süda korralikult pahaks läks. Pole hullu – söötsin kalad üle serva ruttu ära ja uuesti vette. Päeva teine sukeldumine oli veel parem – nägime korallikamaka varjus passivat haikala. (koduste rahustuseks oli tegemist väikese umbes meetrise reefsharkiga, kes on ohutu). Lisaks veel hunnik teisi legendaarseid kalu nagu klounkala Nemo, Lionfish ja üks eriti kole suur angerjas. Teise sukeldumisega sai meie kursus ühelepoole ja tagasi kaldale jõudes kirjutati vajalikud dokumendid valmis ja saime kätte ajutise sukeldujatunnistuse. Nüüd kindel plaan ka Malaisias ja Tais korra vee all käis.
Nagu ennist mainitud rentisime sukeldumiskursusesse tekkinud pausi ajal auto, et ülejäänud Balit avastama. Infovahenite abil õnnestus Kutas kohtuda kahe noore teenelise reisimehe (ja reisinaise) Kristjani ja Triinuga, kel meist tunduvalt rohkem Kagu-Aasia kogemust. Võtsime automatka üheskoos ette – vähem ohtu kohalike käest tünga saada, kindlam tunne kohalikus täiesti hullus liikluses ja ennekõike lõbusam ka.
Esimesel päeval viis tee meid ühtedest paljudest Bali Ahvimetsadesse. Tegemist oli rohkem ikka väikese pargiga, kus olid hinduistlikud templirajatised ja mida ümbritevas metsas pesitses terve hunnik väikseid ahve. Neid ahve seal söödetakse ja kokkuvõttes on nad vist üsna hea meelega seal pesitsemas ja trikke tegemas. Pargis oli paar isehakanud bisnesmänni. Kohalik pistis sulle paar puulehte pihku, misjärel ahv sulle turja kargas ja neid lehti sööma hakkas. Kui ahv sul parajasti seljas askeldas ja sa ise üsna ebakindlas olukorras olid hakkas bisnesmänn sulle siis mingit nodi pakkuma. Ise olin vapper ja talusin ahvi tuuseldamise kaine peaga ära ning saatsin ärika pikalt. Kokkuvõttes oli ahvimets üsna lühike vahepeatus, kuid siiski päris huvitav. Kohalike pühade raames oli platsis ka väga palju kohalikke, kes metsaserval mingit üsna räpast festivali pidasid.
Teisel päeval liikusime edasi Bali mägisematesse piirkondadesse, kus paar uhket ja legendi järgi veel üsna elavat vulkaani asuvad. Valiseme välja ühe tuntuima ja ligipääsetaivama – Mt. Baturi. Kirjanduse kohaselt on piirkonnas tegutsemas Baturi giidide assotsiatsioon, mis üritab igasugu kahtlasi vahendeid kasutades tagada, et kõik, kes Baturile ronida tahavad kindlasti nende giiditeenust kasutaksid. Kuna meid põhiatraktisioon – varahommikune päikesetõus vulkaaniserval - ei huvitanud, (liiga laisad olime selle jaoks) siis otsustasime ikkagi üritada natuke omal käel ronida. Valisime kaardi järgi välja kõige lühema tõusu mille algusesse pidanuks viima mõistlik tee ja tee lõpus olema parkimisplats. Tegelikult ootas meid ühel momendil käänuline kohati 20-30 kraadine tõus vanal kruusasel asfaltteel. Õnneks selgus üsna varakult, et meie Daewoo linnamaasturihakatisega on selle tõusu võtmine mitte ainult absoluutselt võimatu vaid ka uskumatult ohtlik. Esimese tõusujupi keskpaigas keeldus auto ka esimese käiguga edasi ronimast ja hakkas pigem tagasi vajuma. Inimkaotuste vähendamiseks evakueerisime tüdrukud ja lasime auto käsipiduri abiga vaikselt tagurpidi tümale maale tagasi. Hiljem kui sama teed jala ronisime saime aru, et edasipidi oli tõus veel hullumeelsem ja potentsiaalne kukkumine riisipõllule kõrgem. Nagu öeldud proovisime oma õnne edasi jalgsi ja hoolimata sellest, et tõusu arenedes nägime kauneid vaateid nii vulkaanide vahel asuvale mägijärvele kui ka saare põhjarannikule pidime lõpuks tunnistama, et meil päris täit ettekujutust ei olnud, kus me asume ja üsna ebatõenäoline tundus ka see, et tee viib lõpuks kraatri servale. Seega pöörasime otsa ringi ja tulime tuldud teed tagasi. Huvitav oli mäkketõusu juures see, et kuigi meie maastur andis otsad juba tõusu alguses siis kohalikud sõitsid kolmekesi peal olles sellest mäest oma väikseste mopeedidega nii üles kui alla – mõnel juhul terved perekonnad ühe mopeedi peal.
Kolmandal päeval seadsime suuna saare põhjakaldale Lovina turismipiirkonda, mis on puhkuse veetmiseks hea alternatiiv Kutale ja kogu lõunarannikule. Lovinas tervitas meid palju erineva hinnaga majutust ja suurepärased Happy Hourid kohalikes söögikohtades. Seadsime sisse ennast ühe taanlase peetavasse väikesesse hotelli, mis nägi vahelduseks väga ilus ja värske välja. Kogu Lovina jättis tunduvalt puhtama, rahulikuma ja vähem pealetükkiva mulje. Usun, et kohalikud on seal vaesemad kui Kuta tuhaned tänavakaubitsejad, kuid siiski ei tundud me (peaaegu) kuskil häirivalt pealetükkivust. Samuti oli lääne piraattoodete osakaal üsna väike. Kokkuvõttes, kui keegi plaanib Balile reisida, siis omaltpoolt soovitan kindlasti Lovinat enne Kutat.
Lovina tuntuim turismiatraktsioon on varahommikune delfiinivaatlus kohalike traditsiooniliste paatidega. Kuivõrd soovisime, et meie kultuuriprogramm oleks tihedam kui õhtune Happy Hour baaris, siis panime ka meie selle delfiinituuri järgmiseks hommikuks kinni. Paat võttis meie kamba juba enne päikesetõusu peale ja viis koos paarikümne teise paatkonnaga rannikust eemale – delfiinide juurde. Ja tõepoolest delfiine nägime me rohkelt. Eriline jackpot oli meie paatkonna jaoks hetk kui väike delfiin paar korda veest välja kargas ja piruette viskas. Meie paadijuht tundus üsna osav olevat ja korduvalt suutis ta meid juhtida teiste paatide vahelt kohta kus delfiiniparv paadist vaid paari meetri kaugusel veepeal hullas. Nagu mainitud oli väljas mitukümmend paati ja pikapeale hakkas asi meenutama veidi hullumeelset jahti. Kõik tahtsid loomulikult delfiine näha ja kui keegi kuskil midagi silmas, siis põrutasid kõik paadid motorite põrisedes sinnapoole. Kokkuvõttes müts maha delfiinide ees, kes hoolimata kogu tramburaist ennast ikkagi näidata julgesid.
Matka neljandal päeval tegime pika sõidu mööda idarannikut tagasi lõunakaldale. Kristjan ja Triin läksid maha enne Kutat kohas nimega Padang Bay, kust laev neid edasi Lomboki saarele ja sealt edasi väikestele Gili saartele viis. Meie Katrinaga sõitsime tagasi Kutasse. Iga kilomeetriga läks liiklus aina hullemaks. Eriti tüütud olid kohalikud mulla või liivaveokid, mis maanteel 30km/h edasi venisid. Mingi imeläbi jõudsime siiski tagasi oma hotelli ilma plekki mõlkimata.
Homme on meie viimane päev Balil. Air Asia tõstis meie jaoks väga “mugavalt” lennu varasemale ajale ja seetõttu peame kolmapäeval startima juba umbes kell 4 hommikul oma hotellist. Järgmine peatuspaik on Malaisia, Tiomani saar.
Esimese soojaga saime loomulikult kohalike bisnesmännide käest ka haledalt tünga. Iga kolmas siinne äri tegeleb ka valuutavahetusega. Austraalia dollari kurss erines erinevates müügilettides üsna oluliselt ja loomulikult valiseme koha kus oli takkajärgi vaadates ikka uskumatult hea kurss. Ärimees Fooma kes seda kohta pidas lubas meile loomulikult, et mingit vahendustasu ta ei võta. Lappasime siis oma dollarid letti ja tema hakkas kohalikke kommipabereid – ruupiaid lauale voltima. Lugesin kõik korralikult üle ja panin pakid 200 000 kaupa lauale, kokku pire alla 2,5 miljoni ruupia, mis tundus tõesti tänava parim kurss. Lõpus tuli vennale veidike kohalikku vahetusraha tagasi anda ning selle koha peal tegime vea. Mina ütlesin üle õla Katrinale, et ta mulle 10 000 ruupiat annaks ja Katrina vaatas sellepeale oma rahakotti. Mis nagu takkajärgi selgus andis bisnesmännile ideaalse võimaluse laualt kaks pakki raha leti alla lapata. Kui ma tagasi letile vaatasin andis rahavahetaja mulle naeratuse saatel juba kokkulapatud 2 sentimeetrise paki, kus oli tema rasvane “jootraha” kadunud. Kahjuks ei olnud Fooma arvestanud, et meie näol on tegu ülbete idaeurooplastega, kes ei häbene tagasi tulla. Kokkuvõttes bluffisin talle, et kogu meie hotell on meie surfaritest sõpru täis ja kui ta ei taha 2 nädalat väga vaikset äri ajada siis peab ta köhima meile niipalju lauale, et asi vähemalt sellise keskmise tänava vahetuskursi mõõtu oleks. Imekombel jäi mees mu lolli juttu uskuma ja ladus raha letti. Kusjuures paar päeva hiljem üritasime minna veel paari ebareaalselt hea kursiga kohta raha vahetama ja oma silmad laual hoida, kuid selleks ajaks haistsid rahavahetajad kuidagi, et me ei ole Kutas enam esimest päeva ja otsisd erinevaid põhjuseid, miks meiega mitte raha vahetada.
Paar päeva pärast saabumist leppimime oma hotellis kokku neljapäevase sukeldumiskursuse (PADI Open Water Diver). PADI näol on tegemist rahvusvahelise sukeldumisinstruktorite assotsiatsiooniga ja kursus peaks kõikjal olema ühesugune, rangeid nõudeid silmas pidav. Tegelikult vaadatakse ilmselt Kagu-Aasias asjadele natuke ikka läbi sõrmede ja esimese teooriapäeva lõppedes tundus asi kõhe. Õnneks kaasnes kursusega ikka ametlik inglisekeelne PADI õpik kust põdejad said asjad üle korrata ja teise päeva basseinikoolitus lisas juba enesekindlust. Kolmandal päeval sõitsime Bali ühte tuntuimasse sukeldumiskohta Tulambeni, mis on kuulus Teise Maailmasõja raames sinna uputatud Ameerika sõjalaeva Liberty varki tõttu. Kaks esimest sukeldumist tegimegi Tulambenis ja teine sukeldumine oli juba vrakisukeldumine. Midagi liiga hullumeelset ette ei võetud, kuid paar korda sukeldusime instruktori järel küll laevavraki talade alt läbi, mis on tegelikult ilma spetsiaalse vrakisukeldumise koolituseta keelatud. Ammugi siis veel Open Water koolituse ja ühtlasi kogu meie elu teisel sukeldumisel. Samas midagi ohtlikku vast ka asjas ei olnud sest peale paari mereelu täis kasvanud tala oli peakohal ikkagi Open Water.
Pärast esimest kahte sukeldumist tuli meie kursusesse väike paus sisse, kuna Balil oli käimas mingitsorti usupüha, mistõttu ei õnnestunud meil järgmisel päeval välja minna ja kuna meil oli järgnevateks päevadeks juba rendiauto kokku lepitud lükkasime viimased kaks sukeldumist neli päeva edasi ja lõpuks leidsid need siis täna 25. augustil. Hommikul oli merel päris hea laine peal, kuid meie päeva see siiski ei rikkunud. Läksime pika ja kitsa puust paadiga välja ja kui väla arvata asjaolu, et paar korda käis laine üle parda läks sõit sujuvalt. Esimene sukeldumine oli ~12 meetri peale. Kõigepealt näitasime, ette et mäletame veel põhioskusi nagu maski ära võtmist vee all, suust väljapudenenud õhuregulaaturi leidmist ja sukeldumisraskuste eemaldamist. Nagu hiljem selgus oli nende harjutuste näol tegemist ühtlasi meie PADI kursuse eksamiga. Pärast seda läks asi edasi lõbusukeldumise parooli all ja käisime tutvusime kohaliku rikkaliku mereeluga. Pärast esimest sukeldumist tegime pooletunnise pausi paadil, mille raames mul süda korralikult pahaks läks. Pole hullu – söötsin kalad üle serva ruttu ära ja uuesti vette. Päeva teine sukeldumine oli veel parem – nägime korallikamaka varjus passivat haikala. (koduste rahustuseks oli tegemist väikese umbes meetrise reefsharkiga, kes on ohutu). Lisaks veel hunnik teisi legendaarseid kalu nagu klounkala Nemo, Lionfish ja üks eriti kole suur angerjas. Teise sukeldumisega sai meie kursus ühelepoole ja tagasi kaldale jõudes kirjutati vajalikud dokumendid valmis ja saime kätte ajutise sukeldujatunnistuse. Nüüd kindel plaan ka Malaisias ja Tais korra vee all käis.
Nagu ennist mainitud rentisime sukeldumiskursusesse tekkinud pausi ajal auto, et ülejäänud Balit avastama. Infovahenite abil õnnestus Kutas kohtuda kahe noore teenelise reisimehe (ja reisinaise) Kristjani ja Triinuga, kel meist tunduvalt rohkem Kagu-Aasia kogemust. Võtsime automatka üheskoos ette – vähem ohtu kohalike käest tünga saada, kindlam tunne kohalikus täiesti hullus liikluses ja ennekõike lõbusam ka.
Esimesel päeval viis tee meid ühtedest paljudest Bali Ahvimetsadesse. Tegemist oli rohkem ikka väikese pargiga, kus olid hinduistlikud templirajatised ja mida ümbritevas metsas pesitses terve hunnik väikseid ahve. Neid ahve seal söödetakse ja kokkuvõttes on nad vist üsna hea meelega seal pesitsemas ja trikke tegemas. Pargis oli paar isehakanud bisnesmänni. Kohalik pistis sulle paar puulehte pihku, misjärel ahv sulle turja kargas ja neid lehti sööma hakkas. Kui ahv sul parajasti seljas askeldas ja sa ise üsna ebakindlas olukorras olid hakkas bisnesmänn sulle siis mingit nodi pakkuma. Ise olin vapper ja talusin ahvi tuuseldamise kaine peaga ära ning saatsin ärika pikalt. Kokkuvõttes oli ahvimets üsna lühike vahepeatus, kuid siiski päris huvitav. Kohalike pühade raames oli platsis ka väga palju kohalikke, kes metsaserval mingit üsna räpast festivali pidasid.
Teisel päeval liikusime edasi Bali mägisematesse piirkondadesse, kus paar uhket ja legendi järgi veel üsna elavat vulkaani asuvad. Valiseme välja ühe tuntuima ja ligipääsetaivama – Mt. Baturi. Kirjanduse kohaselt on piirkonnas tegutsemas Baturi giidide assotsiatsioon, mis üritab igasugu kahtlasi vahendeid kasutades tagada, et kõik, kes Baturile ronida tahavad kindlasti nende giiditeenust kasutaksid. Kuna meid põhiatraktisioon – varahommikune päikesetõus vulkaaniserval - ei huvitanud, (liiga laisad olime selle jaoks) siis otsustasime ikkagi üritada natuke omal käel ronida. Valisime kaardi järgi välja kõige lühema tõusu mille algusesse pidanuks viima mõistlik tee ja tee lõpus olema parkimisplats. Tegelikult ootas meid ühel momendil käänuline kohati 20-30 kraadine tõus vanal kruusasel asfaltteel. Õnneks selgus üsna varakult, et meie Daewoo linnamaasturihakatisega on selle tõusu võtmine mitte ainult absoluutselt võimatu vaid ka uskumatult ohtlik. Esimese tõusujupi keskpaigas keeldus auto ka esimese käiguga edasi ronimast ja hakkas pigem tagasi vajuma. Inimkaotuste vähendamiseks evakueerisime tüdrukud ja lasime auto käsipiduri abiga vaikselt tagurpidi tümale maale tagasi. Hiljem kui sama teed jala ronisime saime aru, et edasipidi oli tõus veel hullumeelsem ja potentsiaalne kukkumine riisipõllule kõrgem. Nagu öeldud proovisime oma õnne edasi jalgsi ja hoolimata sellest, et tõusu arenedes nägime kauneid vaateid nii vulkaanide vahel asuvale mägijärvele kui ka saare põhjarannikule pidime lõpuks tunnistama, et meil päris täit ettekujutust ei olnud, kus me asume ja üsna ebatõenäoline tundus ka see, et tee viib lõpuks kraatri servale. Seega pöörasime otsa ringi ja tulime tuldud teed tagasi. Huvitav oli mäkketõusu juures see, et kuigi meie maastur andis otsad juba tõusu alguses siis kohalikud sõitsid kolmekesi peal olles sellest mäest oma väikseste mopeedidega nii üles kui alla – mõnel juhul terved perekonnad ühe mopeedi peal.
Kolmandal päeval seadsime suuna saare põhjakaldale Lovina turismipiirkonda, mis on puhkuse veetmiseks hea alternatiiv Kutale ja kogu lõunarannikule. Lovinas tervitas meid palju erineva hinnaga majutust ja suurepärased Happy Hourid kohalikes söögikohtades. Seadsime sisse ennast ühe taanlase peetavasse väikesesse hotelli, mis nägi vahelduseks väga ilus ja värske välja. Kogu Lovina jättis tunduvalt puhtama, rahulikuma ja vähem pealetükkiva mulje. Usun, et kohalikud on seal vaesemad kui Kuta tuhaned tänavakaubitsejad, kuid siiski ei tundud me (peaaegu) kuskil häirivalt pealetükkivust. Samuti oli lääne piraattoodete osakaal üsna väike. Kokkuvõttes, kui keegi plaanib Balile reisida, siis omaltpoolt soovitan kindlasti Lovinat enne Kutat.
Lovina tuntuim turismiatraktsioon on varahommikune delfiinivaatlus kohalike traditsiooniliste paatidega. Kuivõrd soovisime, et meie kultuuriprogramm oleks tihedam kui õhtune Happy Hour baaris, siis panime ka meie selle delfiinituuri järgmiseks hommikuks kinni. Paat võttis meie kamba juba enne päikesetõusu peale ja viis koos paarikümne teise paatkonnaga rannikust eemale – delfiinide juurde. Ja tõepoolest delfiine nägime me rohkelt. Eriline jackpot oli meie paatkonna jaoks hetk kui väike delfiin paar korda veest välja kargas ja piruette viskas. Meie paadijuht tundus üsna osav olevat ja korduvalt suutis ta meid juhtida teiste paatide vahelt kohta kus delfiiniparv paadist vaid paari meetri kaugusel veepeal hullas. Nagu mainitud oli väljas mitukümmend paati ja pikapeale hakkas asi meenutama veidi hullumeelset jahti. Kõik tahtsid loomulikult delfiine näha ja kui keegi kuskil midagi silmas, siis põrutasid kõik paadid motorite põrisedes sinnapoole. Kokkuvõttes müts maha delfiinide ees, kes hoolimata kogu tramburaist ennast ikkagi näidata julgesid.
Matka neljandal päeval tegime pika sõidu mööda idarannikut tagasi lõunakaldale. Kristjan ja Triin läksid maha enne Kutat kohas nimega Padang Bay, kust laev neid edasi Lomboki saarele ja sealt edasi väikestele Gili saartele viis. Meie Katrinaga sõitsime tagasi Kutasse. Iga kilomeetriga läks liiklus aina hullemaks. Eriti tüütud olid kohalikud mulla või liivaveokid, mis maanteel 30km/h edasi venisid. Mingi imeläbi jõudsime siiski tagasi oma hotelli ilma plekki mõlkimata.
Homme on meie viimane päev Balil. Air Asia tõstis meie jaoks väga “mugavalt” lennu varasemale ajale ja seetõttu peame kolmapäeval startima juba umbes kell 4 hommikul oma hotellist. Järgmine peatuspaik on Malaisia, Tiomani saar.
Wednesday, August 6, 2008
Joon peaaegu alla tõmmatud
Ma ei viitsi enam suurt midagi kirjutada. Lühiülevaade oludest on selline, et oleme Airlie Beachilt lahkunud. Jätsime töö Daydreami saarel sinnapaika. Juhtkonnal oli kahju, et me ära läheme ja pakkusid veel viimase päevani, et kas me tõesti sponsorship viisat ei taha. Ütlesime, et ei taha selle peale mõelda, sest sealne personaliosakond ei saa sponsorship viisa asjaajamisega nagunii hakkama ja ei ole mõtet ennast ilma asjata erutada ja ärritada. Teised inimesed Daydreami housekeepingu osakonnas hingasid vist kergendatult - lõpuks ometi sai Ida-Euroopa terror läbi. Aga tegelikult olid kõik ikka viimase hetkeni väga toredad ja viimasel tööpäeval tehti firma kulul meie osakonnas isegi väike õllelaud, mida pole varem juhtunud.
Korteri andsime üle ühele töökaaslasele. Sellele eelnes 10 tunnine koristamismaraton, et ikka oma bond ilusti majaomaniku käest kätte saaks. Lahkumispäeva hommikul hakkas omanikku esindav pilukas mutt veel ootamatult sitta keerama ja ütles et oleme ühe putukavõrgu ukse ees ära lõhkunud ja ma pean selle korda tegema või muidu võtab ta 70 taala bondist maha. Arvas, et kuna meil oli lennukini ainult paar tundi siis ei saa ma seda elusees remonditud. Panin kiusu pärast padavai ehituspoodi ja ostsin seda neetud putukavõrku. Poeskäik ja vahetamine võttis kokku umbes pool tundi ja pani muti suu vähemalt kinni ja tõi bondi tagasi.
Brisbane jõudes selgus, et maja mida olime higimull otsaees ehitanud on asunikke silmini täis ja sinna me ei mahtunud kuidagi. Maandusime siis hoopis ühte bäkkpäkkerisse ja homme ehk reedel liigume edasi juba Surfers Paradise poole.
Üritame oma pagasit vapralt vähendada aga midagi ei tule välja. Täna pani Katrina ühe kohvri suveniiridega posti - jõuab umbes 3 kuu pärast, mis tähendab, et kui me koju jõuame ei ole meil ilmselt ühtegi bumerangi mida loopida.
Pühapäeval viib lennuk meid Gold Coastilt Kuala Lumpurisse, sealt edasi kaheks nädalaks Balile ja siis tagasi Malasiasse. Veel jääb koduteele Tai, ,Berliin ja siis ongi Tallinn.
Mina ja Hiiglaslik Kotlet - veepinnal hulpimas orvik Mõmmi.
Wednesday, June 18, 2008
Pangandus!?@#$%
10 kuud tagasi kui esimest korda jala Austraalias maha panime tundus siinsete pankade asjaajamine ysna hullumeelne. Nyyd oleme siin nii kaua olnud ja midagi liiga keerulist pole ette v6tnud, mist6ttu hakkame asjaga juba 2ra harjuma ja kokkuv6ttes tundub asi p2ris normaalne. Hoiuste intressid on Austraalias uskumatult paremad kui Eestis ulatudes t2htajaliste hoiuste puhul 8,25%ni.
Nyyd aga lugu hiljuti Hansapangaga aset leidnud juhtumist. Austraalia Commonwealth pangast laekub raha Hansapanka v2hem kui 24 tunniga. Kui sa automaatse konvekteerimise kasuks pole otsustanud potsatab see sinu kontole Austraalia dollarite kujul. Kui aga Hansapank sinu kontolt siis raha maha kraabib (n2iteks kodulaenu igakuist tagasimakset siis ei viitsi nad syveneda kas sul kontol ka 2kki Eesti kroone on vaid v6tavad selle summa T2HESTIKULISELT esimesest ettejuhtuvast valuutast ja konvekteerivad selle hetkekursiga.
???
Nyyd aga lugu hiljuti Hansapangaga aset leidnud juhtumist. Austraalia Commonwealth pangast laekub raha Hansapanka v2hem kui 24 tunniga. Kui sa automaatse konvekteerimise kasuks pole otsustanud potsatab see sinu kontole Austraalia dollarite kujul. Kui aga Hansapank sinu kontolt siis raha maha kraabib (n2iteks kodulaenu igakuist tagasimakset siis ei viitsi nad syveneda kas sul kontol ka 2kki Eesti kroone on vaid v6tavad selle summa T2HESTIKULISELT esimesest ettejuhtuvast valuutast ja konvekteerivad selle hetkekursiga.
???
Thursday, May 29, 2008
Asjad on nii...
Aeg on nii kiiresti lennanud, et raske on uskuda – Eestis on kohe kohe suvi algamas. See tähendab seda, et siinpool on algamas talv, mis ei tähenda küll seda, et lund taevast langeks. Airlie Beachil ei tähenda see õigupoolest ka seda, et peaks pikad püksid välja otsima, kuid siiski tunduvad hommikud vastikult külmad ja tuul lõõtsutab vahetpidamata.
Daydream islandi resort on külastajatest päris tühjaks jooknud ja seetõttu liiga palju tööd just ei ole. Vahepeal hakkas tunduma, et see koht hakkab ennast ammendama, sest enamikul töötajatel hakati nädalasi tunde vähemaks kaapima ja see pole üldse lahe. Õnneks lahenes asi minu ja Katrina jaoks sellega, et ühel õhtul kutsuti meid kontorilaua taha ja öeldi, et kui meile sobib siis homsest oleme supervisorid. See sobis meile hästi kuna selle lükkega saame oma nädalased tunnid ilusti kokku ja lisaks näeb pakett ette puhkuseraha. Hea uudis oli asja juures ka see, et saime oma üsna nõmedad vormid varna riputada ja nende asemel varged särgid üll tõmmata – nüüd näeme grammi võrra vähem nõmedad välja.
Ahsoo, kui juba hooplemiseks läks siis aprilli lõpp tõi kaasa veel ühe üsna kummalise sündmuse. Kuna Austraalia on mõne nurga pealt ikka paras väike Ameerika siis on siin kombeks organisatsioonides valida kuu töötajaid. Või no ma ei tea kas just kombeks on, aga igatahes Daydreamil seda tehakse. Kuna aga osakondi on palju ja töötajaid veel palju rohkem siis käib väike Oscarite jagamise stiilis teema, et iga osakond nimetab kuu töötaja ja need on siis justkui Daydreami kuu töötaja nominendid. Korra kuus tehakse siis selline väike kiire istumine, kus jagatakse lisaks kuu töötajale veel mingeid “people’s choise” auhindu ja kuulutatakse välja kalapüügi võistluse võitjad. Pärast saab veel firma kulul paar õlut sisse kallata (kui oled kiire ja jõuad rohkem kui ühe poole tunniga rabada). No igatahes läksime ükspäev tööle ja hommikusöögi lauas oma röstsaia näost sisse ajades vaatan – tai pekki, housekeepingu osakond on mind kuu töötajaks nimetanud. Õnneks mind sellel eelpool kirjeldatud “gaalal” siiski kogu firma kuu töötajaks ei nimetatud, mis on suur kergendus. Väike meene ja 50 dollarine saarel kasutatav alkoholivautser kaasnes asjaga sellegipoolest. Saare “general manager” (ehk siis tegevjuht) tunneb mind nüüd kahjuks ära ja on korduvalt tulnud minuga suht imelikku juttu rääkima.
Aeg-ajalt korraldatakse meile saarel mingisuguseid “koolituse” nime all istumisi. Eelviimane kord oli peateemaks see kuidas ja kui kaugelt klientidele “tere” öelda. Eelmisel nädalal aset leidnud “koolituse” teema oli “seksuaalne ahistamine”. Kahjuks ei suutnud ma kummastki loengust midagi uudset, huvitavat, olulist ega mõistlikku leida. Ilmselt on juhtkond sunnitud siiski selliseid üritusi aeg ajalt korraldama ja selleks kuluva aja jooksul töötajatele palka maksma. Teine põhjus on, et sel viisil saab kontrollida, et töötajad ületunde ei teeks. Meie puhul toimub siis asi nii, et näiteks kell 1 hakkab pooletunnine koolitus, kus selgitatakse, et poisid ja tüdrukud on erinevad ja üldse pidavat inimesed erinevad olema. Et aga töötajad pärast koolitust tagasi tööle ei läheks, siis tuuakse pärast ametliku osa lõppu välja uimastavad joogid. Ilmselt leitakse, et odavam on töötajatele firma kulul õlut välja valada kui neile ületundide, eest palka maksta. Ühe sellise koosviibimise lõppedes tuli eelpool mainitud tegevjuht, kelle nimi on muide Paterson mulle koridoris vastu ja küsis, kas ma tean Ingmari nimelist legendaarset raskekaalu poksijat. Olevat kunagi elanud sellise nimega kange Rootsi mees kes aastaid tagasi pani Patersoni nimelisele poksijale molli ja tõusis sellega senini viimaseks valgenahaliseks raskekaalu poksitsempioniks. Tore teada igaljuhul.
Daydream islandi resort on külastajatest päris tühjaks jooknud ja seetõttu liiga palju tööd just ei ole. Vahepeal hakkas tunduma, et see koht hakkab ennast ammendama, sest enamikul töötajatel hakati nädalasi tunde vähemaks kaapima ja see pole üldse lahe. Õnneks lahenes asi minu ja Katrina jaoks sellega, et ühel õhtul kutsuti meid kontorilaua taha ja öeldi, et kui meile sobib siis homsest oleme supervisorid. See sobis meile hästi kuna selle lükkega saame oma nädalased tunnid ilusti kokku ja lisaks näeb pakett ette puhkuseraha. Hea uudis oli asja juures ka see, et saime oma üsna nõmedad vormid varna riputada ja nende asemel varged särgid üll tõmmata – nüüd näeme grammi võrra vähem nõmedad välja.
Ahsoo, kui juba hooplemiseks läks siis aprilli lõpp tõi kaasa veel ühe üsna kummalise sündmuse. Kuna Austraalia on mõne nurga pealt ikka paras väike Ameerika siis on siin kombeks organisatsioonides valida kuu töötajaid. Või no ma ei tea kas just kombeks on, aga igatahes Daydreamil seda tehakse. Kuna aga osakondi on palju ja töötajaid veel palju rohkem siis käib väike Oscarite jagamise stiilis teema, et iga osakond nimetab kuu töötaja ja need on siis justkui Daydreami kuu töötaja nominendid. Korra kuus tehakse siis selline väike kiire istumine, kus jagatakse lisaks kuu töötajale veel mingeid “people’s choise” auhindu ja kuulutatakse välja kalapüügi võistluse võitjad. Pärast saab veel firma kulul paar õlut sisse kallata (kui oled kiire ja jõuad rohkem kui ühe poole tunniga rabada). No igatahes läksime ükspäev tööle ja hommikusöögi lauas oma röstsaia näost sisse ajades vaatan – tai pekki, housekeepingu osakond on mind kuu töötajaks nimetanud. Õnneks mind sellel eelpool kirjeldatud “gaalal” siiski kogu firma kuu töötajaks ei nimetatud, mis on suur kergendus. Väike meene ja 50 dollarine saarel kasutatav alkoholivautser kaasnes asjaga sellegipoolest. Saare “general manager” (ehk siis tegevjuht) tunneb mind nüüd kahjuks ära ja on korduvalt tulnud minuga suht imelikku juttu rääkima.
Aeg-ajalt korraldatakse meile saarel mingisuguseid “koolituse” nime all istumisi. Eelviimane kord oli peateemaks see kuidas ja kui kaugelt klientidele “tere” öelda. Eelmisel nädalal aset leidnud “koolituse” teema oli “seksuaalne ahistamine”. Kahjuks ei suutnud ma kummastki loengust midagi uudset, huvitavat, olulist ega mõistlikku leida. Ilmselt on juhtkond sunnitud siiski selliseid üritusi aeg ajalt korraldama ja selleks kuluva aja jooksul töötajatele palka maksma. Teine põhjus on, et sel viisil saab kontrollida, et töötajad ületunde ei teeks. Meie puhul toimub siis asi nii, et näiteks kell 1 hakkab pooletunnine koolitus, kus selgitatakse, et poisid ja tüdrukud on erinevad ja üldse pidavat inimesed erinevad olema. Et aga töötajad pärast koolitust tagasi tööle ei läheks, siis tuuakse pärast ametliku osa lõppu välja uimastavad joogid. Ilmselt leitakse, et odavam on töötajatele firma kulul õlut välja valada kui neile ületundide, eest palka maksta. Ühe sellise koosviibimise lõppedes tuli eelpool mainitud tegevjuht, kelle nimi on muide Paterson mulle koridoris vastu ja küsis, kas ma tean Ingmari nimelist legendaarset raskekaalu poksijat. Olevat kunagi elanud sellise nimega kange Rootsi mees kes aastaid tagasi pani Patersoni nimelisele poksijale molli ja tõusis sellega senini viimaseks valgenahaliseks raskekaalu poksitsempioniks. Tore teada igaljuhul.
Wednesday, May 14, 2008
Offspring!
Aeg on hiline ja olen kuidagi sattunud Offspringi kontserdile. Millegip2rast olen lava taga, kus ma t2htsa n2oga ringi tatsan ja asju korraldan. Offspringi mehed on m2nginud juba p2ris tykk aega ja kontsert hakkab yhelepoole saama. Viimase loo l6ppedes tulevad pillimehed lava taha, aga kuna tegemist on suure b2ndiga sis ei saa loomulikult ilma lisaloota minema minna. Offspringi mehed ei viitsi aga p2ris kohe tagasi keevitama minna vaid paluvad, et ma vahele mingi loo plaadi pealt m2ngima paneks. Mul on loo valimise koha pealt vabad k2ed ja seet6ttu otsustan peale panna Ummamuudu "K6n6traadi". Kui lugu m2ngima hakkab siis tuleb Offspringi laulja Dexter Holland minu juurde ja ytleb, et ma asja natuke vaiksemaks keeraksin, sest tal on suur saladus - tema oligi omal ajal Ummamuudu laulja ja ta ei taha mitte, et inimesed sellest aru saaksid.
Senikaua kuni Ummamuudu lugu m2ngib lepivad pillimehed kokku, et ei viitsi lisalugu ise m2ngida vaid ytlevad, et ma m6ne nende plaadi keerlema paneksin ja nemad liigutavad selle saatel ainult suud. Panen siis suvalise Offspringi plaadi peale ja valin sealt suvalise loo, kuid kui see m2ngima hakkab tuleb Dexter j2lle minu juurde ja ytleb, et sita valiku olen teinud. Nad on n6us kyll ka selle loo 2ra maigutama aga j2rgmiseks pean ma otsima Americana plaadi ja panema sealt peale "Pretty Fly for a White Guy". Krd aga seda neetud Americana plaati ei ole mitte kusagil. Jooksen siis kiiruga koju sest kodus peaks mul see plaat olemas olema (vend kunagi ostis). Kodus kaevan k6ik kohad l2bi aga sinise kaane ja kiikuva poisi pildiga Americanat ei ole mitte kuskil. T2ITSA PEKKIS! Helistan ruttu Dexterile ja kysin, et mis v2rk on, Amricanat pole, et kas l2hen ostan ruttu plaadipoest uue plaadi ve? Sellepeale ytleb Dexter, et ma oma tagumiku ruttu tagasi kontserdile veaksin ja, et minu p2rast peavad na nyyd "Pretty Fly for a White Guy" ikka p2riselt 2ra m2ngina.
P.S. Nagu teravamad juba vast aru said n2gin seda unes, mis t2hendab esiteks, et meil on kujutlusv6imet soodustav kliima/korter ja teiseks, et mul pole millestki kirjutada. 
Ummamuudu
Offspring
Tuesday, May 6, 2008
Holden myydud.
Meie seltskonda eeskujulikult teeninud roheline Holden Commodore VR on l2inud uue omaniku teenistusse. Ei tahtnud auto myyki p2ris viimasele minutile j2tta sest muidu oleks akki pidanud h2daga kopikate eest 2ra andma. Enna myyki oli vaja tehniline ylevaatus jonksu saada. Queenslandis selline systeem, et senikaua kui auto on sinu oma ei pea sa sellega tehnilises ylevaatuses k2ima. Kui sa aga selle maha tahad parseldada siis pead saama volitatud teenindusest nn Roadworthy sertifikaadi. Selles m6ttes normaalne systeem, et siis ei saa ostja p2ris tynga ja ei osta endale traadi ja McGyveri teibiga kokku lapitud autot. Kuna ma aga olin sel hetkel myyja poolel, siis ei tundunud mulle see systeem koige lahedam.
Kohalikud soovitasid mulle yhe tookoja kust pidi suht lebolt roadworthy k2tte saama. Sattus aga niimoodi, et ylevaatuse mees kirjutas mulle v2lja 5 viga, mis oli vaja korda teha enne, kui ta mulle paberi k2tte annab. Seejuures 50$ kysis ta mult ikka. Kuna midagi parata polnud siis kammisin kohalikke romulaid ja autopoode ja ostsin vajalikud jupid kokku. Seej2rel paar tosist ohtut, mille k2igus ma meie t2nava paksult eesti keeles t2is ropendasin ja valmis ta oligi.
J2rgmisel n2dalal sain vajalikud parerid k2tte ja panin kuulutused yles. J2rgmisel p2eval helistas esimene huviline ja ytles ilma rooli istumata, et v6tab 2ra. Veits piinlik oli see moment kui ma hosteli ees hakkasin autot k2ivitama ja see piuksugi ei teinud. Seletasin siis vanale, et asi on v6tmes. Meil nimelt toimis auto viimasel ajal ainult mingi vigase varuv6tmega. Ennemuiste oli korralik v6ti ka aga see kukkus yhe kalastusretke k2igus muulilt alla, otse merepohja. 6nneks oli ostja arusaaja mees - (ega auto ei peagi alati k2ima minema) ja l2ime ikkagi k2ed.
Lopp hea k6ik hea. Nyyd liikleme vapralt oma jalgratastega, mille me v2ikese kopika eest oma korteriga kaasa saime.
Kohalikud soovitasid mulle yhe tookoja kust pidi suht lebolt roadworthy k2tte saama. Sattus aga niimoodi, et ylevaatuse mees kirjutas mulle v2lja 5 viga, mis oli vaja korda teha enne, kui ta mulle paberi k2tte annab. Seejuures 50$ kysis ta mult ikka. Kuna midagi parata polnud siis kammisin kohalikke romulaid ja autopoode ja ostsin vajalikud jupid kokku. Seej2rel paar tosist ohtut, mille k2igus ma meie t2nava paksult eesti keeles t2is ropendasin ja valmis ta oligi.
J2rgmisel n2dalal sain vajalikud parerid k2tte ja panin kuulutused yles. J2rgmisel p2eval helistas esimene huviline ja ytles ilma rooli istumata, et v6tab 2ra. Veits piinlik oli see moment kui ma hosteli ees hakkasin autot k2ivitama ja see piuksugi ei teinud. Seletasin siis vanale, et asi on v6tmes. Meil nimelt toimis auto viimasel ajal ainult mingi vigase varuv6tmega. Ennemuiste oli korralik v6ti ka aga see kukkus yhe kalastusretke k2igus muulilt alla, otse merepohja. 6nneks oli ostja arusaaja mees - (ega auto ei peagi alati k2ima minema) ja l2ime ikkagi k2ed.
Lopp hea k6ik hea. Nyyd liikleme vapralt oma jalgratastega, mille me v2ikese kopika eest oma korteriga kaasa saime.
Tuesday, April 15, 2008
Kuu aega troopikas
Airlie Beachile jõudmisest on tänaseks möödunud juba rohkem kui kuu. Viis nädalat elasime kohas nimega Reefos Ocean Resort. Ärge laske nimel ennast petta - resordist oli asi kaugel. Põhimõtteliselt oleks selle asja nimi caravan park aga karavane ega treilereid seal ei olnud seega oleks õigem öelda putkapark. Ühes putkas me elasimegi. Iseenesest väga hull kuut ei olnud - ikka oma vannituba ja värki, aga pikapeale hakkas asi ära tüütama. Kohalikud räägivad, et Reefos on õudne koht ja paras narkarite pesa - mis ta ka võibolla oli. Enamus rahvast kes seal kuutides elas tundusid olevat mingid ehitajad, päevavargad või muidu pudulojused kes kogu vaba aja omale uimastavaid jooke sisse kallasid.
Nüüdseks oleme esimest korda Austraalia reisi jooksul omas korteris. Kuna viimased 4 kuud oleme üsna erinevates paikades petunud siis tundub korter vähemalt praegu meile väga superluks. Et mitte privaatsusega ennast ära hellitada oleme ühe toa juba välja üürinud meiega koos Daydreamil töötavale paarile - Warrenile ja Hayleyle.
Muud põrutavat juhtunud ei ole. Ise olen uhke selle üle, et sain lõpuks oma esimese Austraalia purjelaua sõidu tehtud. Nagu selgus on Daydreamil purjelauad täiesti olemas, ainult et neid ei laenutata välja sest instruktorid ei oska nendega sõita ja üldse oleks klientide merelt päästmisega igavene jama. Palju lihtsam on asjad kuskile keldrisse vedelema jätta. Sealt ma siis kaevasingi välja kuus Starboard Start lauda ja hunniku taglase juppe. Kola on siiski sedavõrd laiali tassitud, et hädavaevu ja suure leiutamise tulemusena sain komplekteeritud ühe suure ja ühe väikese taglase. Tuul oli teisipäeval päris korralik ja väikesest - silmajärgi u. 4m2 - purjest oli enam kui küll. Kahjuks väga kaua vee peal olla ei saanud sest kui hakkasin meest mängima ja täie lauluga allatuult kimama tegin vägeva katapuldi, ja murdsin masti. Ise olen päris uhke - minu esimene murtud mast. Õnneks olin üsna kalda lähedal ja sain ikka ilusti tagasi. Veel rohkem teeb headmeelt see, et tegemist ei olnud minu isikliku mastiga, kedagi ei koti et see pooleks läks ja mingi 5 masti on veel tagavaraks.
Nüüdseks oleme esimest korda Austraalia reisi jooksul omas korteris. Kuna viimased 4 kuud oleme üsna erinevates paikades petunud siis tundub korter vähemalt praegu meile väga superluks. Et mitte privaatsusega ennast ära hellitada oleme ühe toa juba välja üürinud meiega koos Daydreamil töötavale paarile - Warrenile ja Hayleyle.
Muud põrutavat juhtunud ei ole. Ise olen uhke selle üle, et sain lõpuks oma esimese Austraalia purjelaua sõidu tehtud. Nagu selgus on Daydreamil purjelauad täiesti olemas, ainult et neid ei laenutata välja sest instruktorid ei oska nendega sõita ja üldse oleks klientide merelt päästmisega igavene jama. Palju lihtsam on asjad kuskile keldrisse vedelema jätta. Sealt ma siis kaevasingi välja kuus Starboard Start lauda ja hunniku taglase juppe. Kola on siiski sedavõrd laiali tassitud, et hädavaevu ja suure leiutamise tulemusena sain komplekteeritud ühe suure ja ühe väikese taglase. Tuul oli teisipäeval päris korralik ja väikesest - silmajärgi u. 4m2 - purjest oli enam kui küll. Kahjuks väga kaua vee peal olla ei saanud sest kui hakkasin meest mängima ja täie lauluga allatuult kimama tegin vägeva katapuldi, ja murdsin masti. Ise olen päris uhke - minu esimene murtud mast. Õnneks olin üsna kalda lähedal ja sain ikka ilusti tagasi. Veel rohkem teeb headmeelt see, et tegemist ei olnud minu isikliku mastiga, kedagi ei koti et see pooleks läks ja mingi 5 masti on veel tagavaraks.
Sunday, March 23, 2008
Alice Springsist Airlie Beachile
Tervist. Viimane lugu läks eetrisse Austraalia punasest südamest Alice Springsist. Kaks ja pool nädalat hiljem oleme rännanud tagasi rannikule, meie jaoks kõige kodusemaase osariiki Queenslandi. Alice Springis viibides nillisime tööd Suure Korallrahu lähistel asuvale väikesele saarele. Juba rännaku algus olime pidanud plaani millalgi sinna maanduda. Tagasihoidlikkusega siin maal ilmselt midagi eriti ei saavuta. Kui me oma avaldused umbes poolteist kuud tagasi teele panime saadeti meid viisakalt pikalt. Teise katse tegime neile otse personaliosakonda helistades – sedakorda öeldi, et oi kui tore, pange oma asjad uuesti posti ja helistame kohe täna kindlasti tagasi. No ega keegi tagasi helistama ei kippunud mistõttu otsustasime hakata läbi kõrge kihutama ning lõpuks rannikule Townsville jõudes helistasime neile ikka ise ja ütlesime, et oleme nüüd kohal ja olgu koht olla.
Alice Springist Townsville rändamise juures peab mainima, et Ivarit ja Liisit ei olnud esimene kõrbe-etapp murdnud ja nemad tulid jällegi kogu tee häälega. Kokku tegi see siis umbes 4000 km häälega sõitu läbi masendavalt tühja maa – müts maha. Teepeal juhtusid nad muuseas sõitma ühe rekkaga, mis vedas farmikola Tennant Creekis asuvasse arbuusifarmi – kusjuures see farm kuulub samale farmerile, kelle juures me Condobolinis arbuuse korjasime – nii väike ongi Austraalia. Meil Katrinaga midagi nii põrutavat ei juhtunud, korra üritasin nõu ja jõuga aidata teeservas seisnud katkise autorehviga aborigeene. Kusjuures need olid ikka tõelised aborigeenid – inglise keelt tuli vaid paar sõna, ülejäänud oli arusaamatu sõjakisa. Kahjuks meie Holdeni ratas nende Fordile siiski alla ei istunud ja seetõttu leppisime käte ja jalgadega kokku, et annan neile vett ja teatan lähimale roadhousele, et nad on hädas. Selle kohtumise käigus sain ka teada miks Austraalias pidevalt võsatulekahjud on. Kuigi väljas oli kõrvetavalt palav, oli grupi kõige vanem abokas jõudnud juba meisterdada väikesse lõkke.
Kõrb, varurattad ja abokad 2500 km seljataga jõudsime Townvillesse. Linna, mida nimetatakse Põhja-Queenslandi pealinnaks ja Austraalia suurimaks troopikalinnaks. Pärast kuiva ja kõrvetavat kõrbe oli päris eriline jõuda niiskesse ja kõrvetavasse Townsvillesse. Kuna juba järgmisel päeval pärast kohale jõudmist selgus, et oleme ikka oodatud oma väikesele saarekesele siis pidime hommikul ennast kokku pakkima ja veel 300km ümber paiknema. Küla kuhu suundusime kannab nime Airlie Beach. Tänavad on siin täis nii suure seljakoti kui ka suure rahakotiga rändavaid turiste ja pidu käib peatänaval 7 päeva nädalas. Esialgu ei hakanud me pidu, ette võtma, vaid pidime endale elamise leidma. Kuna (loodetavasti) vähemalt esialgu meid saarele majutada ei õnnestunud, siis pidime endale koha leidma. Mingit korterit ei olnud mõtet otsima hakata, kuivõrd me ei tea kui kauaks meil seda üldse vaja on. Õnneks kukkus meile sülle üks cabin (eestikeeli siis matkamaja või hütt) mis just erilise luksusega silma ei paista aga samas on kõik vajalik olemas. Lisaks vajalikele asjadele hüppavad maja ümber paksud konnad, lendavad kajakasuurused nahkhiired ja seintel sibab terve kari väikeseid sisalikke – geckosid. (Öösel hoiame välisvalguse põlevana sest siis on geckodel rohkem sitikaid lampide ümber süüa.)
Lõpetuseks veel kaks tähelepanekut.
Esiteks on Austraalias mageda veega suht kitsas käes. Eriti terav on probleem Queenslandis ja seetõttu räägitakse kõikjal veesäästmise ja taaskasutuse vajalikkusest. Samal ajal on Austraalia tilkuvate kraanide maa. Meie apartemendis kraanid õnneks ei tilgu vaid jooksevad sirinal (hoolimata sellest, kui kõvasti sa nad kinni väänad). Kahtlustan et mingi 100 liitrit vett jookseb päevas ikka tühja. Tilkuvatest kraanidest ja lekkivatest peldikupottidest teatamiseks on Queenslandis loodud spetsiaalne anonüümne telefoniliin. Lähen proovin homme esialgu koha omanikuga rääkida – ehk on ta nõus ikka kraanid korda tegema ja kui ole, eks siis peab “täiesti anonüümse” vihje andma.
Teiseks piinab mind see, et kuigi Põhja Queenslandi on õnnistatud troopiliselt sooja kliima ja kaunite randadega, ei tule siin suur osa aastast ookeanis ujumisest midagi välja. Detsembrist aprillini liiklevad siinsetes vetes vastikud mürgised meduusid, kellest kõige ebameeldivamad on Box-Jellifish ja Irokundi. Esimene neist suur, aga peaaegu täiesti läbipaistev vastik elukas, kelle kombitsad võivad surmavalt mürgiselt kõrvetada. Teine vennike on hästi pisike aga enam vähem sama eluohtliku toimega. Mõnel pool on randadesse ohutuks ujumiseks tehtud võrguga piiratud alad. Täna näiteks leiti Cairnsi linnas ühest sellisest turvalisest ujumisalast 3 meetrine soolase vee krokodill. KÕIK LAPSED MERRE!!!
P.S. Uus vidiõu on kah üleval. Sedakorda siis Condobolini tegemistest. Päris pikk - varuge kannatust.
http://www.youtube.com/watch?v=CzP9OYxOQNk
Alice Springist Townsville rändamise juures peab mainima, et Ivarit ja Liisit ei olnud esimene kõrbe-etapp murdnud ja nemad tulid jällegi kogu tee häälega. Kokku tegi see siis umbes 4000 km häälega sõitu läbi masendavalt tühja maa – müts maha. Teepeal juhtusid nad muuseas sõitma ühe rekkaga, mis vedas farmikola Tennant Creekis asuvasse arbuusifarmi – kusjuures see farm kuulub samale farmerile, kelle juures me Condobolinis arbuuse korjasime – nii väike ongi Austraalia. Meil Katrinaga midagi nii põrutavat ei juhtunud, korra üritasin nõu ja jõuga aidata teeservas seisnud katkise autorehviga aborigeene. Kusjuures need olid ikka tõelised aborigeenid – inglise keelt tuli vaid paar sõna, ülejäänud oli arusaamatu sõjakisa. Kahjuks meie Holdeni ratas nende Fordile siiski alla ei istunud ja seetõttu leppisime käte ja jalgadega kokku, et annan neile vett ja teatan lähimale roadhousele, et nad on hädas. Selle kohtumise käigus sain ka teada miks Austraalias pidevalt võsatulekahjud on. Kuigi väljas oli kõrvetavalt palav, oli grupi kõige vanem abokas jõudnud juba meisterdada väikesse lõkke.
Kõrb, varurattad ja abokad 2500 km seljataga jõudsime Townvillesse. Linna, mida nimetatakse Põhja-Queenslandi pealinnaks ja Austraalia suurimaks troopikalinnaks. Pärast kuiva ja kõrvetavat kõrbe oli päris eriline jõuda niiskesse ja kõrvetavasse Townsvillesse. Kuna juba järgmisel päeval pärast kohale jõudmist selgus, et oleme ikka oodatud oma väikesele saarekesele siis pidime hommikul ennast kokku pakkima ja veel 300km ümber paiknema. Küla kuhu suundusime kannab nime Airlie Beach. Tänavad on siin täis nii suure seljakoti kui ka suure rahakotiga rändavaid turiste ja pidu käib peatänaval 7 päeva nädalas. Esialgu ei hakanud me pidu, ette võtma, vaid pidime endale elamise leidma. Kuna (loodetavasti) vähemalt esialgu meid saarele majutada ei õnnestunud, siis pidime endale koha leidma. Mingit korterit ei olnud mõtet otsima hakata, kuivõrd me ei tea kui kauaks meil seda üldse vaja on. Õnneks kukkus meile sülle üks cabin (eestikeeli siis matkamaja või hütt) mis just erilise luksusega silma ei paista aga samas on kõik vajalik olemas. Lisaks vajalikele asjadele hüppavad maja ümber paksud konnad, lendavad kajakasuurused nahkhiired ja seintel sibab terve kari väikeseid sisalikke – geckosid. (Öösel hoiame välisvalguse põlevana sest siis on geckodel rohkem sitikaid lampide ümber süüa.)
Lõpetuseks veel kaks tähelepanekut.
Esiteks on Austraalias mageda veega suht kitsas käes. Eriti terav on probleem Queenslandis ja seetõttu räägitakse kõikjal veesäästmise ja taaskasutuse vajalikkusest. Samal ajal on Austraalia tilkuvate kraanide maa. Meie apartemendis kraanid õnneks ei tilgu vaid jooksevad sirinal (hoolimata sellest, kui kõvasti sa nad kinni väänad). Kahtlustan et mingi 100 liitrit vett jookseb päevas ikka tühja. Tilkuvatest kraanidest ja lekkivatest peldikupottidest teatamiseks on Queenslandis loodud spetsiaalne anonüümne telefoniliin. Lähen proovin homme esialgu koha omanikuga rääkida – ehk on ta nõus ikka kraanid korda tegema ja kui ole, eks siis peab “täiesti anonüümse” vihje andma.
Teiseks piinab mind see, et kuigi Põhja Queenslandi on õnnistatud troopiliselt sooja kliima ja kaunite randadega, ei tule siin suur osa aastast ookeanis ujumisest midagi välja. Detsembrist aprillini liiklevad siinsetes vetes vastikud mürgised meduusid, kellest kõige ebameeldivamad on Box-Jellifish ja Irokundi. Esimene neist suur, aga peaaegu täiesti läbipaistev vastik elukas, kelle kombitsad võivad surmavalt mürgiselt kõrvetada. Teine vennike on hästi pisike aga enam vähem sama eluohtliku toimega. Mõnel pool on randadesse ohutuks ujumiseks tehtud võrguga piiratud alad. Täna näiteks leiti Cairnsi linnas ühest sellisest turvalisest ujumisalast 3 meetrine soolase vee krokodill. KÕIK LAPSED MERRE!!!
P.S. Uus vidiõu on kah üleval. Sedakorda siis Condobolini tegemistest. Päris pikk - varuge kannatust.
http://www.youtube.com/watch?v=CzP9OYxOQNk
Thursday, March 6, 2008
Kuu aega ratastel
Superlinnast Condobolinist lahkumisest saab peagi juba terve kuu. (Ühtlasi tähistasime hiljuti vaikimisi poole aasta möödumist Austraalias.) Kergelt hakkab ringi rändamisest juba siiber saama. Tahaks vahelduseks rohkem kui 2 ööd ühes kohas magada ja puhata pidevast asjade pakkimisest.
Mida me siis teinud oleme. Nagu külalisesineja Timmu kajastas viis meie tee Sydneyst pealinna Canberrasse ja sealt edasi mööda rannikut Melbourne kus saatsime ära Ita ja Urmo. Kahju küll, et nende siinviibimine vaid 8 päevane sai olema kuid positiivse poolena said nad tagasiteel 3 päeva Singapuri lennujaamas veeta. Timmu järgnes meile 4 päevasele reisile Tasmaaniasse, kus oli küll väga ilus, kuid samal ajal üsna piinavalt külm. Esimest korda meie Austraalia tuuri vältel otsustasime telgid kokku panna ja elasime kogu Tasmaania treti jooksul matkamajades. Igatahes sai ka Timmu reis Tasmaaniaga otsa. Kokkuvõttes peab ütlema, et need kaks nädalat, mil kauged külalised siin viibisid juhtusid olema kohe eriliselt külmad ja vastikud isegi Lõuna-Austraalia kohta.
Tasmaaniast naasedes liikus meie 4 liikmeline ekipaaz edasi Melbournest Adelaide poole. Selle sõidu peamiseks vaatamisväärsuseks oli muidugi Great Ocean Road. Ühelt poolt võib öelda, et jutt 300 kilomeetrisest rannikukaljudel looklevast maailma kauneimast maanteest on ilmselt veidi ülepingutatud, kuid samas maantee peamine vaatamisväärsus - umbes 10 km lõik 12 Apostli ümbruses oli küll vägev. Kuna mõned tuttavad (loe: Mikk) olid asja maha teinud siis läksin suhteliselt väikeste ootustega, kuid tegelikult oli päris uskumatu vaatamisväärsus. Meile oli sattunud ilus päikeseline ilm ka, ning eks ka seetõttu oli vesi sinisem ja kaljud kollasemad.
Adelaidest edasi on reis kulgenud märksõna "Uluru" all. Tegemist siis enam vähem keset Austraaliat asuva hiigelsuure monoliidiga, mis kõrbemaastikust välja kerkib. Kahjuks tähendas selle imelooma ära kaemine meie jaoks enam kui 4500 kilomeetrist sõitu läbi inimtühja kõnnumaa ehk "outbacki". Ivar ja Liisi otsustasid siinkohal, et selline väike sõit vanas heas Holdenis ei annaks täielikku elamust ning asusid omal käel teele. Seega jäi roheline kaunitar Holden Commodore minu ja Katrina päralt. Ulurusse jõudmine tähendas 4 päeva silmapiirini ulatuvaid sirgeid, kus võid pedaali talluda niipalju kui jaksu on. Kuna meie oleme arvamusel, et kotti jooksnud mootoriga keset kõrbe on üsna tüütu passida siis ei hakanud eriti gaasi peale talluma, vaid võtsime asja rahulikult ja säästsime ühtlasi kütust. Siiski said vahemaad kõrbes üpris uue tähenduse. Kui Eesti on Tallinnast Tartusse sõitmine ikka selline keskmiselt pikk vahemaa siis outbackis on 200 kilomeetrit selline "sõidame natuke veel, siis teeme peatuse" tüüpi vahemaa.
Ulurust ja seal lähedal asuvatest Olgadest ei hakka pikalt juttu tegema. Mõistagi oli tegemist ikka uskumatult vägeva kivijurakaga. Tegemist on aborigeenide püha kohaga ja neile kohe üldse ei meeldi, et sinna otsa ronitakse. Päris ära keelanud nad ka seda mingil põhjusel siiski ei ole. (hoolimata sellest et aegade jooksul on 35 inimest sinna otsa ronimist proovides oma otsa leidnud) Kuna tegemist on väga püha ja üsna ohtliku kohaga siis mina mõistliku inimesena loomulikult tahtsin ikkagi selle juraka otsa pääseda. Minusuguste jaoks on ronimisraja starti toodud suur metallkast kus sees on igasugu põhjendustega silte, et miks rada just täna suletud on. Ühel päeval oli ilmateade lubanud üle 36 kraadi sooja ja teisel päeval oli tuul liiga tugev ja seetõttu jäi Uluru tipp mul vallutama.
Pärast Ulurut viis tee Kings Canyonisse. Tegemist ei olnud küll mingi Grand Canyoni vanema ja palju andekama vennaga, kuid sellegipoolest oli väärt käik. Sai läbi teha 6 km matkaraja mööda kanjoni servasid ja näha nii mõndagi. Kings Canyonit ja Ulurut lahutab tegelikult vaid umbes 100 km, kuid kuna nende vahel laiutab hiiglaslik soolajärv siis tuleb vahemaa läbimiseks põletada ikkagi üle 300 km. Veel hullem on lugu Kings Canyoni ja Alice Springi vahelise teega. Linnulennult on vahemaa vast 200 km. Kaarti põrnitsedes suutsin leida lõheima võimalusena 335 km tee. Nagu hiljem selgus oli 100 km sellest katteta tee. Hoolimata julgest pealehakkamisest otsustasin vähem kui kilomeetri pärast katteta tee vallutamisest loobuda. See osa mida võiks nimetada kruusateeks oli kirjeldamatult treppis ja ülejäänud osale oli tuul kandnud suured luited, mis varem või hiljem oleks Holdenile üle jõu kõinud. Otsustasime seega ikkagi asfaldi kasuks ja sellega muutus meie tee kõigest 140 km pikemaks. Selle vastiku kruusatee nimi on Eric Gilles road - ole saa neetud Eerik.
Praegu veedame aega Alice Springis. Ilm on kuum, tänavad on täis arusaamatus keeles lõugavaid musti mehi ja naisi, ja vahelduseks on külm joogivesi ning bensiin mõistliku hinnaga. Homme hommikul hakkame jälle kõrbe vallutama. Ees veel u 2000 km ja kangesti tahaks juba jääle mereäärde saada.
Uluru ehk Ayers rock
12 Apostlit (üks kukkus paar aastat tagasi ümber - Ha haa)
Mida me siis teinud oleme. Nagu külalisesineja Timmu kajastas viis meie tee Sydneyst pealinna Canberrasse ja sealt edasi mööda rannikut Melbourne kus saatsime ära Ita ja Urmo. Kahju küll, et nende siinviibimine vaid 8 päevane sai olema kuid positiivse poolena said nad tagasiteel 3 päeva Singapuri lennujaamas veeta. Timmu järgnes meile 4 päevasele reisile Tasmaaniasse, kus oli küll väga ilus, kuid samal ajal üsna piinavalt külm. Esimest korda meie Austraalia tuuri vältel otsustasime telgid kokku panna ja elasime kogu Tasmaania treti jooksul matkamajades. Igatahes sai ka Timmu reis Tasmaaniaga otsa. Kokkuvõttes peab ütlema, et need kaks nädalat, mil kauged külalised siin viibisid juhtusid olema kohe eriliselt külmad ja vastikud isegi Lõuna-Austraalia kohta.
Tasmaaniast naasedes liikus meie 4 liikmeline ekipaaz edasi Melbournest Adelaide poole. Selle sõidu peamiseks vaatamisväärsuseks oli muidugi Great Ocean Road. Ühelt poolt võib öelda, et jutt 300 kilomeetrisest rannikukaljudel looklevast maailma kauneimast maanteest on ilmselt veidi ülepingutatud, kuid samas maantee peamine vaatamisväärsus - umbes 10 km lõik 12 Apostli ümbruses oli küll vägev. Kuna mõned tuttavad (loe: Mikk) olid asja maha teinud siis läksin suhteliselt väikeste ootustega, kuid tegelikult oli päris uskumatu vaatamisväärsus. Meile oli sattunud ilus päikeseline ilm ka, ning eks ka seetõttu oli vesi sinisem ja kaljud kollasemad.
Adelaidest edasi on reis kulgenud märksõna "Uluru" all. Tegemist siis enam vähem keset Austraaliat asuva hiigelsuure monoliidiga, mis kõrbemaastikust välja kerkib. Kahjuks tähendas selle imelooma ära kaemine meie jaoks enam kui 4500 kilomeetrist sõitu läbi inimtühja kõnnumaa ehk "outbacki". Ivar ja Liisi otsustasid siinkohal, et selline väike sõit vanas heas Holdenis ei annaks täielikku elamust ning asusid omal käel teele. Seega jäi roheline kaunitar Holden Commodore minu ja Katrina päralt. Ulurusse jõudmine tähendas 4 päeva silmapiirini ulatuvaid sirgeid, kus võid pedaali talluda niipalju kui jaksu on. Kuna meie oleme arvamusel, et kotti jooksnud mootoriga keset kõrbe on üsna tüütu passida siis ei hakanud eriti gaasi peale talluma, vaid võtsime asja rahulikult ja säästsime ühtlasi kütust. Siiski said vahemaad kõrbes üpris uue tähenduse. Kui Eesti on Tallinnast Tartusse sõitmine ikka selline keskmiselt pikk vahemaa siis outbackis on 200 kilomeetrit selline "sõidame natuke veel, siis teeme peatuse" tüüpi vahemaa.
Ulurust ja seal lähedal asuvatest Olgadest ei hakka pikalt juttu tegema. Mõistagi oli tegemist ikka uskumatult vägeva kivijurakaga. Tegemist on aborigeenide püha kohaga ja neile kohe üldse ei meeldi, et sinna otsa ronitakse. Päris ära keelanud nad ka seda mingil põhjusel siiski ei ole. (hoolimata sellest et aegade jooksul on 35 inimest sinna otsa ronimist proovides oma otsa leidnud) Kuna tegemist on väga püha ja üsna ohtliku kohaga siis mina mõistliku inimesena loomulikult tahtsin ikkagi selle juraka otsa pääseda. Minusuguste jaoks on ronimisraja starti toodud suur metallkast kus sees on igasugu põhjendustega silte, et miks rada just täna suletud on. Ühel päeval oli ilmateade lubanud üle 36 kraadi sooja ja teisel päeval oli tuul liiga tugev ja seetõttu jäi Uluru tipp mul vallutama.
Pärast Ulurut viis tee Kings Canyonisse. Tegemist ei olnud küll mingi Grand Canyoni vanema ja palju andekama vennaga, kuid sellegipoolest oli väärt käik. Sai läbi teha 6 km matkaraja mööda kanjoni servasid ja näha nii mõndagi. Kings Canyonit ja Ulurut lahutab tegelikult vaid umbes 100 km, kuid kuna nende vahel laiutab hiiglaslik soolajärv siis tuleb vahemaa läbimiseks põletada ikkagi üle 300 km. Veel hullem on lugu Kings Canyoni ja Alice Springi vahelise teega. Linnulennult on vahemaa vast 200 km. Kaarti põrnitsedes suutsin leida lõheima võimalusena 335 km tee. Nagu hiljem selgus oli 100 km sellest katteta tee. Hoolimata julgest pealehakkamisest otsustasin vähem kui kilomeetri pärast katteta tee vallutamisest loobuda. See osa mida võiks nimetada kruusateeks oli kirjeldamatult treppis ja ülejäänud osale oli tuul kandnud suured luited, mis varem või hiljem oleks Holdenile üle jõu kõinud. Otsustasime seega ikkagi asfaldi kasuks ja sellega muutus meie tee kõigest 140 km pikemaks. Selle vastiku kruusatee nimi on Eric Gilles road - ole saa neetud Eerik.
Praegu veedame aega Alice Springis. Ilm on kuum, tänavad on täis arusaamatus keeles lõugavaid musti mehi ja naisi, ja vahelduseks on külm joogivesi ning bensiin mõistliku hinnaga. Homme hommikul hakkame jälle kõrbe vallutama. Ees veel u 2000 km ja kangesti tahaks juba jääle mereäärde saada.
Uluru ehk Ayers rock
12 Apostlit (üks kukkus paar aastat tagasi ümber - Ha haa)
Monday, February 18, 2008
Sindi-Kabala-Mustvee
Tervist! Siinpool külalisesineja Timmu, täpsemalt öeldes Timmu-Nullsilm, sest ilmselt lennukis juhtus midagi mu läätsedega ja siin nad järjest kõik 4tk purunesid, nii et ega ma liiga palju seda ilusat maad näinud ei ole, aga õnneks on mul prillid ka kaasas, mis on kahjuks mulle tiba lahjaks jäänud, nii et kui ma need ette panen, siis ühtteist isegi ikka näeb. Aga see selleks.
Vahemärkusena sooviksin veel öelda seda, et Austraallased tõepoolest ei räägi inglise keelt, eriti maapiirkonnas, kus see meenutab rohkem röhitsemist, liialdamata.
Saabusin 10ndal veebruaril peale 30-tunnist lendu, mida siinkohal enam ei meenutaks. Veetsime Sindi ümbruses 3 päeva oodates Itat ja Urmot. Ja kohe alguses räägiks kiirelt ka ühe loo, kuidas me loomaaias käisime selle 3 päeva jooksul: jõudsime kenasti kohale ja allakirjutanu läks otsima kohta, kus vett saaks osta. Tagasitulles küsis Roos, kuidas ma parki juba sisse sain: ma nimelt ise ei olnud aru saanudki, et suure vee otsimisega olin ennast tasuta tagaukse kaudu parki sebinud. Mis siis ikka – kõik (peale Liisi) kasutasid seda võimalust ja oligi 100 daala kokku hoitud.
Varsti saabusidki Ita ja Urmo ka, kohe algatuseks viidi meid Sindi underwater worldi. Kuna pilet oli jube kallis, oli loomulikult vaja sebida endale (üli)õpilase piletid: mõeldud-tehtud. Läksime letti, viskasime oma ID-kaardid letti ja tegime selgeks, et Eesti on nii high-tech maa, et kogu info inimeste kohta asub kiibil, k.a. see, kas me oleme (üli)õpilased v mitte. Piletimüüjal ei jäänud muud üle kui oma eelmise sajandi aparaadist piletid välja lasta. Jälle kokkuhoid, ja veel missugune. Säästetud raha eest lubasime endale kohe kesklinna kalli õlle.
Edasi siirdusime juba 7-kesi Canberrasse, mis ei ole liiga suur linn ja mis on kellegi kuulsa linnaarhitekti poolt kavandatud. Canberra parim osa on kahtlemata parlamendihoome – haigelt suur ja võimas hoone, asub mäe sees, muide. Samal päeval sai veel paari muuseumi külastatud – tasuta loomulikult. Kuid ärge murtesege, seekord mingit trikki tegema ei pidanud – seal ongi need tasuta :-).
Õhtul caravanpargis õlut libistades nägime aia taga ka kängurusid (y). Pool aastat Austraalias olnud persoonid ei olnud neid veel vabas looduses näinud, aga meie, turistide, jaoks oli see elementaarne, et känskid vups ja vups igalt poolt välja hüppavad. Järgmisel õhtul läksid Roos ja Iff veel lausa metsa kängujahile – ühte pead nägid.
Canberrast edasi ööbisime kuskil national parki alal, sellega seoses meenub mitu head lugu: esiteks muidugi see, et kängurusid oli nii palju , et kokku ei saanud lugeda, see tegi muidugi Roosi meele mõrudaks, käisid ju nemad eelmine õhtu dzunglis kängujahil.
Ja nüüd veel kiirelt selline lugu, mis Ingele ei pidavat väga meeldima aga etteruttavalt ütlen, et kõik läks hästi: kui me national parki jõudisme, pidime automaadist mingid piletid ostma, et tõeline looduse sõber olla v nii. Umbes 15min vaidlemist, kas olla loodusesõber v mitte ja millised riskid sellega kaasnevad kui me neid ei osta, söötis Roos aparaati raha sisse, istusime autosse ja hakkasime edasi liikuma. Ca poole km-i pärast avastasime, et teine auto ei tule meile järgi, olime juba kergelt mures. Sihtpunkti jõudes selgus, et Roos oli oma rahakoti auto katusele jätnud ja tagumine auto (Iff-Liisi-Mõmmi) õnneks märkas seda. Õhtul caravanpargis grillides lobisesime mingite kohalikega ja nad mingi hetk küsisid, kas me oleme need, kellel rahakott katusele jäi: Roos sai hetkeks ennast kuulsana tunda jälle.
Üldiselt olid viimased päevad nagu sõjaväes (nagu Ita ütles): kell 8 üles, telgid kokku, hommikusöök, autosse, terve päev sõitu. Tänaseks oleme ühes kenas kohas nimega Lakes Entarance, kus viibime koguni 2 ööd. Ilm on väga ilus, rand kiviga visata, õlu ja (kvaliteet)vein odav.
Homme jätkame sõitu Melborni poole, kus jätame hüvasti Ita ja Urmoga ja siirdume viiekesi Tasmaania avarustesse. Sellest tuleb loodetavasti omaette lugu.
Vahemärkusena sooviksin veel öelda seda, et Austraallased tõepoolest ei räägi inglise keelt, eriti maapiirkonnas, kus see meenutab rohkem röhitsemist, liialdamata.
Saabusin 10ndal veebruaril peale 30-tunnist lendu, mida siinkohal enam ei meenutaks. Veetsime Sindi ümbruses 3 päeva oodates Itat ja Urmot. Ja kohe alguses räägiks kiirelt ka ühe loo, kuidas me loomaaias käisime selle 3 päeva jooksul: jõudsime kenasti kohale ja allakirjutanu läks otsima kohta, kus vett saaks osta. Tagasitulles küsis Roos, kuidas ma parki juba sisse sain: ma nimelt ise ei olnud aru saanudki, et suure vee otsimisega olin ennast tasuta tagaukse kaudu parki sebinud. Mis siis ikka – kõik (peale Liisi) kasutasid seda võimalust ja oligi 100 daala kokku hoitud.
Varsti saabusidki Ita ja Urmo ka, kohe algatuseks viidi meid Sindi underwater worldi. Kuna pilet oli jube kallis, oli loomulikult vaja sebida endale (üli)õpilase piletid: mõeldud-tehtud. Läksime letti, viskasime oma ID-kaardid letti ja tegime selgeks, et Eesti on nii high-tech maa, et kogu info inimeste kohta asub kiibil, k.a. see, kas me oleme (üli)õpilased v mitte. Piletimüüjal ei jäänud muud üle kui oma eelmise sajandi aparaadist piletid välja lasta. Jälle kokkuhoid, ja veel missugune. Säästetud raha eest lubasime endale kohe kesklinna kalli õlle.
Edasi siirdusime juba 7-kesi Canberrasse, mis ei ole liiga suur linn ja mis on kellegi kuulsa linnaarhitekti poolt kavandatud. Canberra parim osa on kahtlemata parlamendihoome – haigelt suur ja võimas hoone, asub mäe sees, muide. Samal päeval sai veel paari muuseumi külastatud – tasuta loomulikult. Kuid ärge murtesege, seekord mingit trikki tegema ei pidanud – seal ongi need tasuta :-).
Õhtul caravanpargis õlut libistades nägime aia taga ka kängurusid (y). Pool aastat Austraalias olnud persoonid ei olnud neid veel vabas looduses näinud, aga meie, turistide, jaoks oli see elementaarne, et känskid vups ja vups igalt poolt välja hüppavad. Järgmisel õhtul läksid Roos ja Iff veel lausa metsa kängujahile – ühte pead nägid.
Canberrast edasi ööbisime kuskil national parki alal, sellega seoses meenub mitu head lugu: esiteks muidugi see, et kängurusid oli nii palju , et kokku ei saanud lugeda, see tegi muidugi Roosi meele mõrudaks, käisid ju nemad eelmine õhtu dzunglis kängujahil.
Ja nüüd veel kiirelt selline lugu, mis Ingele ei pidavat väga meeldima aga etteruttavalt ütlen, et kõik läks hästi: kui me national parki jõudisme, pidime automaadist mingid piletid ostma, et tõeline looduse sõber olla v nii. Umbes 15min vaidlemist, kas olla loodusesõber v mitte ja millised riskid sellega kaasnevad kui me neid ei osta, söötis Roos aparaati raha sisse, istusime autosse ja hakkasime edasi liikuma. Ca poole km-i pärast avastasime, et teine auto ei tule meile järgi, olime juba kergelt mures. Sihtpunkti jõudes selgus, et Roos oli oma rahakoti auto katusele jätnud ja tagumine auto (Iff-Liisi-Mõmmi) õnneks märkas seda. Õhtul caravanpargis grillides lobisesime mingite kohalikega ja nad mingi hetk küsisid, kas me oleme need, kellel rahakott katusele jäi: Roos sai hetkeks ennast kuulsana tunda jälle.
Üldiselt olid viimased päevad nagu sõjaväes (nagu Ita ütles): kell 8 üles, telgid kokku, hommikusöök, autosse, terve päev sõitu. Tänaseks oleme ühes kenas kohas nimega Lakes Entarance, kus viibime koguni 2 ööd. Ilm on väga ilus, rand kiviga visata, õlu ja (kvaliteet)vein odav.
Homme jätkame sõitu Melborni poole, kus jätame hüvasti Ita ja Urmoga ja siirdume viiekesi Tasmaania avarustesse. Sellest tuleb loodetavasti omaette lugu.
Wednesday, February 6, 2008
Suvi........vallatu suvi.....
Moni paev tagasi ulbitsesin Mardi ja Annika blogi kommentaarides, et meil tuli Condos 39 kraadi sooja ja p2ikese k2es n2itas kraadiklaas 52 pygalat. No oleks vist pidanud oma suu kinni hoidma. Viimased p2evad on ilmad eriti n6medaks keeranud. T2na on n2iteks 16 kraadi sooja. See on hullem kui Eesti suvi. Arbuuside korjamiseks oleks see hea, kui vahetpidamata ei sajaks. Oleme praeguseks oma korjamisega yksjagu maha j22nud ja tegelikult peaks vist juba 30 tundi p2evas neid vastikuid rohelisi elukaid peale lappama, aga seda "r66mu" meil siiski ei ole. Parimatel p2evadel oleme l2inud kell 5 hommikul kaste tegema ja p2rast seda kohe koju tagasi tulnud, sest p6llud lausa upuvad. Viimased paar p2eva oleme k6igele vaatamata siiski k2inud mehetegusid tegemas ja m6nedsajad tonnid mudaseid arbuuse uppumissurmast p22stnud. Kohati n2eb see korjamine p2ris naeruv22rne v2lja - kaks meest korjavad maast arbuuse lindile ja viis venda nyhib neid treileri peal kaltsuga mudast puhtaks - ajukepp noh!
Nyyd on juba ysna kama ka neist arbuusidest, sest laup2eval paneme Condost leekima ja seetottu on meil reedel, ehk siis homme, viimane toop2ev. Loodame, et saame ikka korraliku p2eva teha ja oma farmitoole korraliku punkti panna. Oleks ilusad ilmad, siis oleks lausa kahju siit lahkuda, sest neetult palju on ikka p6ldudel arbuuse, mis ootavad, et ma nad oma k2tekestega yles t6staksin ja lindile asetaksin.......v6i vastu maad puruks virutaksin.
Nagu aimates, et varsti on minek leidis t2na aset v2ike vahejuhtum, kus osalisteks olid Katrina, meie Holden ja farmimees nimega Glen. Nimelt pani Katrina meid farmi juures maha ja l2ks Liisiga ise edasi granaat6unapuid l6ikama. L6ikamistoo pealik on mees nimega Glen. Tore mees see Glen - t66ga meid tagant ei torgi, meeldib kalal k2ia ja ryybet v6tta - nii m6nigi kord on ta tulnud toole nii, et m66k k2ib suust v2lja. T2na ei olevat m66ka suust v2lja k2inud, aga igatahes juhtus nii, et kui Katrina parkis oma auto Gleni kastika taha, siis tuli Glenile kuskilt m6te, et peaks veel kuskil 2ra k2ima ja seet6ttu virutas ta tagurpidi k2igu sisse ja s6itis veidike meie Holdeni kapoti peale. Selleks ajaks kui mina arbuusip6llult tulin oli Glen juba peapidi kapoti (l6mmis kapoti) all ja putitas meie pilli.
Erilist h2vingut 6nneks ei ole. Yks esituli puruks, esistange on kriibitud ja katkised ja ysna ebaolulised tulede katted kildudeks ning nagu juba oeldud on kapott lommis. Kuna Holden Commodore on Austraalias k6vasti levinum auto kui Ford Sierra Eestis 1998 aastal, siis on k6igi eelduste kohaselt Glen meile homseks lammutusest uued jupid saanud ja putitab need kylge. Vaevalt ta sellise p2ikesest p6lenud militaarrohelise kapoti leiab nagu meie pillil pregu on, aga pole vast hullu kui ka muud v2rvi tuleb (loodetavasti siiski mitte lilla). Asja ainuke positiivne pool on see, et nyyd lubavad loodetavasti kaasreisijad mul l6puks auto esiosale leegid joonistada, et varjata muust autost eristuvat kapotti.
Pyhap2eval saabub l6unamandrile Kristiina ja eeldatavasti j6uavad teisip2eval kohale ka Ita ja Urmo. Loodan t6siselt, et ilm selleks ajaks paremaks keerab. Uudiseid vaadates Sydneys yhtegi kuiva kohta ei 6nnestu leida ja Tasmaanias v6ib p2ris 2ra kylmuda......loodame siiski parimat.
Nyyd on juba ysna kama ka neist arbuusidest, sest laup2eval paneme Condost leekima ja seetottu on meil reedel, ehk siis homme, viimane toop2ev. Loodame, et saame ikka korraliku p2eva teha ja oma farmitoole korraliku punkti panna. Oleks ilusad ilmad, siis oleks lausa kahju siit lahkuda, sest neetult palju on ikka p6ldudel arbuuse, mis ootavad, et ma nad oma k2tekestega yles t6staksin ja lindile asetaksin.......v6i vastu maad puruks virutaksin.
Nagu aimates, et varsti on minek leidis t2na aset v2ike vahejuhtum, kus osalisteks olid Katrina, meie Holden ja farmimees nimega Glen. Nimelt pani Katrina meid farmi juures maha ja l2ks Liisiga ise edasi granaat6unapuid l6ikama. L6ikamistoo pealik on mees nimega Glen. Tore mees see Glen - t66ga meid tagant ei torgi, meeldib kalal k2ia ja ryybet v6tta - nii m6nigi kord on ta tulnud toole nii, et m66k k2ib suust v2lja. T2na ei olevat m66ka suust v2lja k2inud, aga igatahes juhtus nii, et kui Katrina parkis oma auto Gleni kastika taha, siis tuli Glenile kuskilt m6te, et peaks veel kuskil 2ra k2ima ja seet6ttu virutas ta tagurpidi k2igu sisse ja s6itis veidike meie Holdeni kapoti peale. Selleks ajaks kui mina arbuusip6llult tulin oli Glen juba peapidi kapoti (l6mmis kapoti) all ja putitas meie pilli.
Erilist h2vingut 6nneks ei ole. Yks esituli puruks, esistange on kriibitud ja katkised ja ysna ebaolulised tulede katted kildudeks ning nagu juba oeldud on kapott lommis. Kuna Holden Commodore on Austraalias k6vasti levinum auto kui Ford Sierra Eestis 1998 aastal, siis on k6igi eelduste kohaselt Glen meile homseks lammutusest uued jupid saanud ja putitab need kylge. Vaevalt ta sellise p2ikesest p6lenud militaarrohelise kapoti leiab nagu meie pillil pregu on, aga pole vast hullu kui ka muud v2rvi tuleb (loodetavasti siiski mitte lilla). Asja ainuke positiivne pool on see, et nyyd lubavad loodetavasti kaasreisijad mul l6puks auto esiosale leegid joonistada, et varjata muust autost eristuvat kapotti.
Pyhap2eval saabub l6unamandrile Kristiina ja eeldatavasti j6uavad teisip2eval kohale ka Ita ja Urmo. Loodan t6siselt, et ilm selleks ajaks paremaks keerab. Uudiseid vaadates Sydneys yhtegi kuiva kohta ei 6nnestu leida ja Tasmaanias v6ib p2ris 2ra kylmuda......loodame siiski parimat.
Monday, January 28, 2008
Maakad
Pole ammu olnud jaksu ja mahti millestki kirjutada. Oleme j2tkuvalt maakad ja millest huvitavast maakal ikka on raakida. N2dalad lahevad granaatounte ja arbuuside seltis onneks kiiresti ja seda isegi hoolimata sellest, et kaime tool 6 paeva n2dalas, mitte 5 nagu normaalsed inimesed. Isegi kohaliku rahvuspyha raames saime ainult 1 vaba paeva, kuigi kalendri jargi oleks pidanud 3 vaba olema.
Avastame siin vaikselt Condobolini turismiatraktisoone ja meelelahutuskohtasid. L2hip2evadel plaanime golfi minna m2ngima. Uskumatu, et sellises kolkalinnas on golfiv2ljakud olemas. 9 raja pilet maksab 10$ ja varustuse saame viimase kokkuleppe jargi t2itsa muidu. Minu arvates v2ga hea diil. Kuigi golfirajale ei ole veel joudnud oleme korra k2inud golfiklubis peol. N2gi natuke kylakultuurimaja moodi v2lja see koht aga muidu oli koik v2gev. Lisaks golfiklubile oleme joudnud ja kohalikku R.S.L klubi peole. Tegemist siis reservs6durite klubiga, mis on igas suuremas linnas (ha ha isegi suures Condo linnas) olemas. R.S.L-is pidavat arbuusikorjajaid ja eriti just eestlasi vihatama, kuna eelmisel aastal toimusid linnas suured loomingud kohalikega. Ise ma seda vihkamise juttu ei usu, sest meiega oldi kyll vaga sobralikud ja viisakad. Joudsime klubisse umbes kell 12 ja pohimotteliselt ei tohiks peale 11 enam inimesi sisse lasta (sest siis on nad ennast kodus odavast alkoholist t2is kaaninud ja ei osta baarist midagi). Kyllap siis loodeti ja arvati, et idaeurooplased suudavad juua nii kodus kui ka hiljem klubis, sest kui meid algul ukse pealt tagasi saadeti siis p2rast joosti poolele teele hotelli juurde j2rgi ja oeldi, et okei, tulge ikka sisse - p2ris kunn tunne.
Igatahes saab meie teekond siin Condo linnakeses j2rgmisel n2dal l2bi. Suundume tagasi Sydneysse, kus kohtume kodumaalt p2rit kylalistega, kellega asume Canberrat, Melbourne ja Tasmaaniat vallutama. Ainus ebakindel faktor, meie tegemistes on auto, mis n2itab moningast iseloomu. Eile hommikul oli hakanud polema tuluke, mis n2itab, et aku ei lae. Samuti oli kadunud roolivoimendi. Pohjamaiselt aeglase motlemisega mehena vottis ikka p2ris kaua aega (nii umbes 12 km) enne kui sain aru, et ventilaatori rihm on katki voi maha jooksnud (nagu hiljem selgus oli rihma pingutusratta laager kinni jooksnud ja seetottu rihm maha tulnud). Noh loomulikult ei tootanud veepump siis ka ja kui farmi joudsime oli jahutusvesi kergelt keemas juba. Onneks ei midagi hullu ja asi sai ohtuks moningatele tagasilookidele vaatamata parandatud. Ehk siis auto lagunemise oht saab kompenseeritud meie tousva enesekindlusega, et suudame seda parandada - pikemas tulevikus peaks seda enesekindlust suurendama ka mone mutirvotme soetamisega.
olge tublid!
Avastame siin vaikselt Condobolini turismiatraktisoone ja meelelahutuskohtasid. L2hip2evadel plaanime golfi minna m2ngima. Uskumatu, et sellises kolkalinnas on golfiv2ljakud olemas. 9 raja pilet maksab 10$ ja varustuse saame viimase kokkuleppe jargi t2itsa muidu. Minu arvates v2ga hea diil. Kuigi golfirajale ei ole veel joudnud oleme korra k2inud golfiklubis peol. N2gi natuke kylakultuurimaja moodi v2lja see koht aga muidu oli koik v2gev. Lisaks golfiklubile oleme joudnud ja kohalikku R.S.L klubi peole. Tegemist siis reservs6durite klubiga, mis on igas suuremas linnas (ha ha isegi suures Condo linnas) olemas. R.S.L-is pidavat arbuusikorjajaid ja eriti just eestlasi vihatama, kuna eelmisel aastal toimusid linnas suured loomingud kohalikega. Ise ma seda vihkamise juttu ei usu, sest meiega oldi kyll vaga sobralikud ja viisakad. Joudsime klubisse umbes kell 12 ja pohimotteliselt ei tohiks peale 11 enam inimesi sisse lasta (sest siis on nad ennast kodus odavast alkoholist t2is kaaninud ja ei osta baarist midagi). Kyllap siis loodeti ja arvati, et idaeurooplased suudavad juua nii kodus kui ka hiljem klubis, sest kui meid algul ukse pealt tagasi saadeti siis p2rast joosti poolele teele hotelli juurde j2rgi ja oeldi, et okei, tulge ikka sisse - p2ris kunn tunne.
Igatahes saab meie teekond siin Condo linnakeses j2rgmisel n2dal l2bi. Suundume tagasi Sydneysse, kus kohtume kodumaalt p2rit kylalistega, kellega asume Canberrat, Melbourne ja Tasmaaniat vallutama. Ainus ebakindel faktor, meie tegemistes on auto, mis n2itab moningast iseloomu. Eile hommikul oli hakanud polema tuluke, mis n2itab, et aku ei lae. Samuti oli kadunud roolivoimendi. Pohjamaiselt aeglase motlemisega mehena vottis ikka p2ris kaua aega (nii umbes 12 km) enne kui sain aru, et ventilaatori rihm on katki voi maha jooksnud (nagu hiljem selgus oli rihma pingutusratta laager kinni jooksnud ja seetottu rihm maha tulnud). Noh loomulikult ei tootanud veepump siis ka ja kui farmi joudsime oli jahutusvesi kergelt keemas juba. Onneks ei midagi hullu ja asi sai ohtuks moningatele tagasilookidele vaatamata parandatud. Ehk siis auto lagunemise oht saab kompenseeritud meie tousva enesekindlusega, et suudame seda parandada - pikemas tulevikus peaks seda enesekindlust suurendama ka mone mutirvotme soetamisega.
olge tublid!
Thursday, January 10, 2008
Condo kroonika
Tanaseks oleme rohkem kui nadal juba veetnud Condobolini "linnas". Peaaegu koik peale mobiililevi on siin linnas olemas. Toidupood, ujula, raamatukogu, arbuusid kuumus, kaklemishimulised aborigeeni naised....... Alustasime oma kuulsusrikast arbuusikorjaja karjaari juba nadal aega tagasi kuid hetkel oleme jatkuvalt kuulsusrikkalt kuid siiski vaid poole kohaga arbuusikorjajad. Asi selles, et mehi natuke liiga palju kokku aetud ja kuna vaga suurt tungi hetkel ei ole siis kaime Ivariga ule paeva arbuuse korjamas ja muudel paevadel granaatouna puudega massamas. Esimene on raske aga tulus, teine moodukalt tuutu-palav-igav ja moodukalt tulus. Sellest nadalast kaivad ka tydrukud granaatountapuid kallistamas. Esimesel paeval sidusime paariaastastel puudel oksi mingi toki kulge, et granaatounapuu ikka ulespoole kasvaks, mitte p66saks katte ara ei laheks. Tana said tydrukud juba korgendust ja on nyyd granaatounapuude oksaloikajad. Homme on laupaev - ehk toopaev - vaatame kas saame ka oksi loigata voi jaame esialgu oksas2ttimise spetsialisti ametikohale.
Redback
Igatahes on ilm Condos paris kole. Kahjuks meil termomeetrit ei ole, aga ukspaev kui ma shedist (shed - puuviljaladu, sorteerimis/pakkimiskuur) kusisin kui palav on siis oeldi, et "fucking hot" ja tolkes pidavat see tahendama et kisub 40 kraadi juurde. Pollul keerutavad ringi keeristormid - moni on neist ikka paris aukartustaratava paarikumne meetrise lehtri pusti ajanud. Uks selline tabas tana meie autot - kahjuks olid uksed aknad lahti ja ise istusime sees - ikka tubli kyhvlitais punast tolmu tuli sisse.
Tood alustame arbuusikorjamises enne kella 5 hommikul. Onneks oleme homme granaatountes ja seetottu saame pikalt magada - too algab alles 5.30.
Vaga piinlik aga tanaseni ei ole me vabas looduses k2nguruud n2inud. Elusat ma motlen. Igal hommikul on iseenesest oht olemas et moni jookseb auto ette aga siiani on onneks lainud. See eest kohtusime eile mitme paris ageda amblikuguga. Nikerdamsimime granaatoune umber olevate plastiktorbikutega kui jarsku uhte torbikut ara tommates leidsin suure paksu punase seljaga ambliku - vana hea redback spider. Paris uhes seisukohta pole kas ta on surmav voi mitte aga uldjuhul taiskasvanud inimest ei pidavat ikka tapma. Samas nappida ka ei tahaks teda. Lisaks leidus paris mitme puu alla suuri Huntsman amblikke, kes ei ole kuigi murgised aga suured karvased ja koledad, lisaks sellele on neil loll komme sinu poole joosta ja sind hirmutada. Tana nagin ara ka Trapdoor ambliku, kes on selline elukas kes kaevab augu, ja ehitab augu peale mullast ja vorgust ukse. Kui keegi uksest ule kaib siis huppab valja ja teeb vaesekesele ai ai.
Muidu on koik korras. Ootame puhapaeva, et saaks jalad seinale panna ja basseini aares lebotada. 
Huntsman spider
RedbackTuesday, January 8, 2008
On the Road Again (2)
Byron Bayst viis tee meid edasi aina l6una poole ja jargmiseks peatuspaigaks sai valitud linn nimega Coffs Harbour. Tegemist sellise keskmise linnaga mis on peamiselt kuulsust kogunud sellega, et seal kasvatatakse banaane. Vahe sellest et neid seal kasvatatakse tuli 1964 aastal kellelgi mote teha tee aarde suur kollane puust banaan ja panna sellel nimeks The Big Banana. Iseenesest usna motetu uritus aga nuudseks on suure banaani juurde tekkinud juba muuseum suveniiripood baarid - uhesonaga paras Las Vegas. Ja ikka iga loll peab kinni et selle Suure Banaani juures pilti teha. No ja parast Suure Banaani ehitamist laksid teised osariigid ja linnad muidugi kadedaks et miks vakiesel New South Walesi linnal Coffs Harbouril on Suur Asi ja hakkasid omale ka igasugu suuri asju ehitama. Nyyd on Austraalias juba ule 150 suure asja. Minu enda erilised lemmikud on Suur Ollekann, Suur Kartul, Suur Kirjaklamber ja Suur Veinipakk.
Enivei, Coffs Harbour on vaidetavalt Austraalia idaranniku koige lounapoolsem kant kus saab veel sukeldumas kaies troopilisi riffikalu naha. Uritasime siis panna endale snorgeldamisreisi kinni, kuid ka siin tabas meid ebaonn, sest tuul oli jatkuvalt liiga kova ja keegi ei olnud valmis meid riffile viima. Teisel paeval olime ootamisest tudinendu ja otsustasime ise sadamakai varjus kalu vaatama minna. Paris mottetu kaik ei olnud, sest paari kala ikka silmasime, lisaks veel palju koledaid vetikaid ja eriline atraktsioon oli merepohjas madanev Woolworthi ostuk2ru - nalja kui palju.
Coffs Harbourist viis tee meid edasi jagmisesse rannikulinna nimega Port Maquire, kus pidasime ka joule. Paris verivorste valmis meisterdada ei suutnud aga seaprae ja hapukapsad, tooliklassi olle ja odava pakiveini saime kull lauale. Loomulikult kaisime ka rannas kohustuslille pakapikumutsiga pilte tegemas, et oleks hea ikka parast tuttavatele hinge s....
Parast luhikest vahepetust veel Newcastle linnas joudsime Sydneysse - Eesti meedia andmetel Austraalia pealinna. Kuna aastavahetuseni oli veel aega ei hakanud selles suures ja hullus linnas aega veetma ja liikusime labi monetunnist aarelinnades ekslemist edasi Autraalia Sinimagedesse. Blue Mountains on Austraalaste jaoks paljuski sama mis Ameeriklastele Grand Canyon. Merepinnast kuni 1200 meetri korguste liivakivist magede vahele on looduse kuri kasi uuristanud sugavad kanjonid. Kokku teeb see siis sadade meetrite korgused liivakivi paljandid, mida mooda jooksevad siin seal alla kosed lisaks veel kanjoni pohjas kasvavad vihmametsad.
Sinimagedes onnestus paari paris ageda koisraudteega ule kuristike liigelda ja sadu kui mitte tuhandeid trepiastmeid kulutada. Siiski hakkas teiseks paevaks asi ennast ammendama.
Jargmises episoodis leiavad kajastamist meie Sydmey tegemised.....
Blue Mountains
Enivei, Coffs Harbour on vaidetavalt Austraalia idaranniku koige lounapoolsem kant kus saab veel sukeldumas kaies troopilisi riffikalu naha. Uritasime siis panna endale snorgeldamisreisi kinni, kuid ka siin tabas meid ebaonn, sest tuul oli jatkuvalt liiga kova ja keegi ei olnud valmis meid riffile viima. Teisel paeval olime ootamisest tudinendu ja otsustasime ise sadamakai varjus kalu vaatama minna. Paris mottetu kaik ei olnud, sest paari kala ikka silmasime, lisaks veel palju koledaid vetikaid ja eriline atraktsioon oli merepohjas madanev Woolworthi ostuk2ru - nalja kui palju.
Coffs Harbourist viis tee meid edasi jagmisesse rannikulinna nimega Port Maquire, kus pidasime ka joule. Paris verivorste valmis meisterdada ei suutnud aga seaprae ja hapukapsad, tooliklassi olle ja odava pakiveini saime kull lauale. Loomulikult kaisime ka rannas kohustuslille pakapikumutsiga pilte tegemas, et oleks hea ikka parast tuttavatele hinge s....
Parast luhikest vahepetust veel Newcastle linnas joudsime Sydneysse - Eesti meedia andmetel Austraalia pealinna. Kuna aastavahetuseni oli veel aega ei hakanud selles suures ja hullus linnas aega veetma ja liikusime labi monetunnist aarelinnades ekslemist edasi Autraalia Sinimagedesse. Blue Mountains on Austraalaste jaoks paljuski sama mis Ameeriklastele Grand Canyon. Merepinnast kuni 1200 meetri korguste liivakivist magede vahele on looduse kuri kasi uuristanud sugavad kanjonid. Kokku teeb see siis sadade meetrite korgused liivakivi paljandid, mida mooda jooksevad siin seal alla kosed lisaks veel kanjoni pohjas kasvavad vihmametsad.
Sinimagedes onnestus paari paris ageda koisraudteega ule kuristike liigelda ja sadu kui mitte tuhandeid trepiastmeid kulutada. Siiski hakkas teiseks paevaks asi ennast ammendama.
Jargmises episoodis leiavad kajastamist meie Sydmey tegemised.....
Blue Mountains
Thursday, January 3, 2008
Condo!!!
Brisbanest Sydneysse kulgemise loo teine pool peab veel oma aega ootama. Igatahes oleme joudnud v2ikesesse New South Walesi linna nimega Condobolin. Asub see u. 500 km Sydneyst l22ne (sisemaa) poole. Loodus on siin ullatavalt rikkalik ja pole sugugi tegemist poolk6rbega nagu me naiivselt arvasime.
Condosse tulime me viieks n2dalaks arbuuse korjama. Panime omale varakult kohad kinni kohalikku hotelli nimega Imperial - tegelt mingid suvalised toad kohaliku pubi teisel korrusel. Naeruv22rselt odav koht elamiseks, aga nagu selgus on sellel ka kindel p6hjus miks see nii odav on. Katrina ikka r22gib, et parem ikka kui TTY kolmas uhikas kuid mina kui uhikas mitte elanud inimene olen selles osas pire skeptiline. Aga no v2hemalt kondinsioneer on toas vihane ja l2rmakas.
T2naseks oleme Ivariga juba kaks p2eva arbuuse korjanud. K6ik mis selle too kohta r22gitakse on t6si. Seejuures ainus mis sellest r22gitakse on see, et v2ga vabalt v6ib tegemist olla maailma uhe k6ige hullema tooga. Aratus on kell 4. Kell viis j6ume farmi kus hakkame arbuuside jaoks kaste kokku lappama. Ja p2rast seda p6llule kus hakkab hullumeelne arbuuside peale laksamine. Eile korjasime 11 treilerit2it, t2na piirdusime 10ga. Pealel6unaks t6mbab keti ikka t6siselt maha ja kuigi s6jav6es oeldi, et kui kett tuleb maha tuleb see peale tagasi joosta siis siin ei ole kull mingit varianti seda teha. Aga noh oluline pidi olema mitte esimese kahe n2dalaga alla anda - eks n2is. Minu puhul on see ikka hullumeelne lahendus oma sunnip2eva pidada - nii v2sinud olen 6htuks, et ei julge klaasi 6lut ka juua sest v6ibolla kukun kohe magama.
Enivei - oleme j2tkuvalt elus ja kui k6ik ikka 6nneks l2heb siis peagi ka muskulaarsemad kui iial varem. Vodafone mobiilid siin kahjuks ei t00ta seet6ttu palun seni kuni mingi toimiva lahenduse telefonile v2lja m6tleme suhelda meiega e-kirja teel - seda saab kohalikus raamatukogus dollari eest terve tunni vahtida.
Condosse tulime me viieks n2dalaks arbuuse korjama. Panime omale varakult kohad kinni kohalikku hotelli nimega Imperial - tegelt mingid suvalised toad kohaliku pubi teisel korrusel. Naeruv22rselt odav koht elamiseks, aga nagu selgus on sellel ka kindel p6hjus miks see nii odav on. Katrina ikka r22gib, et parem ikka kui TTY kolmas uhikas kuid mina kui uhikas mitte elanud inimene olen selles osas pire skeptiline. Aga no v2hemalt kondinsioneer on toas vihane ja l2rmakas.
T2naseks oleme Ivariga juba kaks p2eva arbuuse korjanud. K6ik mis selle too kohta r22gitakse on t6si. Seejuures ainus mis sellest r22gitakse on see, et v2ga vabalt v6ib tegemist olla maailma uhe k6ige hullema tooga. Aratus on kell 4. Kell viis j6ume farmi kus hakkame arbuuside jaoks kaste kokku lappama. Ja p2rast seda p6llule kus hakkab hullumeelne arbuuside peale laksamine. Eile korjasime 11 treilerit2it, t2na piirdusime 10ga. Pealel6unaks t6mbab keti ikka t6siselt maha ja kuigi s6jav6es oeldi, et kui kett tuleb maha tuleb see peale tagasi joosta siis siin ei ole kull mingit varianti seda teha. Aga noh oluline pidi olema mitte esimese kahe n2dalaga alla anda - eks n2is. Minu puhul on see ikka hullumeelne lahendus oma sunnip2eva pidada - nii v2sinud olen 6htuks, et ei julge klaasi 6lut ka juua sest v6ibolla kukun kohe magama.
Enivei - oleme j2tkuvalt elus ja kui k6ik ikka 6nneks l2heb siis peagi ka muskulaarsemad kui iial varem. Vodafone mobiilid siin kahjuks ei t00ta seet6ttu palun seni kuni mingi toimiva lahenduse telefonile v2lja m6tleme suhelda meiega e-kirja teel - seda saab kohalikus raamatukogus dollari eest terve tunni vahtida.
On The Road Again (vol 1)
17. detsembril jõudis kätte siis see päev kui pakkisime kola, oma suhteliselt koduseks saanud Brisbane’ residentsides, kokku ja ees ootas kodutu rännumehe elu. Kolme kuuga oli igasugu asju ikka juba masendavalt palju tekkinud ja selleks, et me ka ise autosse ära mahuksime pidime mõned kasutumad asjad maha jätma. (Reisile ei saanud kaasa tulla kaks matkatooli ning Iffi ja Liisi lebomatid.)
Niisiis, oleme tänaseks teel olnud juba 10 päeva. Sydneysse siiani jõudnud ei ole aga enda kaitseks võime öelda et pole väga pingutanud ka. Siiski oleme juba üsna lähedal ja hetkel peatume umbes 130 km Sydneyst põhjapool Newcastle (Uuemõisa) linna lähedal treilerpargis.
Nagu öeldud oleme oma sõitu suhteliselt rahulikult võtnud. Esimesed kaks päeva veetsime Gold Coastil – käisime ära veepargis, kuhu siiani ei tahtnud minna kuna kartsime, et nädalavahetustel on koht rahvast puupüsti täis. Sedakorda üritasime siis teisipäeval, kuid kuna just oli alanud koolivaheaeg, siis passisime ikka enamiku ajast järjekordades. Päris mahavisatud aeg ja raha siiski ei olnud – paar sõitu panid vere kiiremini käima küll.
Gold Coasti viimased asjad asjatatud liikusime edasi väikesesse linnakesse nimega Nimbin. Mingil meile teadmata põhjusel on Nimbin koht, kus vaadatakse kõiksugu kanepitoodetele läbi sõrmede. Päris legaalne, nagu Amsterdamis seal see ikkagi ei ole, aga kuidagi ikkagi asi sedamoodi toimib, et keset peatänavat on politseijaoskond ja samal ajal tossavad tänaval Keith Richardsi moodi määramatus eas vanamehed oma plärusid. Selle väikese eripära tõttu on Nimbinist kujunenud atraktsioon, mida paljud ümbruskonnas liikuvad turistid vaatama ja nuusutama tõttavad. Vaadata samas midagi eiriti ei ole – kogu “kesklinn” on üsna väsinud ja minnalastud välimusega. Siiski oli vahelduseks üsna hea telkimiskoha eest natuke mõistlikumat hinda maksta. Hommikul käisime veel ostsime omale teele kaasa pagari juurest kohaliku eripäraga kooki ja seadsime suuna surfarite ja muidu rannas lesijate paradiisi Byron Bay poole.
Byron Bays oli meil kindel plaan snorgeldama minna. Rannikust kiviviske kaugusel asub Julianne Rocksi nimeline kaljurahu, mida loetakse Suure Vallrahu järel üheks parimaks sukeldumiskohaks Austraalias. Esimese soojaga arvasime, et no kui seal kilomeetri kaugusel rannikust on tuhandeid värvilisi kalu ja muid elukaid, siis küllap leiame soojenduseks ka rannikul asuvate kivide vahelt hea solberdamiskoha. Selle leidmiseks läksime kaljuse neeme Cape Byroni tippu, kust avanes vaade kogu rannikujoonele. Mingit kuigi mõistlikku kohta me ei leidnud kuid palju muud panime tähele küll. Soojenduseks vaatasime, et mis värk on – mingid kolmnurksed lapatsid hulbivad igal pool vees. Kolmnurksed üle meetrise läbimõõduga lapakad osutusid binoklist vaadatuna astelraideks. Astelrai oli siis teatavasti see elukas, kes viis teise ilma Austraalia suure seikleja ja legendaarse krokodilliküti Steve Irvini. Siiski ei ole see loom, keda peaks väga paaniliselt kartma. Looduses on nad üsna vagurad ja oma sabaga sind torkima ei tule. Ja kui mingil väga lollil asjaolul peaksidki sellelt elukalt sutsaka saama, siis ei ole see ikkagi enamasti kuigi ohtlik. Steve Irvini puhul juhtus selline rumal lugu, et ta näppis vist vaest kalakest eriti põhjalikult ja tüütult ning saatuse tahtel pani see elukas talle sutsaka otse südamesse. Ehk siis tegelikult võid endale sukeldudes või snorgeldades sajal muul moel hullemini viga teha kui astelrai rünnaku teel.
Päeva teine esineja oli suur delfiinikari, kes Byron Bay vetes aega surnuks lõi ja vees trikke tegi. Samuti astus üles vana hea merikilpkonn. Siis kui mõtlesime, et ega rohkem keegi ikka nägu ei näita ja hakkasime juba neeme otsast ära tulema, siis märkasime, et mingid pikad elukad sõuavad veel vees ringi. Tegemist oli vana tuntud haikalaga. Päris hull - teadsime küll et Byronis on haisid ja hoolimata sellest, et sel aastal on seal ka paar intsidenti olnud, kus haid on inimesi näksinud, on enamik neist ohutut liiki, aga kui ikka näed kome sellist 2-3 meetrist tegelast seal samas ujumas siis tulevad ikka meelde kaadrid filmist “Lõuad”.
Kuna mingit mõistlikku snorgeldamiskohta omal käel leida ei õnnestunud lootsime heale haiõnnele ja panime endale järgmiseks hommikuks kinni snorgeldamisreisi Julianne Rocksile. Kui sukeldumispoe tüübilt küsisime, et kuidas lood haidega on, tegi too imestunud näo ja küsis, et mis nendega on. Ütlesime siis, et nägime paari poissi neeme pealt, kuid tema väitis, et siis oli meil küll palju õnne, et Byronis haid nägime. Noh ühesõnaga oleme üsna kindlad, et tüüp mängis lolli ja ei tahtnud meiesuguseid põdejaid veel rohkem hirmutada.
Järgmisel hommikul ärkasime kell 6, et 7.30 juba peadpidi vees olla, kuid kui sukeldumispoodi jõudsime selgus, et tuul ja laine oli snorgeldamiseks liiga suur ja minek jäeti üldse ära. Sellega säästeti meid liitritekaupa soolase vee neelamisest. Vaiksemat ilma ootama jääda ei olnud meil kahjuks aega ja seetõttu pakkisime ennast jälle ratastele lootes, et meie järgimises peatuspaigas, Suure Banaani linnas, Coffs Harbouris on meil rohkem õnne.
Järgneb.........
Subscribe to:
Posts (Atom)