North Stradbroke island

Käes teisipäev. Kuna keegi mind täna kuskile poolnädala selgroogu murdma ei kutsunud istun oma pesas, rüüpan pakiveini ja kajastan viimase nädala jooksul juhtunut.

Kui jutt juba veini peale läks siis mainin ära, et hea õnne ja kokkuhoidliku eelarve puhul võib käraka poest leida täiesti OK pakiveine nii 10-14$ eest 4l pakk. Oleksingi selle teadmisega õnnelikult edasi elanud, kui sõber Mart ei oleks juhtinud mu tähelepanu ühele veinipaki peale kritseldatud märkusele. "Produced with the aid of milk, fish, egg and nut products & traces may remain". Ehk siis teisisõnu, kuna odava veini tootmisel ei ole kellelgi aega pool aastat oodata, millal see kraam käärib vändatakse kääritamisel veini sisse kalaraipeid, piimajääke ja muud sodi, mis protsessi kiiremini liikuma panevad ja lisatud roka jäägid võivad jääda tuntavateks. Need lisandid annavad ilmselt tooni peamiselt hommikul ärgates. Samas ise selle teadmisega halvemini ennast ei tunne, sest usun et Euroopas pannakse odav vein samamoodi käima, aga kogu tõde lihtsalt ei avaldata. Küll aga pean tunnistama, et orkutis ütles keegi pakiveini kohta päris tabavalt: "Pakiveini ära küll joo, sest alguses on ta hea ja pärast ka aga hiljem enam ei ole". Austraalias võik selle kohta selle kohta öelda lihtsalt "Good mood - conditions apply!"

Tagasi asja juurde. Oleme siinviibitud pooleteise kuu jooksul käinud 5 (loe viis!) korda nädalavahetust Gold Coastil. Seda on piisavalt palju, et valge tagumik pruunil kehal ilusti silma hakkaks paistma. Seetõttu tegime üsna ootamatu otsuse ja läksime seekord saarele nimega North Stradbroke. Ametliku legendi kohaselt on tegemist ühe maailma suurima liivasaarega, mis oli mitte ammu veel tunduvalt suurem. 1896 aasta suur torm aga lammutas piirkonnas sedavõrd, et saar uhuti keskelt pooleks ja tekkisid North Stradbroke ja South Stradbroke. See minemauhutud koht oli tegelikult nagunii üsna mõtetu mülgas ja kuna nüüd saavad abivalmis reederid osutada praamiteenust mõlema saare vahel ei poeta täna selle sündmuse pärast enam üksgi austraallane pisarat.

http://en.wikipedia.org/wiki/North_Stradbroke_Island

North Stradbroke, mis on kahest saarest suurem on tegelikult elamiseks kõlmulik ainult põhjapoolses osas ja saarel on kokku ainult kolm asulat ja väidetavalt ka 3000 püsielanikku. Seda oli meie jaoks täiesti piisavalt. Õnnestus taaskord näha vaalasid. Lisaks sellele silmasin hulgaliselt liivakrabisid, samuti igavest lahmakat merikilpkonna. Ühesõnaga koht oli müstiliselt ilus ja need paar pilti mis ma allpool lisan ei anna tegelikult suurt midagi edasi. Laupäeva õhtul käisime kohalikus pubis peol. Päris äge oli. Eriti meeldis mulle bänd, mis koosnes viiekümneaastasest meestest, kes mängisid vanu surfihitte, täielik The Beachboys. Pühapäeval vaatasime ära saare kaks magevee järve. Brown lake oli nagu nimi ütleb pruun ja Blue lake täpselt sama sinine kui täiesti suvaline Lõuna Eesti järv. Igatahes sai mõlemasse sisse karatud ja elusalt tagasi ka tuldud. Lõpetuseks käisime veel saare idakaldal 22 miilisel rannal, mida Vaikse ookeani lained tol päeval eriti armutult nüpeldasid. Kuna olukord oli vetteminemiseks minu jaoks liiga hull, meisterdasin väikese skulptuuri.

Kokkuvõttes oli N-Stradbroke väga hea käik, et mitte öelda üks parimaid senimaani. Kahjuks on Austraalias niipalju käia ja vaadata, et sinna saarele ma ilmselt enam oma jalga ei tõsta.

Lõpetuseks mainin, et kuna järgmisel nädalavahetusel toimub Gold Coasti Indicar vormelite võiduajamine ei ole kuigi tark sinna oma jalga tõsta. Hetkel kaalukausil kolm alternatiivi: Vee ja lõbustuspark poolel teel Gold Coastile, Automatk Brisbane lähedal kohas nimega Glass House Mountains või siis rannikuäärne koht nimega Byron Bay. Viimasega selline rumal lugu, et eile sai seal üks ameerika tädi hai käest natuke näksida. Mitte üldse hullusti - vaid neli ümblust käel, aga praegu käib seal kandis üks suurem haijaht. Samas sukeldumisreisidel näeb vähemalt Byron Bays haisid üsna sagli ka endast paari meetri kaugusel. Egonilgi selline pilt olemas, aga need on vist hoolimata paarimeetrisest pikkusest mingit ohutumat marki haikalad.



North Stradbroke island, Point Lookout


Maakera serval


Meie seltskond - Mina, Mõmmi, Mart, Annika, Iff, Liisi, Egon


Lahedad sägad


Pussukotid


Brown Lake, ehk siis nagu tavaline Eesti järv


Noored kunstnikud

Mürka Mürka Mürka....!!!

Nagu juba eelmisest postitusest võis ennustada, kulges möödunud nädalavahetus Spordi lainetel. Austraalia korvpalliliiga raames toimus laupäeva Gold Coastil lahing Melbourne Tigersi ja kohaliku Gold Coast Blaze vahel. Iff ütles mulle täiesti põhjendatult, et näed, ma pidin sinuga maakera teise otsa sõitma, et sa minuga kossu vaatama tuleksid. Ja no ongi nii. Kui koolikoss arvesse ei lähe, siis ei ole ma tõepoolest kunagi korvapalli vaatamas käinud. (Sama lugu on ka kõikide muude pallimängudega, kui välja arvata FC Flora ja Iron Maideni vaheline jalkamats)

Igaks juhuks mainin võhikutele veel ära, et ega me tegelikult läinud niivõrd higiseid neegreid vaatama vaid ikka Oma Meest Havannas - Mürkat. Selleks tarbeks käisime enne mängu shoppinguturneel ja soetasime rulli oranzi paberit, värvi ja vilesid, et me ikka ennast nähtavaks ja kuuldavaks saaksime teha. Autoparklas plakatit tehes lendas turvamees peale, kuna tundus et teeme põrandale graffitit, kuid õiget asja nähes rahunes ta ikka maha ja soovis meile head mängu.

Koss ise tundus isegi minu treenimata silmale imelik. Esiteks oli kahtlanelik, et maängu ajal lasti kõlaritest mussi. Lisaks sellele kommenteeris kogu aeg mingi vant asja umbes sellises võtmes: "Haa Haa - hea pussukott viskas mööda". Noh ühesõnaga tundus selline ülepingutatud show olevat. Ma pole küll mingi eriline kossuekspert aga mäng ise tundus ka kohati olevat selline koolikorvpall. Mürka millegipärast ise eriti viskele ei tahtnud minna, vaid üritas lihtsalt oma tiimi mängu natuke sujuma panna. See-eest sai Mürka kõvasti vabaviskeid laduda. Kuna Eesti koljatit üritati kahe mehega kinni hoida siis meelitas ta päris mitu viga välja ja viskas vabasid oma 6(x2) korda - sisse sai vast mingi 3-4 palli. Enivei kokkuvõttes tõi Melbourne ja Mürka (17 punkti) ikkagi võidu ära (96-90)ja mängu lõpus viskas ta veel käppa ja kummardas ka meie poole.

Pärast mängu tegime eestlastega väljas veel pilti ka. Kokku oli meid seal mängul vähemalt 16 - võibolla isegi rohkem.

Tulime Gold Coastilt juba laupäeva õhtul tagasi, kuna ei viitsinud ööpimeduses omale mingit kohta otsima minna. Lisaks sellele oli laupäeva hilisõhtul saabumas Brisbane neli eestlast, kelle saabumise ajaks oli vaja tagasi jõuda.

Lisaks Coastil käigule jõudsime nädalavahetusel veel autot tuunida. Vahetasin piduriklotse. Tegin ettepaneku leegid ka autole peale joonistada aga arvestades, et tahaks selle auto kunagi mingi raha eest maha ka müüa, ei ole see vast parim mõte. Samuti selgus ka müsteerium, miks meie 93 aasta Holden nii päikesepõlenud ja räämas välja näeb. See auto kuulus enne Austraalia armeele.

Reede õhtul õnnestus jälle kesklinnas 41. korrusel väiksesel koosviibimisel käia. Veel õnnestus pubi ukse taha jääda, kuna plätude ja lühikeste pükstega natukenegi viisakamatesse kohtadesse sisse ei lasta. Ja veel õnnestus taaskord Brisbane legendaarseimas backpackerite baaris-klubis Down Underis käia. Rohkem silmapaistvaid kordaminekuid ei olnud.

Lõpetuseks veel niipalju, et soetasime päris pädeva raamatu Austraalia vaatamisväärsuste kohta. Täiesti masendav kui palju on tegelikult teha, näha ja lõpuks sa tead ikkagi, et igale poole ei jõua tappes ka. Austraalia on teatavasti oma pindalalt üsna võrreldav Euroopaga. Siin oleme käinud tänakseks vaid Gold Coasti ja Sunshine Coastil. Euroopaga võrreldes on see sama kui elad Tallinnas ja oled käinud Toila rannas ja Pärnu rannas. Samas pole hullu - enne jõule vast hakkame kuhugi liikuma. Sydneysse on vaid 980 km, Melbourne miskit 1600, Alice Springsi ja kuulsa suure punase kalju Uluruni 3000 km ja Perthi vaid 4348 km. Ole tubli Holden!


soenev Mürka


platsiletormav Mürka


Vännid (Mõmmi pildistab)


"Mõmmile-hullult-meeldib-puu" meie maja lähedal

Eelmise postituse lihtsustatud variant

Üks kuu juba möödas

Eile, pühapäeval, 30. septebril sai meil täis esimene Austraaliasse saabumisest. Siisiki ei suutnud tähtpäeva ära oodata mistõttu lõime kokku juba eelmisel õhtul juba üsna koduseks muutunud Gold Costi lähedal võsas. Nädalavahetus möödus seega jälle Gold Coastil ookeanilainetes. Siinsete eesti päkkpäkkerite seltkonnaga on taaskord liitunud kaks uustulnukat - Mikk ja Jaan....Hiiumaalt. Ise arvan, et praeguse seisuga on Brisbane kõige suurem hiidlaste kogukond lõunapoolkeral.

Esimest korda sain sain jala maha ka väljaspool Queenslandi osariiki, kui laupäeva õhtuhämaruses hakkasime oma telkimiskohta liikuma. Sõitsime tubli jupi maad vales suunas ja seetõttu võin nüüd öelda et olen käinud ka New South Walesis. Teine nädalavahetuse kõrghetk oli see et nägin oma silmaga vaala. Käisime Rainbow Beachil surfilaudadega lolli mängimas ja kui välja tulime siis märkamise, et meie ujumiskohast silma järgi u 200 meetri kaugusel laamendas paar vaala - purskasid vett ja liputasid saba. Muidu maksavad siin reisid vaalade vaatamisele umbes 100 taala ringis ja pole mingit garantiid et siis ka vaalasid näed. Meie nägime täiesti muidu ja kuna olime seitmekesi siis on meil nüüd 700 taala nagu maast leitud.

Laupäeval õnnestus ka surf lõpuks ära proovida. Ootamatult selgus et olen täiesti mõtetu surfar. Laamendasin lauaga lainetes mitu vahetust, kuid selle tulemusena sain ainult punaseks hõõrutud kõhu ja katkised jalad. Kui naissurfaritele ette hakkasin jääma muutus asi ebahuvitavaks ja tulin välja. Eks teinekord proovin jälle aga praegune ametlik versioon on see, et ilma purjeta surf ongi nõme sest enamus ajast veedad laua peal aerutades. Siiani ei ole mingeid märke sellest et keegi siin windsurfiga tegeleks - tingimused samas üsna ideaalsed.....soe vesi, tuul, vaalad, haid

Hakkme vist siinse eluga juba liialt harjuma, sest midagi väga rabavat ei oskagi välja tuua. Mõmmi käib ka nüüd tööl. Kahe nädala jooksul on agenuuri kaudu juba kahes kohas käinud. Eriti suurejooneline karjäär on tal käsil dokumentide skännija positsioonil. Liisi läks tööle eelmise nädal lõpus. Käib aitab kohalikus lasteaias väikseseid vägivaldseid lapsi korralikeks kodanikeks kasvatada.

Lõpetuseks veel niipalju, et 6. oktoobril on jälle plaan Gold Coastile kimada. Sedakorda mitte ainult selleks, et noorte ilusate naissurfarite ees ennast lolliks teha. Läheme vaatame Mürka mängu. Korvpall on siin muidu täiesti ebapopulaarne ala - põhiliselt ruulivad ikka rugby, Austraalia jalgpall , ja kriket. Aga äkki ongi parem - on eestikeelne kisa saalis paremini kuulda.

Panin üles ka portsu pilte mida saab vaadata aadressil:
http://picasaweb.google.com/ingobertroos/FotodVol1