Tuesday, October 16, 2007

North Stradbroke island

Käes teisipäev. Kuna keegi mind täna kuskile poolnädala selgroogu murdma ei kutsunud istun oma pesas, rüüpan pakiveini ja kajastan viimase nädala jooksul juhtunut.

Kui jutt juba veini peale läks siis mainin ära, et hea õnne ja kokkuhoidliku eelarve puhul võib käraka poest leida täiesti OK pakiveine nii 10-14$ eest 4l pakk. Oleksingi selle teadmisega õnnelikult edasi elanud, kui sõber Mart ei oleks juhtinud mu tähelepanu ühele veinipaki peale kritseldatud märkusele. "Produced with the aid of milk, fish, egg and nut products & traces may remain". Ehk siis teisisõnu, kuna odava veini tootmisel ei ole kellelgi aega pool aastat oodata, millal see kraam käärib vändatakse kääritamisel veini sisse kalaraipeid, piimajääke ja muud sodi, mis protsessi kiiremini liikuma panevad ja lisatud roka jäägid võivad jääda tuntavateks. Need lisandid annavad ilmselt tooni peamiselt hommikul ärgates. Samas ise selle teadmisega halvemini ennast ei tunne, sest usun et Euroopas pannakse odav vein samamoodi käima, aga kogu tõde lihtsalt ei avaldata. Küll aga pean tunnistama, et orkutis ütles keegi pakiveini kohta päris tabavalt: "Pakiveini ära küll joo, sest alguses on ta hea ja pärast ka aga hiljem enam ei ole". Austraalias võik selle kohta selle kohta öelda lihtsalt "Good mood - conditions apply!"

Tagasi asja juurde. Oleme siinviibitud pooleteise kuu jooksul käinud 5 (loe viis!) korda nädalavahetust Gold Coastil. Seda on piisavalt palju, et valge tagumik pruunil kehal ilusti silma hakkaks paistma. Seetõttu tegime üsna ootamatu otsuse ja läksime seekord saarele nimega North Stradbroke. Ametliku legendi kohaselt on tegemist ühe maailma suurima liivasaarega, mis oli mitte ammu veel tunduvalt suurem. 1896 aasta suur torm aga lammutas piirkonnas sedavõrd, et saar uhuti keskelt pooleks ja tekkisid North Stradbroke ja South Stradbroke. See minemauhutud koht oli tegelikult nagunii üsna mõtetu mülgas ja kuna nüüd saavad abivalmis reederid osutada praamiteenust mõlema saare vahel ei poeta täna selle sündmuse pärast enam üksgi austraallane pisarat.

http://en.wikipedia.org/wiki/North_Stradbroke_Island

North Stradbroke, mis on kahest saarest suurem on tegelikult elamiseks kõlmulik ainult põhjapoolses osas ja saarel on kokku ainult kolm asulat ja väidetavalt ka 3000 püsielanikku. Seda oli meie jaoks täiesti piisavalt. Õnnestus taaskord näha vaalasid. Lisaks sellele silmasin hulgaliselt liivakrabisid, samuti igavest lahmakat merikilpkonna. Ühesõnaga koht oli müstiliselt ilus ja need paar pilti mis ma allpool lisan ei anna tegelikult suurt midagi edasi. Laupäeva õhtul käisime kohalikus pubis peol. Päris äge oli. Eriti meeldis mulle bänd, mis koosnes viiekümneaastasest meestest, kes mängisid vanu surfihitte, täielik The Beachboys. Pühapäeval vaatasime ära saare kaks magevee järve. Brown lake oli nagu nimi ütleb pruun ja Blue lake täpselt sama sinine kui täiesti suvaline Lõuna Eesti järv. Igatahes sai mõlemasse sisse karatud ja elusalt tagasi ka tuldud. Lõpetuseks käisime veel saare idakaldal 22 miilisel rannal, mida Vaikse ookeani lained tol päeval eriti armutult nüpeldasid. Kuna olukord oli vetteminemiseks minu jaoks liiga hull, meisterdasin väikese skulptuuri.

Kokkuvõttes oli N-Stradbroke väga hea käik, et mitte öelda üks parimaid senimaani. Kahjuks on Austraalias niipalju käia ja vaadata, et sinna saarele ma ilmselt enam oma jalga ei tõsta.

Lõpetuseks mainin, et kuna järgmisel nädalavahetusel toimub Gold Coasti Indicar vormelite võiduajamine ei ole kuigi tark sinna oma jalga tõsta. Hetkel kaalukausil kolm alternatiivi: Vee ja lõbustuspark poolel teel Gold Coastile, Automatk Brisbane lähedal kohas nimega Glass House Mountains või siis rannikuäärne koht nimega Byron Bay. Viimasega selline rumal lugu, et eile sai seal üks ameerika tädi hai käest natuke näksida. Mitte üldse hullusti - vaid neli ümblust käel, aga praegu käib seal kandis üks suurem haijaht. Samas sukeldumisreisidel näeb vähemalt Byron Bays haisid üsna sagli ka endast paari meetri kaugusel. Egonilgi selline pilt olemas, aga need on vist hoolimata paarimeetrisest pikkusest mingit ohutumat marki haikalad.



North Stradbroke island, Point Lookout


Maakera serval


Meie seltskond - Mina, Mõmmi, Mart, Annika, Iff, Liisi, Egon


Lahedad sägad


Pussukotid


Brown Lake, ehk siis nagu tavaline Eesti järv


Noored kunstnikud

1 comment:

Egon said...

Hea jutt, panen oma lehele lingi yles! S22stad ikka suurest vaevast;)

PS! Heameel on t6deda, et sa sellest krabipoisist ei r22kinud, kes 6nnetul kombel jalast ilma j2i!