17. detsembril jõudis kätte siis see päev kui pakkisime kola, oma suhteliselt koduseks saanud Brisbane’ residentsides, kokku ja ees ootas kodutu rännumehe elu. Kolme kuuga oli igasugu asju ikka juba masendavalt palju tekkinud ja selleks, et me ka ise autosse ära mahuksime pidime mõned kasutumad asjad maha jätma. (Reisile ei saanud kaasa tulla kaks matkatooli ning Iffi ja Liisi lebomatid.)
Niisiis, oleme tänaseks teel olnud juba 10 päeva. Sydneysse siiani jõudnud ei ole aga enda kaitseks võime öelda et pole väga pingutanud ka. Siiski oleme juba üsna lähedal ja hetkel peatume umbes 130 km Sydneyst põhjapool Newcastle (Uuemõisa) linna lähedal treilerpargis.
Nagu öeldud oleme oma sõitu suhteliselt rahulikult võtnud. Esimesed kaks päeva veetsime Gold Coastil – käisime ära veepargis, kuhu siiani ei tahtnud minna kuna kartsime, et nädalavahetustel on koht rahvast puupüsti täis. Sedakorda üritasime siis teisipäeval, kuid kuna just oli alanud koolivaheaeg, siis passisime ikka enamiku ajast järjekordades. Päris mahavisatud aeg ja raha siiski ei olnud – paar sõitu panid vere kiiremini käima küll.
Gold Coasti viimased asjad asjatatud liikusime edasi väikesesse linnakesse nimega Nimbin. Mingil meile teadmata põhjusel on Nimbin koht, kus vaadatakse kõiksugu kanepitoodetele läbi sõrmede. Päris legaalne, nagu Amsterdamis seal see ikkagi ei ole, aga kuidagi ikkagi asi sedamoodi toimib, et keset peatänavat on politseijaoskond ja samal ajal tossavad tänaval Keith Richardsi moodi määramatus eas vanamehed oma plärusid. Selle väikese eripära tõttu on Nimbinist kujunenud atraktsioon, mida paljud ümbruskonnas liikuvad turistid vaatama ja nuusutama tõttavad. Vaadata samas midagi eiriti ei ole – kogu “kesklinn” on üsna väsinud ja minnalastud välimusega. Siiski oli vahelduseks üsna hea telkimiskoha eest natuke mõistlikumat hinda maksta. Hommikul käisime veel ostsime omale teele kaasa pagari juurest kohaliku eripäraga kooki ja seadsime suuna surfarite ja muidu rannas lesijate paradiisi Byron Bay poole.
Byron Bays oli meil kindel plaan snorgeldama minna. Rannikust kiviviske kaugusel asub Julianne Rocksi nimeline kaljurahu, mida loetakse Suure Vallrahu järel üheks parimaks sukeldumiskohaks Austraalias. Esimese soojaga arvasime, et no kui seal kilomeetri kaugusel rannikust on tuhandeid värvilisi kalu ja muid elukaid, siis küllap leiame soojenduseks ka rannikul asuvate kivide vahelt hea solberdamiskoha. Selle leidmiseks läksime kaljuse neeme Cape Byroni tippu, kust avanes vaade kogu rannikujoonele. Mingit kuigi mõistlikku kohta me ei leidnud kuid palju muud panime tähele küll. Soojenduseks vaatasime, et mis värk on – mingid kolmnurksed lapatsid hulbivad igal pool vees. Kolmnurksed üle meetrise läbimõõduga lapakad osutusid binoklist vaadatuna astelraideks. Astelrai oli siis teatavasti see elukas, kes viis teise ilma Austraalia suure seikleja ja legendaarse krokodilliküti Steve Irvini. Siiski ei ole see loom, keda peaks väga paaniliselt kartma. Looduses on nad üsna vagurad ja oma sabaga sind torkima ei tule. Ja kui mingil väga lollil asjaolul peaksidki sellelt elukalt sutsaka saama, siis ei ole see ikkagi enamasti kuigi ohtlik. Steve Irvini puhul juhtus selline rumal lugu, et ta näppis vist vaest kalakest eriti põhjalikult ja tüütult ning saatuse tahtel pani see elukas talle sutsaka otse südamesse. Ehk siis tegelikult võid endale sukeldudes või snorgeldades sajal muul moel hullemini viga teha kui astelrai rünnaku teel.
Päeva teine esineja oli suur delfiinikari, kes Byron Bay vetes aega surnuks lõi ja vees trikke tegi. Samuti astus üles vana hea merikilpkonn. Siis kui mõtlesime, et ega rohkem keegi ikka nägu ei näita ja hakkasime juba neeme otsast ära tulema, siis märkasime, et mingid pikad elukad sõuavad veel vees ringi. Tegemist oli vana tuntud haikalaga. Päris hull - teadsime küll et Byronis on haisid ja hoolimata sellest, et sel aastal on seal ka paar intsidenti olnud, kus haid on inimesi näksinud, on enamik neist ohutut liiki, aga kui ikka näed kome sellist 2-3 meetrist tegelast seal samas ujumas siis tulevad ikka meelde kaadrid filmist “Lõuad”.
Kuna mingit mõistlikku snorgeldamiskohta omal käel leida ei õnnestunud lootsime heale haiõnnele ja panime endale järgmiseks hommikuks kinni snorgeldamisreisi Julianne Rocksile. Kui sukeldumispoe tüübilt küsisime, et kuidas lood haidega on, tegi too imestunud näo ja küsis, et mis nendega on. Ütlesime siis, et nägime paari poissi neeme pealt, kuid tema väitis, et siis oli meil küll palju õnne, et Byronis haid nägime. Noh ühesõnaga oleme üsna kindlad, et tüüp mängis lolli ja ei tahtnud meiesuguseid põdejaid veel rohkem hirmutada.
Järgmisel hommikul ärkasime kell 6, et 7.30 juba peadpidi vees olla, kuid kui sukeldumispoodi jõudsime selgus, et tuul ja laine oli snorgeldamiseks liiga suur ja minek jäeti üldse ära. Sellega säästeti meid liitritekaupa soolase vee neelamisest. Vaiksemat ilma ootama jääda ei olnud meil kahjuks aega ja seetõttu pakkisime ennast jälle ratastele lootes, et meie järgimises peatuspaigas, Suure Banaani linnas, Coffs Harbouris on meil rohkem õnne.
Järgneb.........
No comments:
Post a Comment