Mida me siis teinud oleme. Nagu külalisesineja Timmu kajastas viis meie tee Sydneyst pealinna Canberrasse ja sealt edasi mööda rannikut Melbourne kus saatsime ära Ita ja Urmo. Kahju küll, et nende siinviibimine vaid 8 päevane sai olema kuid positiivse poolena said nad tagasiteel 3 päeva Singapuri lennujaamas veeta. Timmu järgnes meile 4 päevasele reisile Tasmaaniasse, kus oli küll väga ilus, kuid samal ajal üsna piinavalt külm. Esimest korda meie Austraalia tuuri vältel otsustasime telgid kokku panna ja elasime kogu Tasmaania treti jooksul matkamajades. Igatahes sai ka Timmu reis Tasmaaniaga otsa. Kokkuvõttes peab ütlema, et need kaks nädalat, mil kauged külalised siin viibisid juhtusid olema kohe eriliselt külmad ja vastikud isegi Lõuna-Austraalia kohta.
Tasmaaniast naasedes liikus meie 4 liikmeline ekipaaz edasi Melbournest Adelaide poole. Selle sõidu peamiseks vaatamisväärsuseks oli muidugi Great Ocean Road. Ühelt poolt võib öelda, et jutt 300 kilomeetrisest rannikukaljudel looklevast maailma kauneimast maanteest on ilmselt veidi ülepingutatud, kuid samas maantee peamine vaatamisväärsus - umbes 10 km lõik 12 Apostli ümbruses oli küll vägev. Kuna mõned tuttavad (loe: Mikk) olid asja maha teinud siis läksin suhteliselt väikeste ootustega, kuid tegelikult oli päris uskumatu vaatamisväärsus. Meile oli sattunud ilus päikeseline ilm ka, ning eks ka seetõttu oli vesi sinisem ja kaljud kollasemad.
Adelaidest edasi on reis kulgenud märksõna "Uluru" all. Tegemist siis enam vähem keset Austraaliat asuva hiigelsuure monoliidiga, mis kõrbemaastikust välja kerkib. Kahjuks tähendas selle imelooma ära kaemine meie jaoks enam kui 4500 kilomeetrist sõitu läbi inimtühja kõnnumaa ehk "outbacki". Ivar ja Liisi otsustasid siinkohal, et selline väike sõit vanas heas Holdenis ei annaks täielikku elamust ning asusid omal käel teele. Seega jäi roheline kaunitar Holden Commodore minu ja Katrina päralt. Ulurusse jõudmine tähendas 4 päeva silmapiirini ulatuvaid sirgeid, kus võid pedaali talluda niipalju kui jaksu on. Kuna meie oleme arvamusel, et kotti jooksnud mootoriga keset kõrbe on üsna tüütu passida siis ei hakanud eriti gaasi peale talluma, vaid võtsime asja rahulikult ja säästsime ühtlasi kütust. Siiski said vahemaad kõrbes üpris uue tähenduse. Kui Eesti on Tallinnast Tartusse sõitmine ikka selline keskmiselt pikk vahemaa siis outbackis on 200 kilomeetrit selline "sõidame natuke veel, siis teeme peatuse" tüüpi vahemaa.
Ulurust ja seal lähedal asuvatest Olgadest ei hakka pikalt juttu tegema. Mõistagi oli tegemist ikka uskumatult vägeva kivijurakaga. Tegemist on aborigeenide püha kohaga ja neile kohe üldse ei meeldi, et sinna otsa ronitakse. Päris ära keelanud nad ka seda mingil põhjusel siiski ei ole. (hoolimata sellest et aegade jooksul on 35 inimest sinna otsa ronimist proovides oma otsa leidnud) Kuna tegemist on väga püha ja üsna ohtliku kohaga siis mina mõistliku inimesena loomulikult tahtsin ikkagi selle juraka otsa pääseda. Minusuguste jaoks on ronimisraja starti toodud suur metallkast kus sees on igasugu põhjendustega silte, et miks rada just täna suletud on. Ühel päeval oli ilmateade lubanud üle 36 kraadi sooja ja teisel päeval oli tuul liiga tugev ja seetõttu jäi Uluru tipp mul vallutama.
Pärast Ulurut viis tee Kings Canyonisse. Tegemist ei olnud küll mingi Grand Canyoni vanema ja palju andekama vennaga, kuid sellegipoolest oli väärt käik. Sai läbi teha 6 km matkaraja mööda kanjoni servasid ja näha nii mõndagi. Kings Canyonit ja Ulurut lahutab tegelikult vaid umbes 100 km, kuid kuna nende vahel laiutab hiiglaslik soolajärv siis tuleb vahemaa läbimiseks põletada ikkagi üle 300 km. Veel hullem on lugu Kings Canyoni ja Alice Springi vahelise teega. Linnulennult on vahemaa vast 200 km. Kaarti põrnitsedes suutsin leida lõheima võimalusena 335 km tee. Nagu hiljem selgus oli 100 km sellest katteta tee. Hoolimata julgest pealehakkamisest otsustasin vähem kui kilomeetri pärast katteta tee vallutamisest loobuda. See osa mida võiks nimetada kruusateeks oli kirjeldamatult treppis ja ülejäänud osale oli tuul kandnud suured luited, mis varem või hiljem oleks Holdenile üle jõu kõinud. Otsustasime seega ikkagi asfaldi kasuks ja sellega muutus meie tee kõigest 140 km pikemaks. Selle vastiku kruusatee nimi on Eric Gilles road - ole saa neetud Eerik.
Praegu veedame aega Alice Springis. Ilm on kuum, tänavad on täis arusaamatus keeles lõugavaid musti mehi ja naisi, ja vahelduseks on külm joogivesi ning bensiin mõistliku hinnaga. Homme hommikul hakkame jälle kõrbe vallutama. Ees veel u 2000 km ja kangesti tahaks juba jääle mereäärde saada.
Uluru ehk Ayers rock
12 Apostlit (üks kukkus paar aastat tagasi ümber - Ha haa)
2 comments:
Vaprust ja sitkust teile,noored! Nii pikk nii pikk on rändajal tee... TTE
Meil siin Eestis on ilm kogu aeg nulli ringis.
Pidage ikka puhkepause ka, muidu võib nii pikal teel magama jääda. IR
Post a Comment