Tervist. Viimane lugu läks eetrisse Austraalia punasest südamest Alice Springsist. Kaks ja pool nädalat hiljem oleme rännanud tagasi rannikule, meie jaoks kõige kodusemaase osariiki Queenslandi. Alice Springis viibides nillisime tööd Suure Korallrahu lähistel asuvale väikesele saarele. Juba rännaku algus olime pidanud plaani millalgi sinna maanduda. Tagasihoidlikkusega siin maal ilmselt midagi eriti ei saavuta. Kui me oma avaldused umbes poolteist kuud tagasi teele panime saadeti meid viisakalt pikalt. Teise katse tegime neile otse personaliosakonda helistades – sedakorda öeldi, et oi kui tore, pange oma asjad uuesti posti ja helistame kohe täna kindlasti tagasi. No ega keegi tagasi helistama ei kippunud mistõttu otsustasime hakata läbi kõrge kihutama ning lõpuks rannikule Townsville jõudes helistasime neile ikka ise ja ütlesime, et oleme nüüd kohal ja olgu koht olla.
Alice Springist Townsville rändamise juures peab mainima, et Ivarit ja Liisit ei olnud esimene kõrbe-etapp murdnud ja nemad tulid jällegi kogu tee häälega. Kokku tegi see siis umbes 4000 km häälega sõitu läbi masendavalt tühja maa – müts maha. Teepeal juhtusid nad muuseas sõitma ühe rekkaga, mis vedas farmikola Tennant Creekis asuvasse arbuusifarmi – kusjuures see farm kuulub samale farmerile, kelle juures me Condobolinis arbuuse korjasime – nii väike ongi Austraalia. Meil Katrinaga midagi nii põrutavat ei juhtunud, korra üritasin nõu ja jõuga aidata teeservas seisnud katkise autorehviga aborigeene. Kusjuures need olid ikka tõelised aborigeenid – inglise keelt tuli vaid paar sõna, ülejäänud oli arusaamatu sõjakisa. Kahjuks meie Holdeni ratas nende Fordile siiski alla ei istunud ja seetõttu leppisime käte ja jalgadega kokku, et annan neile vett ja teatan lähimale roadhousele, et nad on hädas. Selle kohtumise käigus sain ka teada miks Austraalias pidevalt võsatulekahjud on. Kuigi väljas oli kõrvetavalt palav, oli grupi kõige vanem abokas jõudnud juba meisterdada väikesse lõkke.
Kõrb, varurattad ja abokad 2500 km seljataga jõudsime Townvillesse. Linna, mida nimetatakse Põhja-Queenslandi pealinnaks ja Austraalia suurimaks troopikalinnaks. Pärast kuiva ja kõrvetavat kõrbe oli päris eriline jõuda niiskesse ja kõrvetavasse Townsvillesse. Kuna juba järgmisel päeval pärast kohale jõudmist selgus, et oleme ikka oodatud oma väikesele saarekesele siis pidime hommikul ennast kokku pakkima ja veel 300km ümber paiknema. Küla kuhu suundusime kannab nime Airlie Beach. Tänavad on siin täis nii suure seljakoti kui ka suure rahakotiga rändavaid turiste ja pidu käib peatänaval 7 päeva nädalas. Esialgu ei hakanud me pidu, ette võtma, vaid pidime endale elamise leidma. Kuna (loodetavasti) vähemalt esialgu meid saarele majutada ei õnnestunud, siis pidime endale koha leidma. Mingit korterit ei olnud mõtet otsima hakata, kuivõrd me ei tea kui kauaks meil seda üldse vaja on. Õnneks kukkus meile sülle üks cabin (eestikeeli siis matkamaja või hütt) mis just erilise luksusega silma ei paista aga samas on kõik vajalik olemas. Lisaks vajalikele asjadele hüppavad maja ümber paksud konnad, lendavad kajakasuurused nahkhiired ja seintel sibab terve kari väikeseid sisalikke – geckosid. (Öösel hoiame välisvalguse põlevana sest siis on geckodel rohkem sitikaid lampide ümber süüa.)
Lõpetuseks veel kaks tähelepanekut.
Esiteks on Austraalias mageda veega suht kitsas käes. Eriti terav on probleem Queenslandis ja seetõttu räägitakse kõikjal veesäästmise ja taaskasutuse vajalikkusest. Samal ajal on Austraalia tilkuvate kraanide maa. Meie apartemendis kraanid õnneks ei tilgu vaid jooksevad sirinal (hoolimata sellest, kui kõvasti sa nad kinni väänad). Kahtlustan et mingi 100 liitrit vett jookseb päevas ikka tühja. Tilkuvatest kraanidest ja lekkivatest peldikupottidest teatamiseks on Queenslandis loodud spetsiaalne anonüümne telefoniliin. Lähen proovin homme esialgu koha omanikuga rääkida – ehk on ta nõus ikka kraanid korda tegema ja kui ole, eks siis peab “täiesti anonüümse” vihje andma.
Teiseks piinab mind see, et kuigi Põhja Queenslandi on õnnistatud troopiliselt sooja kliima ja kaunite randadega, ei tule siin suur osa aastast ookeanis ujumisest midagi välja. Detsembrist aprillini liiklevad siinsetes vetes vastikud mürgised meduusid, kellest kõige ebameeldivamad on Box-Jellifish ja Irokundi. Esimene neist suur, aga peaaegu täiesti läbipaistev vastik elukas, kelle kombitsad võivad surmavalt mürgiselt kõrvetada. Teine vennike on hästi pisike aga enam vähem sama eluohtliku toimega. Mõnel pool on randadesse ohutuks ujumiseks tehtud võrguga piiratud alad. Täna näiteks leiti Cairnsi linnas ühest sellisest turvalisest ujumisalast 3 meetrine soolase vee krokodill. KÕIK LAPSED MERRE!!!
P.S. Uus vidiõu on kah üleval. Sedakorda siis Condobolini tegemistest. Päris pikk - varuge kannatust.
http://www.youtube.com/watch?v=CzP9OYxOQNk
Sunday, March 23, 2008
Thursday, March 6, 2008
Kuu aega ratastel
Superlinnast Condobolinist lahkumisest saab peagi juba terve kuu. (Ühtlasi tähistasime hiljuti vaikimisi poole aasta möödumist Austraalias.) Kergelt hakkab ringi rändamisest juba siiber saama. Tahaks vahelduseks rohkem kui 2 ööd ühes kohas magada ja puhata pidevast asjade pakkimisest.
Mida me siis teinud oleme. Nagu külalisesineja Timmu kajastas viis meie tee Sydneyst pealinna Canberrasse ja sealt edasi mööda rannikut Melbourne kus saatsime ära Ita ja Urmo. Kahju küll, et nende siinviibimine vaid 8 päevane sai olema kuid positiivse poolena said nad tagasiteel 3 päeva Singapuri lennujaamas veeta. Timmu järgnes meile 4 päevasele reisile Tasmaaniasse, kus oli küll väga ilus, kuid samal ajal üsna piinavalt külm. Esimest korda meie Austraalia tuuri vältel otsustasime telgid kokku panna ja elasime kogu Tasmaania treti jooksul matkamajades. Igatahes sai ka Timmu reis Tasmaaniaga otsa. Kokkuvõttes peab ütlema, et need kaks nädalat, mil kauged külalised siin viibisid juhtusid olema kohe eriliselt külmad ja vastikud isegi Lõuna-Austraalia kohta.
Tasmaaniast naasedes liikus meie 4 liikmeline ekipaaz edasi Melbournest Adelaide poole. Selle sõidu peamiseks vaatamisväärsuseks oli muidugi Great Ocean Road. Ühelt poolt võib öelda, et jutt 300 kilomeetrisest rannikukaljudel looklevast maailma kauneimast maanteest on ilmselt veidi ülepingutatud, kuid samas maantee peamine vaatamisväärsus - umbes 10 km lõik 12 Apostli ümbruses oli küll vägev. Kuna mõned tuttavad (loe: Mikk) olid asja maha teinud siis läksin suhteliselt väikeste ootustega, kuid tegelikult oli päris uskumatu vaatamisväärsus. Meile oli sattunud ilus päikeseline ilm ka, ning eks ka seetõttu oli vesi sinisem ja kaljud kollasemad.
Adelaidest edasi on reis kulgenud märksõna "Uluru" all. Tegemist siis enam vähem keset Austraaliat asuva hiigelsuure monoliidiga, mis kõrbemaastikust välja kerkib. Kahjuks tähendas selle imelooma ära kaemine meie jaoks enam kui 4500 kilomeetrist sõitu läbi inimtühja kõnnumaa ehk "outbacki". Ivar ja Liisi otsustasid siinkohal, et selline väike sõit vanas heas Holdenis ei annaks täielikku elamust ning asusid omal käel teele. Seega jäi roheline kaunitar Holden Commodore minu ja Katrina päralt. Ulurusse jõudmine tähendas 4 päeva silmapiirini ulatuvaid sirgeid, kus võid pedaali talluda niipalju kui jaksu on. Kuna meie oleme arvamusel, et kotti jooksnud mootoriga keset kõrbe on üsna tüütu passida siis ei hakanud eriti gaasi peale talluma, vaid võtsime asja rahulikult ja säästsime ühtlasi kütust. Siiski said vahemaad kõrbes üpris uue tähenduse. Kui Eesti on Tallinnast Tartusse sõitmine ikka selline keskmiselt pikk vahemaa siis outbackis on 200 kilomeetrit selline "sõidame natuke veel, siis teeme peatuse" tüüpi vahemaa.
Ulurust ja seal lähedal asuvatest Olgadest ei hakka pikalt juttu tegema. Mõistagi oli tegemist ikka uskumatult vägeva kivijurakaga. Tegemist on aborigeenide püha kohaga ja neile kohe üldse ei meeldi, et sinna otsa ronitakse. Päris ära keelanud nad ka seda mingil põhjusel siiski ei ole. (hoolimata sellest et aegade jooksul on 35 inimest sinna otsa ronimist proovides oma otsa leidnud) Kuna tegemist on väga püha ja üsna ohtliku kohaga siis mina mõistliku inimesena loomulikult tahtsin ikkagi selle juraka otsa pääseda. Minusuguste jaoks on ronimisraja starti toodud suur metallkast kus sees on igasugu põhjendustega silte, et miks rada just täna suletud on. Ühel päeval oli ilmateade lubanud üle 36 kraadi sooja ja teisel päeval oli tuul liiga tugev ja seetõttu jäi Uluru tipp mul vallutama.
Pärast Ulurut viis tee Kings Canyonisse. Tegemist ei olnud küll mingi Grand Canyoni vanema ja palju andekama vennaga, kuid sellegipoolest oli väärt käik. Sai läbi teha 6 km matkaraja mööda kanjoni servasid ja näha nii mõndagi. Kings Canyonit ja Ulurut lahutab tegelikult vaid umbes 100 km, kuid kuna nende vahel laiutab hiiglaslik soolajärv siis tuleb vahemaa läbimiseks põletada ikkagi üle 300 km. Veel hullem on lugu Kings Canyoni ja Alice Springi vahelise teega. Linnulennult on vahemaa vast 200 km. Kaarti põrnitsedes suutsin leida lõheima võimalusena 335 km tee. Nagu hiljem selgus oli 100 km sellest katteta tee. Hoolimata julgest pealehakkamisest otsustasin vähem kui kilomeetri pärast katteta tee vallutamisest loobuda. See osa mida võiks nimetada kruusateeks oli kirjeldamatult treppis ja ülejäänud osale oli tuul kandnud suured luited, mis varem või hiljem oleks Holdenile üle jõu kõinud. Otsustasime seega ikkagi asfaldi kasuks ja sellega muutus meie tee kõigest 140 km pikemaks. Selle vastiku kruusatee nimi on Eric Gilles road - ole saa neetud Eerik.
Praegu veedame aega Alice Springis. Ilm on kuum, tänavad on täis arusaamatus keeles lõugavaid musti mehi ja naisi, ja vahelduseks on külm joogivesi ning bensiin mõistliku hinnaga. Homme hommikul hakkame jälle kõrbe vallutama. Ees veel u 2000 km ja kangesti tahaks juba jääle mereäärde saada.
Uluru ehk Ayers rock
12 Apostlit (üks kukkus paar aastat tagasi ümber - Ha haa)
Mida me siis teinud oleme. Nagu külalisesineja Timmu kajastas viis meie tee Sydneyst pealinna Canberrasse ja sealt edasi mööda rannikut Melbourne kus saatsime ära Ita ja Urmo. Kahju küll, et nende siinviibimine vaid 8 päevane sai olema kuid positiivse poolena said nad tagasiteel 3 päeva Singapuri lennujaamas veeta. Timmu järgnes meile 4 päevasele reisile Tasmaaniasse, kus oli küll väga ilus, kuid samal ajal üsna piinavalt külm. Esimest korda meie Austraalia tuuri vältel otsustasime telgid kokku panna ja elasime kogu Tasmaania treti jooksul matkamajades. Igatahes sai ka Timmu reis Tasmaaniaga otsa. Kokkuvõttes peab ütlema, et need kaks nädalat, mil kauged külalised siin viibisid juhtusid olema kohe eriliselt külmad ja vastikud isegi Lõuna-Austraalia kohta.
Tasmaaniast naasedes liikus meie 4 liikmeline ekipaaz edasi Melbournest Adelaide poole. Selle sõidu peamiseks vaatamisväärsuseks oli muidugi Great Ocean Road. Ühelt poolt võib öelda, et jutt 300 kilomeetrisest rannikukaljudel looklevast maailma kauneimast maanteest on ilmselt veidi ülepingutatud, kuid samas maantee peamine vaatamisväärsus - umbes 10 km lõik 12 Apostli ümbruses oli küll vägev. Kuna mõned tuttavad (loe: Mikk) olid asja maha teinud siis läksin suhteliselt väikeste ootustega, kuid tegelikult oli päris uskumatu vaatamisväärsus. Meile oli sattunud ilus päikeseline ilm ka, ning eks ka seetõttu oli vesi sinisem ja kaljud kollasemad.
Adelaidest edasi on reis kulgenud märksõna "Uluru" all. Tegemist siis enam vähem keset Austraaliat asuva hiigelsuure monoliidiga, mis kõrbemaastikust välja kerkib. Kahjuks tähendas selle imelooma ära kaemine meie jaoks enam kui 4500 kilomeetrist sõitu läbi inimtühja kõnnumaa ehk "outbacki". Ivar ja Liisi otsustasid siinkohal, et selline väike sõit vanas heas Holdenis ei annaks täielikku elamust ning asusid omal käel teele. Seega jäi roheline kaunitar Holden Commodore minu ja Katrina päralt. Ulurusse jõudmine tähendas 4 päeva silmapiirini ulatuvaid sirgeid, kus võid pedaali talluda niipalju kui jaksu on. Kuna meie oleme arvamusel, et kotti jooksnud mootoriga keset kõrbe on üsna tüütu passida siis ei hakanud eriti gaasi peale talluma, vaid võtsime asja rahulikult ja säästsime ühtlasi kütust. Siiski said vahemaad kõrbes üpris uue tähenduse. Kui Eesti on Tallinnast Tartusse sõitmine ikka selline keskmiselt pikk vahemaa siis outbackis on 200 kilomeetrit selline "sõidame natuke veel, siis teeme peatuse" tüüpi vahemaa.
Ulurust ja seal lähedal asuvatest Olgadest ei hakka pikalt juttu tegema. Mõistagi oli tegemist ikka uskumatult vägeva kivijurakaga. Tegemist on aborigeenide püha kohaga ja neile kohe üldse ei meeldi, et sinna otsa ronitakse. Päris ära keelanud nad ka seda mingil põhjusel siiski ei ole. (hoolimata sellest et aegade jooksul on 35 inimest sinna otsa ronimist proovides oma otsa leidnud) Kuna tegemist on väga püha ja üsna ohtliku kohaga siis mina mõistliku inimesena loomulikult tahtsin ikkagi selle juraka otsa pääseda. Minusuguste jaoks on ronimisraja starti toodud suur metallkast kus sees on igasugu põhjendustega silte, et miks rada just täna suletud on. Ühel päeval oli ilmateade lubanud üle 36 kraadi sooja ja teisel päeval oli tuul liiga tugev ja seetõttu jäi Uluru tipp mul vallutama.
Pärast Ulurut viis tee Kings Canyonisse. Tegemist ei olnud küll mingi Grand Canyoni vanema ja palju andekama vennaga, kuid sellegipoolest oli väärt käik. Sai läbi teha 6 km matkaraja mööda kanjoni servasid ja näha nii mõndagi. Kings Canyonit ja Ulurut lahutab tegelikult vaid umbes 100 km, kuid kuna nende vahel laiutab hiiglaslik soolajärv siis tuleb vahemaa läbimiseks põletada ikkagi üle 300 km. Veel hullem on lugu Kings Canyoni ja Alice Springi vahelise teega. Linnulennult on vahemaa vast 200 km. Kaarti põrnitsedes suutsin leida lõheima võimalusena 335 km tee. Nagu hiljem selgus oli 100 km sellest katteta tee. Hoolimata julgest pealehakkamisest otsustasin vähem kui kilomeetri pärast katteta tee vallutamisest loobuda. See osa mida võiks nimetada kruusateeks oli kirjeldamatult treppis ja ülejäänud osale oli tuul kandnud suured luited, mis varem või hiljem oleks Holdenile üle jõu kõinud. Otsustasime seega ikkagi asfaldi kasuks ja sellega muutus meie tee kõigest 140 km pikemaks. Selle vastiku kruusatee nimi on Eric Gilles road - ole saa neetud Eerik.
Praegu veedame aega Alice Springis. Ilm on kuum, tänavad on täis arusaamatus keeles lõugavaid musti mehi ja naisi, ja vahelduseks on külm joogivesi ning bensiin mõistliku hinnaga. Homme hommikul hakkame jälle kõrbe vallutama. Ees veel u 2000 km ja kangesti tahaks juba jääle mereäärde saada.
Uluru ehk Ayers rock
12 Apostlit (üks kukkus paar aastat tagasi ümber - Ha haa)
Subscribe to:
Posts (Atom)