Täna on meie reisiseltskonna viimane päev Brisbane linnas. Pakime asju ja praegu on tunne, et osa kola tuleb minema visata, kuna meie meie vapra Holdeni pagasiruum ei ole kummist. Järgmised nädalad viivad meid rohkete vahepeatustega Sydneysse, kus võtame vastu Uue Aasta. Edasised plaanid olid täna hommikuni üsna segased, kuid hommikul helistati pärapõrgu maakonnas asuvast arbuusifarmist ja nüüd tundub, et publiku tungival nõudmisel saavad meist vähemalt mõneks nädalaks maakad - arbuusikorja tüüpi meesmaakad ja võimalik, et ka traktorist tüüpi naismaakad. Koht ise asub Sydneyst umbes 500 km läänes/sisemaa suunas. Maa pidavat seal juba üsna punane olema - ootame põnevusega.
Igatahes kuna oleme nyyd järmised paar nädalt ratastel kodutud siis üritan leida ise aega ja ka külalisstaare kaasata uute lugude kirjutamisel.
Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, mistõttu soovitan huvilistel sirvida äsjavalminud uut ja paremat MÕMMIVEEBI, kus üleval valimatult kõik kaamerasilma ette jäänud meie senised tegemised. Mõmmiveebi saab alljärnevalt aadressilt:
katrina.planet.ee/austraalia.htm
Dokumentaalfilmisõprade rõõmuks on ilmavalgust näinud ka Ivari esimene vidjoprojekt. Näha saab seda kui klikite alloleval aadressil:
http://www.youtube.com/watch?v=LAXvwAaMxBk
P.S. Suur osa videost on räigelt kontekstist välja rebitud või fabritseeritud (ehk siis tegelikult ei jookse ma niimoodi vette)
Sunday, December 16, 2007
Monday, December 3, 2007
Niisama
Kodumaal paiknevaid lugejaid võib see küll vihastada, kuid Brisbane ilm ei ole viimastel nädalatel kuigi sõbralik olnud. Pikki pükse just kapist välja otsima ei pea - kaugel sellest, kuid peaaegu iga päev tuleb ootamatud vihmasahmakaid ning seetõttu ei ole viimasel kahel nädalavahetusel linnast välja kiskunud.
Laupäeval toimus tüdrukutel keset päeva tore Tupperware pidu (muhahaa!!!) ning kuna kahjuks mind ja Iffi sinna ei kutsutud (kirjeldamatult kahju on sellest) otsustasime teha väikese kalapüügireisi. Suunaks võtsime linnaosa nimega Sandgate, mis on üks minu teada üks väheseid kohtasid, kus Brisbane linna sees rand. Tegemist ei ole küll rannaga kus kuigi palju inimesi vette julgeks minna kuid siiski on see tunduvalt parem kui väidetavalt mujal laiuv mangroovipadrik. Sandgate on tore koht ka seetõttu, et sealne meri meenutab paljuski kodumaist. Koht asub Brisbane jõe suudmes Moretoni saare taga ja sellepärast ei tule sinna ookeanilaine sisse. Sealsed lained on sellised madalad ja väsinud, tuulest põhjustatud ning vesi ise on hall - täpselt nagu Eestis.
Eelmises postituses kirjeldas Ivar meie vägevat kalapüügivarustust. Kuigi tegemist on hea kraamiga otsustasime siiski veel veidi vahenditesse investeerida ja käisime ostsime enne kalajahile minekut veel ühe labase õnge, veel ühe täiesti suvalise landi ja söödaks natuke külmutatud antšoovisid. Sandgates on kurat teab mille jaoks ehitatud pikk, vähemalt sajameetrine sild, mis tundus meile igati sobiv positsioon. Kuna endal "mõlkusid meeles mõtted eelmisest õhtust" jätsin tõsisema varustuse Iffi hallata ja loopisin oma labast viietaalast õnge. Peale paari viset saingi midagi konksu otsa, mis väljasikutades osutus kellegi vanaks õngeks - JuhHUU! Ühest küljest oli see väärt leid, sest selle õnge küljest sai monteerida igasugu ägedat nodi oma õnge täiustamiseks, teisest küljest ei suutnud ma süllekukkunud võimalust täielikult kasutada, sest suures leiutamistuhinas pillasin mõned üsna olulised jupid nagu näiteks konksu sillalaudade vahelt vette, millega sai ametlik osa kalaretkest minu jaoks läbi.
Iff oli mõnevõrra motiveeritum ja viitsis proovida erinevaid meetodeid ja häälestusi. Ühesõnaga pika jutu kokkuvõtteks õnnestus meil pärast seda kui keegi oli umbes 50 sööta konksu otsast ära virutanud, see paharet kätte saada. tegemist oli SUUUUUUURE (loe ~15 cm) koleda ogalise kalaga. Et keegi ei arvaks, et me selle jutu välja mõtlesime tegin kalast filmi ka. Kahuks ei jäänud keerulistel asjaoludel filmile siiski midagi. Igatahes viskasime kala vette tagasi ja tulime tulema. Ühesõnaga võib öelda, et 30 kilomeetrine sõit Sandgate tasus end igati ära.
Kui põrutav, äärmiselt pingeline, suurejooneline, ajalooline kalaretk välja jätta ei oska midagi märkimisväärset esile tõsta. Praeguseks juba natuke ootame, et saaks Brisbanest edasi liikuda. Tundub, et iga päevaga tuleb siia aina rohkem eestlasi juurde. Näiteks nädal aega tagasi sain ööklubis eesti keeles jooke tellida, kuna täiesti juhuslikult töötas seal leti taga 3 eestlannat. Peame järelikult edasi liikuma, et uutele kodumaalastele ruumi teha. Kahuks ei ole siiani kuigi selgeid plaane tehtud. Uue aasta võtame vastu Sydneys, edasi viib tee ilmselt kuhugi farmi.
Lõpetuseks mõned pildid vanematest sündmustest:
Ülemöödunud laupäevane õhtusöök kohalike eestlastega
Mõmmiga öises Brisbanes kolamas - taga Storybridge
Laupäeval toimus tüdrukutel keset päeva tore Tupperware pidu (muhahaa!!!) ning kuna kahjuks mind ja Iffi sinna ei kutsutud (kirjeldamatult kahju on sellest) otsustasime teha väikese kalapüügireisi. Suunaks võtsime linnaosa nimega Sandgate, mis on üks minu teada üks väheseid kohtasid, kus Brisbane linna sees rand. Tegemist ei ole küll rannaga kus kuigi palju inimesi vette julgeks minna kuid siiski on see tunduvalt parem kui väidetavalt mujal laiuv mangroovipadrik. Sandgate on tore koht ka seetõttu, et sealne meri meenutab paljuski kodumaist. Koht asub Brisbane jõe suudmes Moretoni saare taga ja sellepärast ei tule sinna ookeanilaine sisse. Sealsed lained on sellised madalad ja väsinud, tuulest põhjustatud ning vesi ise on hall - täpselt nagu Eestis.
Eelmises postituses kirjeldas Ivar meie vägevat kalapüügivarustust. Kuigi tegemist on hea kraamiga otsustasime siiski veel veidi vahenditesse investeerida ja käisime ostsime enne kalajahile minekut veel ühe labase õnge, veel ühe täiesti suvalise landi ja söödaks natuke külmutatud antšoovisid. Sandgates on kurat teab mille jaoks ehitatud pikk, vähemalt sajameetrine sild, mis tundus meile igati sobiv positsioon. Kuna endal "mõlkusid meeles mõtted eelmisest õhtust" jätsin tõsisema varustuse Iffi hallata ja loopisin oma labast viietaalast õnge. Peale paari viset saingi midagi konksu otsa, mis väljasikutades osutus kellegi vanaks õngeks - JuhHUU! Ühest küljest oli see väärt leid, sest selle õnge küljest sai monteerida igasugu ägedat nodi oma õnge täiustamiseks, teisest küljest ei suutnud ma süllekukkunud võimalust täielikult kasutada, sest suures leiutamistuhinas pillasin mõned üsna olulised jupid nagu näiteks konksu sillalaudade vahelt vette, millega sai ametlik osa kalaretkest minu jaoks läbi.
Iff oli mõnevõrra motiveeritum ja viitsis proovida erinevaid meetodeid ja häälestusi. Ühesõnaga pika jutu kokkuvõtteks õnnestus meil pärast seda kui keegi oli umbes 50 sööta konksu otsast ära virutanud, see paharet kätte saada. tegemist oli SUUUUUUURE (loe ~15 cm) koleda ogalise kalaga. Et keegi ei arvaks, et me selle jutu välja mõtlesime tegin kalast filmi ka. Kahuks ei jäänud keerulistel asjaoludel filmile siiski midagi. Igatahes viskasime kala vette tagasi ja tulime tulema. Ühesõnaga võib öelda, et 30 kilomeetrine sõit Sandgate tasus end igati ära.
Kui põrutav, äärmiselt pingeline, suurejooneline, ajalooline kalaretk välja jätta ei oska midagi märkimisväärset esile tõsta. Praeguseks juba natuke ootame, et saaks Brisbanest edasi liikuda. Tundub, et iga päevaga tuleb siia aina rohkem eestlasi juurde. Näiteks nädal aega tagasi sain ööklubis eesti keeles jooke tellida, kuna täiesti juhuslikult töötas seal leti taga 3 eestlannat. Peame järelikult edasi liikuma, et uutele kodumaalastele ruumi teha. Kahuks ei ole siiani kuigi selgeid plaane tehtud. Uue aasta võtame vastu Sydneys, edasi viib tee ilmselt kuhugi farmi.
Lõpetuseks mõned pildid vanematest sündmustest:
Ülemöödunud laupäevane õhtusöök kohalike eestlastega
Mõmmiga öises Brisbanes kolamas - taga Storybridge
Monday, November 19, 2007
1940 is calling – he wants his pants back!
Tere lugejad. Mina olen Iff ja mul on hea võimalus teie päev ilusamaks teha ning teile tutvustada tänast külalisesinejat – mind. Ehk siis sõber tunneb sõpra hädas ja kuna Ingmar üksi ei viitsi kirjutada, otsustasin ennast ohverdavalt appi tulla.
Möödunud nädalavahetus kostitas meid mitme uue asjaga. Paar nädalat tagasi ostsime omale 30’ne taalased snorgeldamisvarustused (natuke pikemalt siis lestad, ujumistoru ja mask) ning nüüd oli tagumine aeg need järgi proovida. Esimese katsetuse tegime Ingmariga laupäeval. Tulemus oli mõnevõrra tagasihoidlik. Nägime vist kahte erinevat liiki kalu. Mõlemad olid sellised, pool läbipaistvad – liiva värvi. Suht igav. Samal õhtul proovisime ka teist atraktsiooni – kalapüüki. Olime päeval omale soetanud spinningu ning landi. Valisime need vastavalt oma suurele kalastusteadmiste pagasile – spinning kõige odavam ja lant täiesti suvaline. Nagu hiljem selgus osutus meie kalapüük veelgi vähem tulemusrikkaks kui esimene snorgeldamine. Umbes kahe liigi jagu. Järeltulevate põlvede huvides olgu siiski ära märgitud, et nägime ühte päris suurt kilpkonna, kaugelt. Lisaks ühte meest, kes esialgu arvas, et Eesti oli originally part of Russia. Tegime talle Ingmariga siis väikese ajalootunni (Hillar Palamets oleks meie üle uhke).
Pühapäeval tegime kaks uut katset snorgeldamise maailmas ja ühe katse kalapüügil. Landi loopimine oli sama vähe edukas kui laupäeval, snorgeldamisega läks seevastu lõpuks päris hästi. Käisime sedapuhku kohas nimega the Spit. Kui kedagi peaks huvitama, siis asub tema Surfersis Paradisest pisut põhja poole. Snorgeldamise koht oli sisuliselt väike väin, mis eraldab the Spit’i South Stradbroke’i saarest. Erinevalt eelmisest kahest kohast, piisas seal kõigest pea vee alla panekust ja silmade lahti tegemisest, et näha igasuguseid kalu. Mõni nägi küll välja peaaegu nagu kodumaal tuntud ogalik, kuid kohal olid ka tv’st tuntud lapikud - triibulised kalad ning mitmed mitmed muud soomuselised. Muuhulgas nägi Liisi ka kohaliku krokodillimehe Steve Irwini tapnud kala väikest sugulast – astelraid.
Võtan natuke õigust arvata ka kohalike ujumisriiete kohta. Meesterahvad käivad reeglina ujumas nö surfipükstega. Lahedamatel kuttidel on need räpparlikult alla lastud. No nii, et kummardades on mustikas täies hiilguses näha. Selliste pükstega käiakse tegelikult vahel ka Eestis ujumas. Samas ei ole ma kunagi lühikesel Maarjamaa suvel näinud, et lisaks pükstele oleks kellelegi ka särk seljas. Mõnel juhul pikkade varrukatega. Tütarlapsed käivad vahel samamoodi riides. Ujumisriides. Eriti võigas kombinatsioon on see, kui ühel on seljas bikiinid, kuid nende peale on pandud lühikesed püksid ja mingi särk. Minu väiksele peale ei tundu see kuigi loogiline. On nähtud ka kombinatsiooni aluspesu-bikiinid. Heh, oleme näinud ka inimesi, kes on roninud vette dressides. Tõele au andes tuleb siiski tunnistada, et mitmed neiud on ka ilusti bikiinides
Jätkuks veel sellele teemale. Umbes kuu aega tagasi, kui mina oma uhkete bokseri tüüpi ujumispükstega Noosa’l veest välja ronisin, ütles üks blond tütarlaps– nineteen forty is calling, he wants his pants back! Hiljem ütles I’m sorry, tal pidavat olema sünnipäev ja üksjagu alkoholi juba sees. Soovisime talle palju õnne ja sõitsime tagasi Brisbane.
Möödunud nädalavahetus kostitas meid mitme uue asjaga. Paar nädalat tagasi ostsime omale 30’ne taalased snorgeldamisvarustused (natuke pikemalt siis lestad, ujumistoru ja mask) ning nüüd oli tagumine aeg need järgi proovida. Esimese katsetuse tegime Ingmariga laupäeval. Tulemus oli mõnevõrra tagasihoidlik. Nägime vist kahte erinevat liiki kalu. Mõlemad olid sellised, pool läbipaistvad – liiva värvi. Suht igav. Samal õhtul proovisime ka teist atraktsiooni – kalapüüki. Olime päeval omale soetanud spinningu ning landi. Valisime need vastavalt oma suurele kalastusteadmiste pagasile – spinning kõige odavam ja lant täiesti suvaline. Nagu hiljem selgus osutus meie kalapüük veelgi vähem tulemusrikkaks kui esimene snorgeldamine. Umbes kahe liigi jagu. Järeltulevate põlvede huvides olgu siiski ära märgitud, et nägime ühte päris suurt kilpkonna, kaugelt. Lisaks ühte meest, kes esialgu arvas, et Eesti oli originally part of Russia. Tegime talle Ingmariga siis väikese ajalootunni (Hillar Palamets oleks meie üle uhke).
Pühapäeval tegime kaks uut katset snorgeldamise maailmas ja ühe katse kalapüügil. Landi loopimine oli sama vähe edukas kui laupäeval, snorgeldamisega läks seevastu lõpuks päris hästi. Käisime sedapuhku kohas nimega the Spit. Kui kedagi peaks huvitama, siis asub tema Surfersis Paradisest pisut põhja poole. Snorgeldamise koht oli sisuliselt väike väin, mis eraldab the Spit’i South Stradbroke’i saarest. Erinevalt eelmisest kahest kohast, piisas seal kõigest pea vee alla panekust ja silmade lahti tegemisest, et näha igasuguseid kalu. Mõni nägi küll välja peaaegu nagu kodumaal tuntud ogalik, kuid kohal olid ka tv’st tuntud lapikud - triibulised kalad ning mitmed mitmed muud soomuselised. Muuhulgas nägi Liisi ka kohaliku krokodillimehe Steve Irwini tapnud kala väikest sugulast – astelraid.
Võtan natuke õigust arvata ka kohalike ujumisriiete kohta. Meesterahvad käivad reeglina ujumas nö surfipükstega. Lahedamatel kuttidel on need räpparlikult alla lastud. No nii, et kummardades on mustikas täies hiilguses näha. Selliste pükstega käiakse tegelikult vahel ka Eestis ujumas. Samas ei ole ma kunagi lühikesel Maarjamaa suvel näinud, et lisaks pükstele oleks kellelegi ka särk seljas. Mõnel juhul pikkade varrukatega. Tütarlapsed käivad vahel samamoodi riides. Ujumisriides. Eriti võigas kombinatsioon on see, kui ühel on seljas bikiinid, kuid nende peale on pandud lühikesed püksid ja mingi särk. Minu väiksele peale ei tundu see kuigi loogiline. On nähtud ka kombinatsiooni aluspesu-bikiinid. Heh, oleme näinud ka inimesi, kes on roninud vette dressides. Tõele au andes tuleb siiski tunnistada, et mitmed neiud on ka ilusti bikiinides
Jätkuks veel sellele teemale. Umbes kuu aega tagasi, kui mina oma uhkete bokseri tüüpi ujumispükstega Noosa’l veest välja ronisin, ütles üks blond tütarlaps– nineteen forty is calling, he wants his pants back! Hiljem ütles I’m sorry, tal pidavat olema sünnipäev ja üksjagu alkoholi juba sees. Soovisime talle palju õnne ja sõitsime tagasi Brisbane.
Trust no-one
Lühike lugu, mis leidis aset Ivari 25. juubeli raames. 10. novembri lõunal, mõnikümend minutit enne seda kui Iff pidi mind peale korjama läksin sõbrale sünnipäevakinki ostma (et see asi ikka varakult tehtud saaks). Kuna Ivar on mingil määral viskisõber, leidsin et üks osa kingist võiks olla pudel viskit, mistõttu seadsin sammud lähedasse kärakakunni kauplusesse. Kaupluses oli müüjaks keskelaine aasia naine, kes oli austraallasele kohaselt hästi jutukas ja päris, et kas pudel Jim Beami ja 6-pakk gintoonikut tähendab, et täna saab pidu. Vastasin viisakalt, et jah - läheme Brisbie islandile sõbra sünnipäeva pidama.
Niisiis - mõnikümmend minutit hiljem jõudis sünnipäevalaps Iff minu juurde. Kuna ka temal oli mõttes kärakakunnist läbi minna, soovitasin talle enda kohalikku auku, kus müüjaks jutukas aasia tädi. Nagu hiljem selgus oli Iffil sedavõrd suur viskiisu, et ta otsustas poodi minna ja samuti sealt ühe Jim Beami ja gintooniku 6 paki võtta.
Selle peale ütles müüja rõõmasalt. AHAA - LÄHETE BRIBIE ISLANDILE JAH: SUL ENNE SÕBER KÄIS KA - OSTIS SAMAMOODI PUDELI VISKIT JA SIKSPAKI GORDONSI GINI.
Iffil oli pärast üllatus oi oi kui suur
Niisiis - mõnikümmend minutit hiljem jõudis sünnipäevalaps Iff minu juurde. Kuna ka temal oli mõttes kärakakunnist läbi minna, soovitasin talle enda kohalikku auku, kus müüjaks jutukas aasia tädi. Nagu hiljem selgus oli Iffil sedavõrd suur viskiisu, et ta otsustas poodi minna ja samuti sealt ühe Jim Beami ja gintooniku 6 paki võtta.
Selle peale ütles müüja rõõmasalt. AHAA - LÄHETE BRIBIE ISLANDILE JAH: SUL ENNE SÕBER KÄIS KA - OSTIS SAMAMOODI PUDELI VISKIT JA SIKSPAKI GORDONSI GINI.
Iffil oli pärast üllatus oi oi kui suur
Friday, November 9, 2007
Elamine
Täna on Iffi juubel ja kuna selle piduliku sündmuse üritused ei ole veel pihta hakanud räägin natuke, meie eluasemest. Teatavasti oleme Katrinaga maandunud kesklinnast u. 5 kilomeetri kaugusele Ashgrove linnaosasse ühte Segasumma suvilasse, kus elab igasugu karvaseid ja sulelisi. Siiski ei ole olukord kuigi hull, sest maja esimene ja teine korrus on täiesti eraldatud ja meie korruse viiest toast on kahel oma vannituba ja ühel ka oma köök. Seetõttu on meie otsesed naabrid vaid kaks Hiina poissi, kes on nii vaiksed, et enamus ajast tundub, et olema maja peremehed.
"Meie maja"
ja "meie tänav"
Hiinakatega erilist seltsielu arendada ei anna, kuna inglise keelt nad just liiga palju ei räägi. Kõige pikem vestlus toimus mul täna hommikul, kui Shao Thianqui (ehk siis lühidalt George loomulikult) tuli minu juurde ja küsis, et kuule olen näinud et teil on auto. Tahame endale ka autot osta aga mure suur kuna meil on auto jaoks AINULT 10 000 dollarit ja kohe mitte ei tea mida selle eest ostma peaks. Takkajärgi mõtlen et oleks äkki 10 tonni eest meie Holdeni võinud maha lükata....muhahhaaa!
Natuke veel elukohast. Tundub et suur osa austraallasi eriti pead ei vaeva selle üle milline neil maja välja näeb. Äärelinnades liikudes leidub ikka häirivalt palju majasid, mis on nii räämas et s*** püksi. Näiteks kaks meie vastasmaja näevad välja sellised:
Minu isiklik lemmik on vastasmaja kööginurk
Tegelikult ei ole ju kuskil kirjas et maja peab olema ilus läikiv ja puhtaks lakutud. Kohalikud ise paistavad rahul olevat ja miks nad peaksidki muretsema, kui neile on trehvanud elamiseks koht, kus on 300 päeva aastas päikesepaistet.
Maja taga on meil aed, kus saab pesu kuivatada. Mida päev edasi seda enam nõuab aeda minek julgust. Umbes kuu aega tagasi pesitsesid meil aias suured konnad. Siis tegime nalja, et kui konnad ära kaovad, siis ei tasu enam aeda jalga tõsta, sest ilmselt maod platsis. Praeguseks on igatahes konnad kadunud. Ise ei ole veel ühtegi madu näinud aga täna hommikuse seisuga vahtis Iffile küll miskit suuremat sorti volask koduaia lillepeenrast vastu. Lisaks sellele tegutsevad pesunööridel mitut sorti ämblikud. Vaatamata neile ohtudele uurisin eelmisel nädalal tagaaeda natuke lähemalt ja avastasin sealt ühe rustikaalse disainiga plangu ja varase perioodi Tauno Kangro taiese.
Niipalju siis elust-olust. Tänaseks oleme paika pannud et 16-17 detsember pakime ennast ratastele ja liigume Brisbanest edasi lõunapoole. Tüdrukutel on selle ajani kindlad tööd olemas. Meil Iffiga hakkab suurejooneline villa valmis saama, kuid ümberringi on veel seal asju lõpetada küllalt ja äkki veab ka meil linnast lahkumiseni tööots välja. Kui ei vea siis on plaan B minna tööle supermarketisse Jõuluvanaks.
P.S. Lisasin lehe paremasse serva kolm linki kust pääseb teiste siinsete kroonikute lugude juurde - kel huvi vaadaku. Lisaks sellele on väga oodatud Teie kommentaarid
"Meie maja"
ja "meie tänav"
Hiinakatega erilist seltsielu arendada ei anna, kuna inglise keelt nad just liiga palju ei räägi. Kõige pikem vestlus toimus mul täna hommikul, kui Shao Thianqui (ehk siis lühidalt George loomulikult) tuli minu juurde ja küsis, et kuule olen näinud et teil on auto. Tahame endale ka autot osta aga mure suur kuna meil on auto jaoks AINULT 10 000 dollarit ja kohe mitte ei tea mida selle eest ostma peaks. Takkajärgi mõtlen et oleks äkki 10 tonni eest meie Holdeni võinud maha lükata....muhahhaaa!
Natuke veel elukohast. Tundub et suur osa austraallasi eriti pead ei vaeva selle üle milline neil maja välja näeb. Äärelinnades liikudes leidub ikka häirivalt palju majasid, mis on nii räämas et s*** püksi. Näiteks kaks meie vastasmaja näevad välja sellised:
Minu isiklik lemmik on vastasmaja kööginurk
Tegelikult ei ole ju kuskil kirjas et maja peab olema ilus läikiv ja puhtaks lakutud. Kohalikud ise paistavad rahul olevat ja miks nad peaksidki muretsema, kui neile on trehvanud elamiseks koht, kus on 300 päeva aastas päikesepaistet.
Maja taga on meil aed, kus saab pesu kuivatada. Mida päev edasi seda enam nõuab aeda minek julgust. Umbes kuu aega tagasi pesitsesid meil aias suured konnad. Siis tegime nalja, et kui konnad ära kaovad, siis ei tasu enam aeda jalga tõsta, sest ilmselt maod platsis. Praeguseks on igatahes konnad kadunud. Ise ei ole veel ühtegi madu näinud aga täna hommikuse seisuga vahtis Iffile küll miskit suuremat sorti volask koduaia lillepeenrast vastu. Lisaks sellele tegutsevad pesunööridel mitut sorti ämblikud. Vaatamata neile ohtudele uurisin eelmisel nädalal tagaaeda natuke lähemalt ja avastasin sealt ühe rustikaalse disainiga plangu ja varase perioodi Tauno Kangro taiese.
Niipalju siis elust-olust. Tänaseks oleme paika pannud et 16-17 detsember pakime ennast ratastele ja liigume Brisbanest edasi lõunapoole. Tüdrukutel on selle ajani kindlad tööd olemas. Meil Iffiga hakkab suurejooneline villa valmis saama, kuid ümberringi on veel seal asju lõpetada küllalt ja äkki veab ka meil linnast lahkumiseni tööots välja. Kui ei vea siis on plaan B minna tööle supermarketisse Jõuluvanaks.
P.S. Lisasin lehe paremasse serva kolm linki kust pääseb teiste siinsete kroonikute lugude juurde - kel huvi vaadaku. Lisaks sellele on väga oodatud Teie kommentaarid
Thursday, November 1, 2007
Ööelu
Sättisin oma blogi külastatavuse jälgimiseks üles sellise spets vidina, mis näitab kui palju ja kust riikidest sinu tegemisi kaemas käiakse. Päris hull olukord, viimase kahe nädalaga olen saanud 184 tabamust. Tuld on antud Eestist, Austraaliast, Hispaaniast, Soomest, Rootsist, Hollandist ja Tsehhist. Seega, kuna ma päris ainult iseendale ei kirjuta seda lugu, siis väike järellugu kah.....
Ülemöödunud nädalavahetuse veetsime ootamatul kombel Brisbanes. Kuna meie neiud kutsuti ühe siinse Eesti naisterahva tüdrukute õhtule, olime sunnitud kuumale rannaliivale ja ookeanilainetele tillika tegema ja kohapeal ajaviidet leidma. Öised (öö algab siinse klassifikatsiooni alusel siis, kui pimedaks läheb e. siis 18.30)lõbustusasutused asuvad linnaosas nimega Fortitude Valley. Pole tegemist tegelikult mingi erilise Rikkuse Oruga vaid pigem Hiinalinnaga - tänavasildid puha pilukate sigrimigri märkidega kirjutatud jne. Igatahes on Valley selline koht, kus asuvad kõik suuremad klubid, pubid ja kus nädalavaetusel inimesed ööläbi tänaval kakerdavad ning kui neid liiga palju tänavatele valgub, siis viidakse lärmakamad ja väljapaistvamad politseiautoga ära. Selle tarbeks on üles seatud kindel putka nimega "Police Beat" - ehk siis saage tundma politsei vägivalda.
Reede õhtul piirduski meie väljaskäik peamisel tänavatel lonkimisega, sest siin tahavad kõik lõbustusasutused jube korralikud olla ja kedagi plätude või lühikeste pükstega sisse ei lasta. Iff oli küll pannud jalga igati okeid 3/4 pikkusega püksid, kuid kuna veits oli ikka paljast pinda näha siis meid jutule ei võtud. Siiski panin 3 asja tähele - inimesed siin väljas käies eriti alkoholiga piiri ei pea, naisterahvad eriliste moraalijüngritena ei käitu (poleks iial uskunud et mina midagi sellist ütlen) ja klubides/pubides vaiba peale astuda ei tasu, sest see kleepub nii hullusti, et võib kingatallad küljest rebida. Viimane on tingitud sellest, et kui koristajaneiu baaris lauad lapiga puhtaks pühib siis pigistab ta lapi sinnasamasse laua kõrvale maha, vaiba peale.
Igal juhul jättis kõik see niivõrd hea mulje, et käisime ka laupäeval Valleys peol ja eelmisel nädalavahetusel trehvas veel korra.
Ausõna oli plaan midagi asjalikku ka kirjutada, aga kuna väsimus võtab võimust, siis jätan eelmise nädalavahetuse tegemistest kirjutamise järgmiseks korraks.
Lõpetuseks veel niipalju, et kuna Eestis keerati kella tagasi aga Queenslandis ei keeratud (sest suvel on ilmad nii palavad, et inimesed tahavad, et õhtu varem kätte jõuaks) siis nüüdseks on meil ajavahe Eestiga juba 8 tundi.
Lõdvale püksirihmale vaatamate jäime pubiukse taha
Ülemöödunud nädalavahetuse veetsime ootamatul kombel Brisbanes. Kuna meie neiud kutsuti ühe siinse Eesti naisterahva tüdrukute õhtule, olime sunnitud kuumale rannaliivale ja ookeanilainetele tillika tegema ja kohapeal ajaviidet leidma. Öised (öö algab siinse klassifikatsiooni alusel siis, kui pimedaks läheb e. siis 18.30)lõbustusasutused asuvad linnaosas nimega Fortitude Valley. Pole tegemist tegelikult mingi erilise Rikkuse Oruga vaid pigem Hiinalinnaga - tänavasildid puha pilukate sigrimigri märkidega kirjutatud jne. Igatahes on Valley selline koht, kus asuvad kõik suuremad klubid, pubid ja kus nädalavaetusel inimesed ööläbi tänaval kakerdavad ning kui neid liiga palju tänavatele valgub, siis viidakse lärmakamad ja väljapaistvamad politseiautoga ära. Selle tarbeks on üles seatud kindel putka nimega "Police Beat" - ehk siis saage tundma politsei vägivalda.
Reede õhtul piirduski meie väljaskäik peamisel tänavatel lonkimisega, sest siin tahavad kõik lõbustusasutused jube korralikud olla ja kedagi plätude või lühikeste pükstega sisse ei lasta. Iff oli küll pannud jalga igati okeid 3/4 pikkusega püksid, kuid kuna veits oli ikka paljast pinda näha siis meid jutule ei võtud. Siiski panin 3 asja tähele - inimesed siin väljas käies eriti alkoholiga piiri ei pea, naisterahvad eriliste moraalijüngritena ei käitu (poleks iial uskunud et mina midagi sellist ütlen) ja klubides/pubides vaiba peale astuda ei tasu, sest see kleepub nii hullusti, et võib kingatallad küljest rebida. Viimane on tingitud sellest, et kui koristajaneiu baaris lauad lapiga puhtaks pühib siis pigistab ta lapi sinnasamasse laua kõrvale maha, vaiba peale.
Igal juhul jättis kõik see niivõrd hea mulje, et käisime ka laupäeval Valleys peol ja eelmisel nädalavahetusel trehvas veel korra.
Ausõna oli plaan midagi asjalikku ka kirjutada, aga kuna väsimus võtab võimust, siis jätan eelmise nädalavahetuse tegemistest kirjutamise järgmiseks korraks.
Lõpetuseks veel niipalju, et kuna Eestis keerati kella tagasi aga Queenslandis ei keeratud (sest suvel on ilmad nii palavad, et inimesed tahavad, et õhtu varem kätte jõuaks) siis nüüdseks on meil ajavahe Eestiga juba 8 tundi.
Lõdvale püksirihmale vaatamate jäime pubiukse taha
Tuesday, October 16, 2007
North Stradbroke island
Käes teisipäev. Kuna keegi mind täna kuskile poolnädala selgroogu murdma ei kutsunud istun oma pesas, rüüpan pakiveini ja kajastan viimase nädala jooksul juhtunut.
Kui jutt juba veini peale läks siis mainin ära, et hea õnne ja kokkuhoidliku eelarve puhul võib käraka poest leida täiesti OK pakiveine nii 10-14$ eest 4l pakk. Oleksingi selle teadmisega õnnelikult edasi elanud, kui sõber Mart ei oleks juhtinud mu tähelepanu ühele veinipaki peale kritseldatud märkusele. "Produced with the aid of milk, fish, egg and nut products & traces may remain". Ehk siis teisisõnu, kuna odava veini tootmisel ei ole kellelgi aega pool aastat oodata, millal see kraam käärib vändatakse kääritamisel veini sisse kalaraipeid, piimajääke ja muud sodi, mis protsessi kiiremini liikuma panevad ja lisatud roka jäägid võivad jääda tuntavateks. Need lisandid annavad ilmselt tooni peamiselt hommikul ärgates. Samas ise selle teadmisega halvemini ennast ei tunne, sest usun et Euroopas pannakse odav vein samamoodi käima, aga kogu tõde lihtsalt ei avaldata. Küll aga pean tunnistama, et orkutis ütles keegi pakiveini kohta päris tabavalt: "Pakiveini ära küll joo, sest alguses on ta hea ja pärast ka aga hiljem enam ei ole". Austraalias võik selle kohta selle kohta öelda lihtsalt "Good mood - conditions apply!"
Tagasi asja juurde. Oleme siinviibitud pooleteise kuu jooksul käinud 5 (loe viis!) korda nädalavahetust Gold Coastil. Seda on piisavalt palju, et valge tagumik pruunil kehal ilusti silma hakkaks paistma. Seetõttu tegime üsna ootamatu otsuse ja läksime seekord saarele nimega North Stradbroke. Ametliku legendi kohaselt on tegemist ühe maailma suurima liivasaarega, mis oli mitte ammu veel tunduvalt suurem. 1896 aasta suur torm aga lammutas piirkonnas sedavõrd, et saar uhuti keskelt pooleks ja tekkisid North Stradbroke ja South Stradbroke. See minemauhutud koht oli tegelikult nagunii üsna mõtetu mülgas ja kuna nüüd saavad abivalmis reederid osutada praamiteenust mõlema saare vahel ei poeta täna selle sündmuse pärast enam üksgi austraallane pisarat.
http://en.wikipedia.org/wiki/North_Stradbroke_Island
North Stradbroke, mis on kahest saarest suurem on tegelikult elamiseks kõlmulik ainult põhjapoolses osas ja saarel on kokku ainult kolm asulat ja väidetavalt ka 3000 püsielanikku. Seda oli meie jaoks täiesti piisavalt. Õnnestus taaskord näha vaalasid. Lisaks sellele silmasin hulgaliselt liivakrabisid, samuti igavest lahmakat merikilpkonna. Ühesõnaga koht oli müstiliselt ilus ja need paar pilti mis ma allpool lisan ei anna tegelikult suurt midagi edasi. Laupäeva õhtul käisime kohalikus pubis peol. Päris äge oli. Eriti meeldis mulle bänd, mis koosnes viiekümneaastasest meestest, kes mängisid vanu surfihitte, täielik The Beachboys. Pühapäeval vaatasime ära saare kaks magevee järve. Brown lake oli nagu nimi ütleb pruun ja Blue lake täpselt sama sinine kui täiesti suvaline Lõuna Eesti järv. Igatahes sai mõlemasse sisse karatud ja elusalt tagasi ka tuldud. Lõpetuseks käisime veel saare idakaldal 22 miilisel rannal, mida Vaikse ookeani lained tol päeval eriti armutult nüpeldasid. Kuna olukord oli vetteminemiseks minu jaoks liiga hull, meisterdasin väikese skulptuuri.
Kokkuvõttes oli N-Stradbroke väga hea käik, et mitte öelda üks parimaid senimaani. Kahjuks on Austraalias niipalju käia ja vaadata, et sinna saarele ma ilmselt enam oma jalga ei tõsta.
Lõpetuseks mainin, et kuna järgmisel nädalavahetusel toimub Gold Coasti Indicar vormelite võiduajamine ei ole kuigi tark sinna oma jalga tõsta. Hetkel kaalukausil kolm alternatiivi: Vee ja lõbustuspark poolel teel Gold Coastile, Automatk Brisbane lähedal kohas nimega Glass House Mountains või siis rannikuäärne koht nimega Byron Bay. Viimasega selline rumal lugu, et eile sai seal üks ameerika tädi hai käest natuke näksida. Mitte üldse hullusti - vaid neli ümblust käel, aga praegu käib seal kandis üks suurem haijaht. Samas sukeldumisreisidel näeb vähemalt Byron Bays haisid üsna sagli ka endast paari meetri kaugusel. Egonilgi selline pilt olemas, aga need on vist hoolimata paarimeetrisest pikkusest mingit ohutumat marki haikalad.
North Stradbroke island, Point Lookout
Maakera serval
Meie seltskond - Mina, Mõmmi, Mart, Annika, Iff, Liisi, Egon
Lahedad sägad
Pussukotid
Brown Lake, ehk siis nagu tavaline Eesti järv
Noored kunstnikud
Kui jutt juba veini peale läks siis mainin ära, et hea õnne ja kokkuhoidliku eelarve puhul võib käraka poest leida täiesti OK pakiveine nii 10-14$ eest 4l pakk. Oleksingi selle teadmisega õnnelikult edasi elanud, kui sõber Mart ei oleks juhtinud mu tähelepanu ühele veinipaki peale kritseldatud märkusele. "Produced with the aid of milk, fish, egg and nut products & traces may remain". Ehk siis teisisõnu, kuna odava veini tootmisel ei ole kellelgi aega pool aastat oodata, millal see kraam käärib vändatakse kääritamisel veini sisse kalaraipeid, piimajääke ja muud sodi, mis protsessi kiiremini liikuma panevad ja lisatud roka jäägid võivad jääda tuntavateks. Need lisandid annavad ilmselt tooni peamiselt hommikul ärgates. Samas ise selle teadmisega halvemini ennast ei tunne, sest usun et Euroopas pannakse odav vein samamoodi käima, aga kogu tõde lihtsalt ei avaldata. Küll aga pean tunnistama, et orkutis ütles keegi pakiveini kohta päris tabavalt: "Pakiveini ära küll joo, sest alguses on ta hea ja pärast ka aga hiljem enam ei ole". Austraalias võik selle kohta selle kohta öelda lihtsalt "Good mood - conditions apply!"
Tagasi asja juurde. Oleme siinviibitud pooleteise kuu jooksul käinud 5 (loe viis!) korda nädalavahetust Gold Coastil. Seda on piisavalt palju, et valge tagumik pruunil kehal ilusti silma hakkaks paistma. Seetõttu tegime üsna ootamatu otsuse ja läksime seekord saarele nimega North Stradbroke. Ametliku legendi kohaselt on tegemist ühe maailma suurima liivasaarega, mis oli mitte ammu veel tunduvalt suurem. 1896 aasta suur torm aga lammutas piirkonnas sedavõrd, et saar uhuti keskelt pooleks ja tekkisid North Stradbroke ja South Stradbroke. See minemauhutud koht oli tegelikult nagunii üsna mõtetu mülgas ja kuna nüüd saavad abivalmis reederid osutada praamiteenust mõlema saare vahel ei poeta täna selle sündmuse pärast enam üksgi austraallane pisarat.
http://en.wikipedia.org/wiki/North_Stradbroke_Island
North Stradbroke, mis on kahest saarest suurem on tegelikult elamiseks kõlmulik ainult põhjapoolses osas ja saarel on kokku ainult kolm asulat ja väidetavalt ka 3000 püsielanikku. Seda oli meie jaoks täiesti piisavalt. Õnnestus taaskord näha vaalasid. Lisaks sellele silmasin hulgaliselt liivakrabisid, samuti igavest lahmakat merikilpkonna. Ühesõnaga koht oli müstiliselt ilus ja need paar pilti mis ma allpool lisan ei anna tegelikult suurt midagi edasi. Laupäeva õhtul käisime kohalikus pubis peol. Päris äge oli. Eriti meeldis mulle bänd, mis koosnes viiekümneaastasest meestest, kes mängisid vanu surfihitte, täielik The Beachboys. Pühapäeval vaatasime ära saare kaks magevee järve. Brown lake oli nagu nimi ütleb pruun ja Blue lake täpselt sama sinine kui täiesti suvaline Lõuna Eesti järv. Igatahes sai mõlemasse sisse karatud ja elusalt tagasi ka tuldud. Lõpetuseks käisime veel saare idakaldal 22 miilisel rannal, mida Vaikse ookeani lained tol päeval eriti armutult nüpeldasid. Kuna olukord oli vetteminemiseks minu jaoks liiga hull, meisterdasin väikese skulptuuri.
Kokkuvõttes oli N-Stradbroke väga hea käik, et mitte öelda üks parimaid senimaani. Kahjuks on Austraalias niipalju käia ja vaadata, et sinna saarele ma ilmselt enam oma jalga ei tõsta.
Lõpetuseks mainin, et kuna järgmisel nädalavahetusel toimub Gold Coasti Indicar vormelite võiduajamine ei ole kuigi tark sinna oma jalga tõsta. Hetkel kaalukausil kolm alternatiivi: Vee ja lõbustuspark poolel teel Gold Coastile, Automatk Brisbane lähedal kohas nimega Glass House Mountains või siis rannikuäärne koht nimega Byron Bay. Viimasega selline rumal lugu, et eile sai seal üks ameerika tädi hai käest natuke näksida. Mitte üldse hullusti - vaid neli ümblust käel, aga praegu käib seal kandis üks suurem haijaht. Samas sukeldumisreisidel näeb vähemalt Byron Bays haisid üsna sagli ka endast paari meetri kaugusel. Egonilgi selline pilt olemas, aga need on vist hoolimata paarimeetrisest pikkusest mingit ohutumat marki haikalad.
North Stradbroke island, Point Lookout
Maakera serval
Meie seltskond - Mina, Mõmmi, Mart, Annika, Iff, Liisi, Egon
Lahedad sägad
Pussukotid
Brown Lake, ehk siis nagu tavaline Eesti järv
Noored kunstnikud
Wednesday, October 10, 2007
Mürka Mürka Mürka....!!!
Nagu juba eelmisest postitusest võis ennustada, kulges möödunud nädalavahetus Spordi lainetel. Austraalia korvpalliliiga raames toimus laupäeva Gold Coastil lahing Melbourne Tigersi ja kohaliku Gold Coast Blaze vahel. Iff ütles mulle täiesti põhjendatult, et näed, ma pidin sinuga maakera teise otsa sõitma, et sa minuga kossu vaatama tuleksid. Ja no ongi nii. Kui koolikoss arvesse ei lähe, siis ei ole ma tõepoolest kunagi korvapalli vaatamas käinud. (Sama lugu on ka kõikide muude pallimängudega, kui välja arvata FC Flora ja Iron Maideni vaheline jalkamats)
Igaks juhuks mainin võhikutele veel ära, et ega me tegelikult läinud niivõrd higiseid neegreid vaatama vaid ikka Oma Meest Havannas - Mürkat. Selleks tarbeks käisime enne mängu shoppinguturneel ja soetasime rulli oranzi paberit, värvi ja vilesid, et me ikka ennast nähtavaks ja kuuldavaks saaksime teha. Autoparklas plakatit tehes lendas turvamees peale, kuna tundus et teeme põrandale graffitit, kuid õiget asja nähes rahunes ta ikka maha ja soovis meile head mängu.
Koss ise tundus isegi minu treenimata silmale imelik. Esiteks oli kahtlanelik, et maängu ajal lasti kõlaritest mussi. Lisaks sellele kommenteeris kogu aeg mingi vant asja umbes sellises võtmes: "Haa Haa - hea pussukott viskas mööda". Noh ühesõnaga tundus selline ülepingutatud show olevat. Ma pole küll mingi eriline kossuekspert aga mäng ise tundus ka kohati olevat selline koolikorvpall. Mürka millegipärast ise eriti viskele ei tahtnud minna, vaid üritas lihtsalt oma tiimi mängu natuke sujuma panna. See-eest sai Mürka kõvasti vabaviskeid laduda. Kuna Eesti koljatit üritati kahe mehega kinni hoida siis meelitas ta päris mitu viga välja ja viskas vabasid oma 6(x2) korda - sisse sai vast mingi 3-4 palli. Enivei kokkuvõttes tõi Melbourne ja Mürka (17 punkti) ikkagi võidu ära (96-90)ja mängu lõpus viskas ta veel käppa ja kummardas ka meie poole.
Pärast mängu tegime eestlastega väljas veel pilti ka. Kokku oli meid seal mängul vähemalt 16 - võibolla isegi rohkem.
Tulime Gold Coastilt juba laupäeva õhtul tagasi, kuna ei viitsinud ööpimeduses omale mingit kohta otsima minna. Lisaks sellele oli laupäeva hilisõhtul saabumas Brisbane neli eestlast, kelle saabumise ajaks oli vaja tagasi jõuda.
Lisaks Coastil käigule jõudsime nädalavahetusel veel autot tuunida. Vahetasin piduriklotse. Tegin ettepaneku leegid ka autole peale joonistada aga arvestades, et tahaks selle auto kunagi mingi raha eest maha ka müüa, ei ole see vast parim mõte. Samuti selgus ka müsteerium, miks meie 93 aasta Holden nii päikesepõlenud ja räämas välja näeb. See auto kuulus enne Austraalia armeele.
Reede õhtul õnnestus jälle kesklinnas 41. korrusel väiksesel koosviibimisel käia. Veel õnnestus pubi ukse taha jääda, kuna plätude ja lühikeste pükstega natukenegi viisakamatesse kohtadesse sisse ei lasta. Ja veel õnnestus taaskord Brisbane legendaarseimas backpackerite baaris-klubis Down Underis käia. Rohkem silmapaistvaid kordaminekuid ei olnud.
Lõpetuseks veel niipalju, et soetasime päris pädeva raamatu Austraalia vaatamisväärsuste kohta. Täiesti masendav kui palju on tegelikult teha, näha ja lõpuks sa tead ikkagi, et igale poole ei jõua tappes ka. Austraalia on teatavasti oma pindalalt üsna võrreldav Euroopaga. Siin oleme käinud tänakseks vaid Gold Coasti ja Sunshine Coastil. Euroopaga võrreldes on see sama kui elad Tallinnas ja oled käinud Toila rannas ja Pärnu rannas. Samas pole hullu - enne jõule vast hakkame kuhugi liikuma. Sydneysse on vaid 980 km, Melbourne miskit 1600, Alice Springsi ja kuulsa suure punase kalju Uluruni 3000 km ja Perthi vaid 4348 km. Ole tubli Holden!
soenev Mürka
platsiletormav Mürka
Vännid (Mõmmi pildistab)
"Mõmmile-hullult-meeldib-puu" meie maja lähedal
Igaks juhuks mainin võhikutele veel ära, et ega me tegelikult läinud niivõrd higiseid neegreid vaatama vaid ikka Oma Meest Havannas - Mürkat. Selleks tarbeks käisime enne mängu shoppinguturneel ja soetasime rulli oranzi paberit, värvi ja vilesid, et me ikka ennast nähtavaks ja kuuldavaks saaksime teha. Autoparklas plakatit tehes lendas turvamees peale, kuna tundus et teeme põrandale graffitit, kuid õiget asja nähes rahunes ta ikka maha ja soovis meile head mängu.
Koss ise tundus isegi minu treenimata silmale imelik. Esiteks oli kahtlanelik, et maängu ajal lasti kõlaritest mussi. Lisaks sellele kommenteeris kogu aeg mingi vant asja umbes sellises võtmes: "Haa Haa - hea pussukott viskas mööda". Noh ühesõnaga tundus selline ülepingutatud show olevat. Ma pole küll mingi eriline kossuekspert aga mäng ise tundus ka kohati olevat selline koolikorvpall. Mürka millegipärast ise eriti viskele ei tahtnud minna, vaid üritas lihtsalt oma tiimi mängu natuke sujuma panna. See-eest sai Mürka kõvasti vabaviskeid laduda. Kuna Eesti koljatit üritati kahe mehega kinni hoida siis meelitas ta päris mitu viga välja ja viskas vabasid oma 6(x2) korda - sisse sai vast mingi 3-4 palli. Enivei kokkuvõttes tõi Melbourne ja Mürka (17 punkti) ikkagi võidu ära (96-90)ja mängu lõpus viskas ta veel käppa ja kummardas ka meie poole.
Pärast mängu tegime eestlastega väljas veel pilti ka. Kokku oli meid seal mängul vähemalt 16 - võibolla isegi rohkem.
Tulime Gold Coastilt juba laupäeva õhtul tagasi, kuna ei viitsinud ööpimeduses omale mingit kohta otsima minna. Lisaks sellele oli laupäeva hilisõhtul saabumas Brisbane neli eestlast, kelle saabumise ajaks oli vaja tagasi jõuda.
Lisaks Coastil käigule jõudsime nädalavahetusel veel autot tuunida. Vahetasin piduriklotse. Tegin ettepaneku leegid ka autole peale joonistada aga arvestades, et tahaks selle auto kunagi mingi raha eest maha ka müüa, ei ole see vast parim mõte. Samuti selgus ka müsteerium, miks meie 93 aasta Holden nii päikesepõlenud ja räämas välja näeb. See auto kuulus enne Austraalia armeele.
Reede õhtul õnnestus jälle kesklinnas 41. korrusel väiksesel koosviibimisel käia. Veel õnnestus pubi ukse taha jääda, kuna plätude ja lühikeste pükstega natukenegi viisakamatesse kohtadesse sisse ei lasta. Ja veel õnnestus taaskord Brisbane legendaarseimas backpackerite baaris-klubis Down Underis käia. Rohkem silmapaistvaid kordaminekuid ei olnud.
Lõpetuseks veel niipalju, et soetasime päris pädeva raamatu Austraalia vaatamisväärsuste kohta. Täiesti masendav kui palju on tegelikult teha, näha ja lõpuks sa tead ikkagi, et igale poole ei jõua tappes ka. Austraalia on teatavasti oma pindalalt üsna võrreldav Euroopaga. Siin oleme käinud tänakseks vaid Gold Coasti ja Sunshine Coastil. Euroopaga võrreldes on see sama kui elad Tallinnas ja oled käinud Toila rannas ja Pärnu rannas. Samas pole hullu - enne jõule vast hakkame kuhugi liikuma. Sydneysse on vaid 980 km, Melbourne miskit 1600, Alice Springsi ja kuulsa suure punase kalju Uluruni 3000 km ja Perthi vaid 4348 km. Ole tubli Holden!
soenev Mürka
platsiletormav Mürka
Vännid (Mõmmi pildistab)
"Mõmmile-hullult-meeldib-puu" meie maja lähedal
Monday, October 1, 2007
Üks kuu juba möödas
Eile, pühapäeval, 30. septebril sai meil täis esimene Austraaliasse saabumisest. Siisiki ei suutnud tähtpäeva ära oodata mistõttu lõime kokku juba eelmisel õhtul juba üsna koduseks muutunud Gold Costi lähedal võsas. Nädalavahetus möödus seega jälle Gold Coastil ookeanilainetes. Siinsete eesti päkkpäkkerite seltkonnaga on taaskord liitunud kaks uustulnukat - Mikk ja Jaan....Hiiumaalt. Ise arvan, et praeguse seisuga on Brisbane kõige suurem hiidlaste kogukond lõunapoolkeral.
Esimest korda sain sain jala maha ka väljaspool Queenslandi osariiki, kui laupäeva õhtuhämaruses hakkasime oma telkimiskohta liikuma. Sõitsime tubli jupi maad vales suunas ja seetõttu võin nüüd öelda et olen käinud ka New South Walesis. Teine nädalavahetuse kõrghetk oli see et nägin oma silmaga vaala. Käisime Rainbow Beachil surfilaudadega lolli mängimas ja kui välja tulime siis märkamise, et meie ujumiskohast silma järgi u 200 meetri kaugusel laamendas paar vaala - purskasid vett ja liputasid saba. Muidu maksavad siin reisid vaalade vaatamisele umbes 100 taala ringis ja pole mingit garantiid et siis ka vaalasid näed. Meie nägime täiesti muidu ja kuna olime seitmekesi siis on meil nüüd 700 taala nagu maast leitud.
Laupäeval õnnestus ka surf lõpuks ära proovida. Ootamatult selgus et olen täiesti mõtetu surfar. Laamendasin lauaga lainetes mitu vahetust, kuid selle tulemusena sain ainult punaseks hõõrutud kõhu ja katkised jalad. Kui naissurfaritele ette hakkasin jääma muutus asi ebahuvitavaks ja tulin välja. Eks teinekord proovin jälle aga praegune ametlik versioon on see, et ilma purjeta surf ongi nõme sest enamus ajast veedad laua peal aerutades. Siiani ei ole mingeid märke sellest et keegi siin windsurfiga tegeleks - tingimused samas üsna ideaalsed.....soe vesi, tuul, vaalad, haid
Hakkme vist siinse eluga juba liialt harjuma, sest midagi väga rabavat ei oskagi välja tuua. Mõmmi käib ka nüüd tööl. Kahe nädala jooksul on agenuuri kaudu juba kahes kohas käinud. Eriti suurejooneline karjäär on tal käsil dokumentide skännija positsioonil. Liisi läks tööle eelmise nädal lõpus. Käib aitab kohalikus lasteaias väikseseid vägivaldseid lapsi korralikeks kodanikeks kasvatada.
Lõpetuseks veel niipalju, et 6. oktoobril on jälle plaan Gold Coastile kimada. Sedakorda mitte ainult selleks, et noorte ilusate naissurfarite ees ennast lolliks teha. Läheme vaatame Mürka mängu. Korvpall on siin muidu täiesti ebapopulaarne ala - põhiliselt ruulivad ikka rugby, Austraalia jalgpall , ja kriket. Aga äkki ongi parem - on eestikeelne kisa saalis paremini kuulda.
Panin üles ka portsu pilte mida saab vaadata aadressil:
http://picasaweb.google.com/ingobertroos/FotodVol1
Esimest korda sain sain jala maha ka väljaspool Queenslandi osariiki, kui laupäeva õhtuhämaruses hakkasime oma telkimiskohta liikuma. Sõitsime tubli jupi maad vales suunas ja seetõttu võin nüüd öelda et olen käinud ka New South Walesis. Teine nädalavahetuse kõrghetk oli see et nägin oma silmaga vaala. Käisime Rainbow Beachil surfilaudadega lolli mängimas ja kui välja tulime siis märkamise, et meie ujumiskohast silma järgi u 200 meetri kaugusel laamendas paar vaala - purskasid vett ja liputasid saba. Muidu maksavad siin reisid vaalade vaatamisele umbes 100 taala ringis ja pole mingit garantiid et siis ka vaalasid näed. Meie nägime täiesti muidu ja kuna olime seitmekesi siis on meil nüüd 700 taala nagu maast leitud.
Laupäeval õnnestus ka surf lõpuks ära proovida. Ootamatult selgus et olen täiesti mõtetu surfar. Laamendasin lauaga lainetes mitu vahetust, kuid selle tulemusena sain ainult punaseks hõõrutud kõhu ja katkised jalad. Kui naissurfaritele ette hakkasin jääma muutus asi ebahuvitavaks ja tulin välja. Eks teinekord proovin jälle aga praegune ametlik versioon on see, et ilma purjeta surf ongi nõme sest enamus ajast veedad laua peal aerutades. Siiani ei ole mingeid märke sellest et keegi siin windsurfiga tegeleks - tingimused samas üsna ideaalsed.....soe vesi, tuul, vaalad, haid
Hakkme vist siinse eluga juba liialt harjuma, sest midagi väga rabavat ei oskagi välja tuua. Mõmmi käib ka nüüd tööl. Kahe nädala jooksul on agenuuri kaudu juba kahes kohas käinud. Eriti suurejooneline karjäär on tal käsil dokumentide skännija positsioonil. Liisi läks tööle eelmise nädal lõpus. Käib aitab kohalikus lasteaias väikseseid vägivaldseid lapsi korralikeks kodanikeks kasvatada.
Lõpetuseks veel niipalju, et 6. oktoobril on jälle plaan Gold Coastile kimada. Sedakorda mitte ainult selleks, et noorte ilusate naissurfarite ees ennast lolliks teha. Läheme vaatame Mürka mängu. Korvpall on siin muidu täiesti ebapopulaarne ala - põhiliselt ruulivad ikka rugby, Austraalia jalgpall , ja kriket. Aga äkki ongi parem - on eestikeelne kisa saalis paremini kuulda.
Panin üles ka portsu pilte mida saab vaadata aadressil:
http://picasaweb.google.com/ingobertroos/FotodVol1
Monday, September 17, 2007
Koaalad, Kängud, Kipsid ja muud loomad
Tervitusi kodumaale. Tänaseks on elu niikaugele veerenud, et keegi meist ei ole enam kodutu. Kui mina Mõmmiga leidsin elamise suhteliselt kiiresti, (ja pidin selle kiiruse eest maksma sellega, et elan ühes majas kolme, võibolla isegi nelja pilukaga) siis nüüdseks on kodu leidnud ka Iff ja Liisi. Nimelt õnnestus neil lõpuks leida elamine meist umbes 4 km kauguses Auchenfloweri linnaosas kellegi Johni juures.
Nagu mainisin läks esimene autoost meil pekki, kuna tore austraalia mees otsustas oma telefoni välja lükata ja sellele enam mitte kunagi vastata. Otsustasime siis kätt proovida diileri käest auto ostmisega mistõttu sõitsime Mõmmiga kesklinnast kaugemale müügiplatse läbi kammima. Valik langes ühele päikese käes ärapõlenud '93 aasta Holden Commodorile. Kuna Austraalias sõidavad kõik Holdenitega siis tuleb ikka hunidega koos ulguda. Muidu on hea suur auto 3,8 liitrise mootori ja pekkis kondinsioneeriga. Nagu hiljem selgus siis saime lisavarustusena kaasa ka väga imeliku heli mootoris, mis viitab sellele, et saame võibolla varsti auto müümises kätt proovida. Auto ostmine Austraalias iseenesest pole raske. Minu puhul piisas lubade, ISIC kaardi ja Hansapanga kaardi näitamisest :)
Õhtul pakkus Egon välja, et võiksime auto liike minna pidama kesklinna, seal resideeruva Eesti neiu Kirsi juurde. Kuna Kirsi elab kesklinnas 41. korrusel kahe basseini majas tundus plaan okei olevat ja nii tegimegi. Kirsi juures veendusime veelkord selles mida olime juba ennegi kahtlustanud. Austraalias on elamise leidmine raske ainult seetõttu, et kõik kohad (isegi kesklinna pilvelõhkujad) on juba erinevat tõugu pilukaid täis - neid on siin tõesti meeletult palju.
Järgmisel hommikul otsustasime värskelt soetatud Commodore proovile panna. Selleks sõitsime Brisbanest 120km põhja poole Sunshine Coastile. Lisaks Austraalia mõttes üsna külmas ookeanivees käimisele jõudsime ka Noosa rahvusparki, kus õnnestus näha ära esimesed ägedamad kohalikud loomad - koaala ja delfiini. Nagu pärast selgus tuli mõlema eluka nägemise eest välja käia 30$ kuivõrd tagasi auto juurde tulles selgus et olin saanud oma esimese Austraalia liiklustrahvi - õigemini trahvi, sest olin eksinud kahe reegli vastu. Esiteks olin auto parkinud parkimise keelumärgi alla ja teiseks ninaga vastu sõidusuunda (mis mulle tundus täiesti okei ja loogiline suund). Väike eksimus siis 30$ + 30$
Nädalavahetusele järgnenud töönädalalal midagi eriti põrutavat ei juhtunud. Vaid neljapäeva õhtul tegime väikese väljasõidu kesklinna botaanikaaeda kus veetsime aega Egoni, kahe äsja Tullyst saabunud eesti soost banaanikorjaja ja kahe Hollandi tütarlapsega. Koriseva Hollandi keele kuulmine tõi kaasa eredaid meenutusi transpordisektorist.
Möödunud nädalavahetusel leidsime, et üks maanteel nähtud surnud kärguru ei ole ikka päris see mida me näha lootsime. Kuna meie elukohast umbes 10 km kaugusel asub Austraalia vanim koaalapark, kus on ka hulgaliselt muid elukaid ajasime Commodore pööresse ja vurasime sinna.
Alljärgnevalt mõned pildid sellest käigust
ITCG ja kängud
Seda venda olen juba korduvalt näinud
Kilpkonn Kipsi
Üsna suur aga siiski üpris ohutu elukas - pimedas siiski kohata ei tahaks
erinevalt eelmisest tüübist üsna ebameeliv - siiski tunduvalt sõbralikum kui tema soolaveelembene sõber
Muud väga olulist ei olegi juhtunud. Ostsin vaid veel kidra - ebay'st - 51$ eest (pole vähimatki varianti et selle raha eest mingi sitt pill on) Nüüd ootan iga päev millal kohale jõuab - niikui tuleb panen pildid välja.
Tuesday, September 11, 2007
Ants vaatab väga palju dokumentaalfime.... tööasjus
Tervitused!
Lõpuks sain niikaugele, et koostasin esimese videoreportaazi meie siinviibimise kohta. Kuna pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna ei hakka pikemalt rääkima.
(kliki allolevale lingile)
http://www.youtube.com/watch?v=ux_9g3MV2H8
tegelikult päris kogu aeg meil ikkagin selline elu pole.... nädala sees oleme ehkamehed!
Lõpuks sain niikaugele, et koostasin esimese videoreportaazi meie siinviibimise kohta. Kuna pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna ei hakka pikemalt rääkima.
(kliki allolevale lingile)
http://www.youtube.com/watch?v=ux_9g3MV2H8
tegelikult päris kogu aeg meil ikkagin selline elu pole.... nädala sees oleme ehkamehed!
Thursday, September 6, 2007
Ütle veel et soe kliima - toredad inimesed
Viimased kaks päeva on näidanud, et hoolimata sellest, et nädalavahetusel käisime ookeanis ujumas, on Brisbanes siiski veel varakevad. Taevast tuleb vihma ja on üsna tuuline. Ei tea kas see on ilmast või millestki muust, aga sellega seoses on mulle hakanud tunduma, et ka kohalikud on ainult väljastpoolt sellised keep smiling no worries mate suhtumisega inimesed.
Esiteks nagu kirjutasin käib meil tihe elukoha otsimine. Tahaks suhteliselt kesklinna lähedale, et oleks ligidal Paddingtonis tööl käia. Pakkumisi nagu oleks, aga paljudel on nõue, et minimaalne aeg peab olema 6 kuud, teistel on mingisugune no couples maania peal. Polegi täpselt aru saanud, miks nad paare ei kannata. Ise arvasin alguses, et äkki lihtsalt ei taha elamisi üle rahvastada, aga samas paljudel juhtudel oleks lihtsalt sõbraga maandumine lubatud. Üks teooria on ka see, kardetakse kodusõdasid, kui tuba paarile üürida aga igatahes väga imelik. Öelgu siis kui rohkem raha tahavad.
Igatahes ajas asi juba üsna marru ja kammisime kõikvõimalikke portaale läbi. Suunaks oli võetud et kui me 4kesi ühte kohta ei saa siis ei saa ja kogu lugu. Kolmapäeval käisime siis Katrinaga vaatamas ühte nn student house' linnast u. 4 km kaugusel Ashgrove suburbis. Kirjas oli muidugi jälle, et paaridele ei sobi aga proovisime ikka. Leppisime kokku, et ütleme oleme lihtsalt sõbrad (esialgne plaan oli et ütleme et oleme õde ja vend aga siis oleks meid vist varsti ilmsetel põhjustel välja visatud). Lõpuks selgus, et üürile andja oli siiski suhteliselt mõistlik inimene ja sai muidugi kohe aru et me ei ole mingid buddyd, kuid ei teinud sellest suurt numbrit. Pärast seda käisime veel vaatamas mingit kohta teises suburbis, kuhu oleksime kogu bändiga kolida saanud, kuid selle koha räämas ilme kaalus siiski tema arvukad võlud üles. Ühesõnaga on praegu lugu selline, et kolisime Katrinaga Ashgrove, kuid Iff ja Liisi pole tänase seisuga veel elamist leidnud. Kui korterit vaatamas käisime siis mõtlesime, et üliäge puhas ja korralik koht, aga loomulikult unustasime küsida, et mis elukad need teistes tubades pesitsevad. Nüüd olen siis situatsioonis kus jagan maja 4 pilukaga. Köögis on aukohal suur "ricemasteri" nimeline masin samas praeahju ega televiisorit nad kasutada ei oska. Ise kahtlustan tegelikult, et neid pilukaid on siin rohkem kui 4, aga nad on lihtsalt nii ühesugused et ma ei suuda neid adekvaatselt kokku lugeda.
Jah.. selles valguses hakkan mõtlema et oleks äkki siiski võinud sinna Segasumma suvilasse kolida.
Autoga on kahjuks hullem jama. Käisin püüdlikult maal autoostu diili tegemas ja enda arust lõin juba mehega nagu käed, et võtame ära. Lubas järgmisel päeval roadworthy ehk ülevaatuse ära teha ja pidin siis järgi minema. Järgmisl päeval vend ei helistanud ja telefoni ei võtnud. Täna sain siis lõpuks ta naise kätte ja küsisin et mis värk on. Ütleb mulle, et jah tore lugu, meil käis üks mammi siin, kes ostis selle auto ära ja oli nõus võtma sama raha eest ka ilma roadworthyta. Nagu mismõttes!!! Ühesõnaga ma arvasin, et see on mingi põhjamaade teema, et öeldakse "helistan sulle kohe tagasi - sitta ma helistan", aga paistab, et asi siiski ülemaailmne. Homme võtan siis jalad selga ja lähen sõidan Coopers Plainsi nimelisse linnaosasse, kus on hulgaliselt automüügi platse, ja üritan sealt mingid rattad vaadata.
Varsti üritan pilte ka üles sättida
Esiteks nagu kirjutasin käib meil tihe elukoha otsimine. Tahaks suhteliselt kesklinna lähedale, et oleks ligidal Paddingtonis tööl käia. Pakkumisi nagu oleks, aga paljudel on nõue, et minimaalne aeg peab olema 6 kuud, teistel on mingisugune no couples maania peal. Polegi täpselt aru saanud, miks nad paare ei kannata. Ise arvasin alguses, et äkki lihtsalt ei taha elamisi üle rahvastada, aga samas paljudel juhtudel oleks lihtsalt sõbraga maandumine lubatud. Üks teooria on ka see, kardetakse kodusõdasid, kui tuba paarile üürida aga igatahes väga imelik. Öelgu siis kui rohkem raha tahavad.
Igatahes ajas asi juba üsna marru ja kammisime kõikvõimalikke portaale läbi. Suunaks oli võetud et kui me 4kesi ühte kohta ei saa siis ei saa ja kogu lugu. Kolmapäeval käisime siis Katrinaga vaatamas ühte nn student house' linnast u. 4 km kaugusel Ashgrove suburbis. Kirjas oli muidugi jälle, et paaridele ei sobi aga proovisime ikka. Leppisime kokku, et ütleme oleme lihtsalt sõbrad (esialgne plaan oli et ütleme et oleme õde ja vend aga siis oleks meid vist varsti ilmsetel põhjustel välja visatud). Lõpuks selgus, et üürile andja oli siiski suhteliselt mõistlik inimene ja sai muidugi kohe aru et me ei ole mingid buddyd, kuid ei teinud sellest suurt numbrit. Pärast seda käisime veel vaatamas mingit kohta teises suburbis, kuhu oleksime kogu bändiga kolida saanud, kuid selle koha räämas ilme kaalus siiski tema arvukad võlud üles. Ühesõnaga on praegu lugu selline, et kolisime Katrinaga Ashgrove, kuid Iff ja Liisi pole tänase seisuga veel elamist leidnud. Kui korterit vaatamas käisime siis mõtlesime, et üliäge puhas ja korralik koht, aga loomulikult unustasime küsida, et mis elukad need teistes tubades pesitsevad. Nüüd olen siis situatsioonis kus jagan maja 4 pilukaga. Köögis on aukohal suur "ricemasteri" nimeline masin samas praeahju ega televiisorit nad kasutada ei oska. Ise kahtlustan tegelikult, et neid pilukaid on siin rohkem kui 4, aga nad on lihtsalt nii ühesugused et ma ei suuda neid adekvaatselt kokku lugeda.
Jah.. selles valguses hakkan mõtlema et oleks äkki siiski võinud sinna Segasumma suvilasse kolida.
Autoga on kahjuks hullem jama. Käisin püüdlikult maal autoostu diili tegemas ja enda arust lõin juba mehega nagu käed, et võtame ära. Lubas järgmisel päeval roadworthy ehk ülevaatuse ära teha ja pidin siis järgi minema. Järgmisl päeval vend ei helistanud ja telefoni ei võtnud. Täna sain siis lõpuks ta naise kätte ja küsisin et mis värk on. Ütleb mulle, et jah tore lugu, meil käis üks mammi siin, kes ostis selle auto ära ja oli nõus võtma sama raha eest ka ilma roadworthyta. Nagu mismõttes!!! Ühesõnaga ma arvasin, et see on mingi põhjamaade teema, et öeldakse "helistan sulle kohe tagasi - sitta ma helistan", aga paistab, et asi siiski ülemaailmne. Homme võtan siis jalad selga ja lähen sõidan Coopers Plainsi nimelisse linnaosasse, kus on hulgaliselt automüügi platse, ja üritan sealt mingid rattad vaadata.
Varsti üritan pilte ka üles sättida
Thursday, August 30, 2007
Esimene nädal
Tänaseks kui kodumaalt lahkumisest on möödunud umbes-täpselt üks nädal istun maha ja üritan natuke kirja panna, mis selle aja jooksul juhtunud on.
Meie lennureis Tallinn-London-Dubai-Singapur-Brisbane möödus sujuvalt, kuid oodatult väsitavalt. Igal pool pidi läbima turvakontrolli koos kohustusliku minigrip kotikestes vedelike ettenäitamisega. Kuskil Dubai kandis hakkas igatahes juba rutiin tekkima ja vabalt oleks võinud teha veel ühe 5 tunnise otsa edasi Aucklandi (NZ). Lennujaamas tervitas meid paljuräägitud Austraalia sanitaarfoobia, mille käigus konfiskeeriti Liisilt kaks õuna. Mõmmi kilukonservid ja kodumaised vedelad hõrgutised lubati siiski pikema jututa riiki ja ka viisa oli imekombel nende andmebaasidesse jõudnud. Suures joovastuses lahkusime lennujaamast unustades meie telgi transportlinile. (õhtul saime sellel järel käia - kätte saime - ei olnud veekahuriga puruks lastud)
Egon oli meile lennujaama vastu tulnud. Panime oma sajakilosed kotid tema väikese idamaist päristolu Jeep Wranglerit meenutava lendava telgi ehk "Asia Rocsta" peale ja läksime ise taksot otsima. Taksojuhiga saime hea diili ja mina hüppasin põhjamaa mehena kohe paremalt poolt autosse - enam vähem rooli. Linnas jõudsime end City Backpackersi hostelisse sisse seada, telefonidele kohalikud numbri sebida. Õhtul vähendasime oluliselt rasket kuid siiski väga vajalikku vedelikuballasti - Mõmmil ja Liisil seljakotid kohe kergemad.
Reedel ehk siis teisel päeval pakkisime end hostelis kokku ja laadisime asjad jälle Egoni ratastele. Hommikupoole käisime võtsime viisad passi, et poleks ohtu, et iga jama korral esimese ujuva palgiga riigist välja saadetakse. Lõuna ajal käisime kohtumas Sirle ja Jormaga, kelle juures mina ja Iff peagi rassima hakkame. Meiesugused universaalsed mehed läksid mõistagi hästi kaubaks.
Õhtul istusime rongile ja liikusime Brisbane linnamöllust välja Gold Coasti poole, et veeta oma esimene Austraalia surfi-nädalavahetus. Rong viis meid siiski vaid Nerangi linnani kuhu Egon (kes oma tüdruku koos meie kottidega kuskile pimedasse metsaserva koos bushturkey'de ja muude koledate loomadega ootama oli jätnud) meile vastu tuli. Sinna võpsiksse suundusime ka meie. Kohale jõudsime kottpimedas ja ausalt öeldes ei julgenud seal võsas ikka paremale ega vasakule astuda. (Vahele mainin veel et siin läheb sigavara pimedaks - ehk siis pragusel ajal on kell 6 juba kottpime ja valgeimal ajal saabub pilkane pimedus ja kuba kell 7 õhtul) No igatahes kuulsime esimesel ööl ikka väga erinevaid hääli. Ise olin kindel et meie ümber on ahvid, elevandid maod ja kommikotiga mehed.
Laupäeva hommikul paistis meie telkimiskoht juba palju turvalisem. Kuna maaomanik tuli hommikul kopaga teele paigutatud kivisid (mille muskulaarsed soome ugri härjad eelmisel õhtul olid sissesõidutee loomiseks ära veeretanud) lõplikult ära viima, ei olnud meil lootustki tol päeval känguruusid näha. Edasi liikusime Gold Coastile kohta nimega Miami beach. Koht oli igatahes oma nime väärt. Laulvad liivad, sinine vesi ja Surfers Paradise pilvelõhkujad taamal paistmas. Päev möödus lainetes ja päikese käes. Vesi oli hoolimata jahedatest öödest ületanud 20 kraadi piiri ja lisaks selle ei olnud sealsetes lainetes eriti aega veesoojusele mõelda. Õhtul jälle oma võsasse (Currumbin waters) telkima.
Pühapäev oli üsna samas võtmes ainult, et logelesime Currumbini rannas ja lained olid suuremad. Kilpkonna nägime ka. Ja siis veel lugesime mingit artiklit, kus väideti, et iga teine praegune Austraalia koolilaps on 40 eluaastaks saanud nahavähi - päikesekreemile paneme nüüdsest erilist rõhku.
Esmaspäeval liikusime hommikul citisse tagasi plaaniga otsida auto ja elamine. Maandusime teise backpackerisse nimega Brisbane Backpackers - paras urgas. Kuna internet on siin maal haruldus, siis olime sunnitud selle tarbimiseks minema Queenslandi osariigi raamatukokku, kus kammisime erinevaid elamispinna pakkumisi läbi. Mingil salapärasel põhjusel ei ole siin paarid kuigi oodatud üürilised, aga siiski suutsime leppida kokkusaamise kahe kohaga. Õhtul läksime neid kaema ning selgus, et esimene oli selline urgas et ma enne elan autos, kui seal. Teine koht (mille leidsime peale tunniajalist sihitut uitamist Red Hillsi linnaosa kuppelmaastikul) oli palju meeldivam. Neil oli ainuke jama selles, et üks tuba vabaneb alles 10 päeva pärast, seega elukoha probleem laheneks meile lõplikult alles nädala pärast. Hinge selles asjus me siiski kinni ei hoia, kuna eks neil ole huvilisi rohkemgi ja ma ei ole sugugi kindel, et meie omaltpoolt neile sedavõrd kustumatu mulje jätsime, et nad meid valivad.
Täna, teisipäeva hommikul kolisime Brisbane backpackersi urkast välja taas eelmisesse kohta City Backpackesi hostelisse ja jätkusid pingutused elukoha leidmiseks. Ise panin rohkem rõhku auto otsimisele, kuna olen seisukohal, et kuidas kurat sa neid elamisi vaatamas käid kui autot pole. Tegin väikese proovisõidu meie Hostelis resideeruva Stepheni Toyota Cressindaga. Stephen on iirlane ja lubas autoga ka iiri õnne kaasa anda, kuid seda õnne peab ikka sellisel juhul seitse ämbritäit olema, sest auto oli selline et kannatab sõita siledal tühjal teel allamäge taganttuulega. Kammisin ka internetti ja leidsin päris hea pakkumise kohast nimega Park Ridge. Ainus jama oli selles, et tegemist oli neetud kauge linnaosaga - nagu hiljem selgus polnudki enam linnaosa vaid maa mis maa. Saatsin siiski kõik pikalt ja otsustasin seal üksinda ära käia. Tunniajane bussisõit viis mind mingisse alevikeskusse, kust järgmine buss toimetas mind külaserva ja sealt oligi vaid 2 km jala minna. Aga auto, mida ma vaatama läksin oli tõiesti OK. 1995 aasta universaalkerega Mitsubishi Magna. Kuskilt nurgast ei kolisenud ega õli välja ei ajanud ja oli üldse kohe üllatavalt norm massin (siinkohal sülitan 3 korda üle õla). Ühesõnaga diil jäi, et omanik Brett teeb autole homme tehnilise ülevaatuse ära ja siis läheme järgi. Selle liigutusega peaks vähemalt Egon natuke hõlpu saama. Autoga proovisõidu tegemine oli muidugi omajagu huvitav. Sain ikka mingi pool kilomeetrit sõita enne kui Brett mulle ütles, et kule meil sõidetakse teisel pool. Muide Brett oli laia silmaringiga mees, kes polnud kuulnud et enamik maailma üritab ikka paremale poole teed ennast hoida. Pärast näitas Brett veel mulle oma uut autot ja tõi mind sinna alevikeskusse ära nii et tagasitulles sain vaid ühe bussiga sõita.
Praeguseks ongi enam vähem kõik. Kui targemaks saan või midagi põrutavat juhtub annan teada.
Meie lennureis Tallinn-London-Dubai-Singapur-Brisbane möödus sujuvalt, kuid oodatult väsitavalt. Igal pool pidi läbima turvakontrolli koos kohustusliku minigrip kotikestes vedelike ettenäitamisega. Kuskil Dubai kandis hakkas igatahes juba rutiin tekkima ja vabalt oleks võinud teha veel ühe 5 tunnise otsa edasi Aucklandi (NZ). Lennujaamas tervitas meid paljuräägitud Austraalia sanitaarfoobia, mille käigus konfiskeeriti Liisilt kaks õuna. Mõmmi kilukonservid ja kodumaised vedelad hõrgutised lubati siiski pikema jututa riiki ja ka viisa oli imekombel nende andmebaasidesse jõudnud. Suures joovastuses lahkusime lennujaamast unustades meie telgi transportlinile. (õhtul saime sellel järel käia - kätte saime - ei olnud veekahuriga puruks lastud)
Egon oli meile lennujaama vastu tulnud. Panime oma sajakilosed kotid tema väikese idamaist päristolu Jeep Wranglerit meenutava lendava telgi ehk "Asia Rocsta" peale ja läksime ise taksot otsima. Taksojuhiga saime hea diili ja mina hüppasin põhjamaa mehena kohe paremalt poolt autosse - enam vähem rooli. Linnas jõudsime end City Backpackersi hostelisse sisse seada, telefonidele kohalikud numbri sebida. Õhtul vähendasime oluliselt rasket kuid siiski väga vajalikku vedelikuballasti - Mõmmil ja Liisil seljakotid kohe kergemad.
Reedel ehk siis teisel päeval pakkisime end hostelis kokku ja laadisime asjad jälle Egoni ratastele. Hommikupoole käisime võtsime viisad passi, et poleks ohtu, et iga jama korral esimese ujuva palgiga riigist välja saadetakse. Lõuna ajal käisime kohtumas Sirle ja Jormaga, kelle juures mina ja Iff peagi rassima hakkame. Meiesugused universaalsed mehed läksid mõistagi hästi kaubaks.
Õhtul istusime rongile ja liikusime Brisbane linnamöllust välja Gold Coasti poole, et veeta oma esimene Austraalia surfi-nädalavahetus. Rong viis meid siiski vaid Nerangi linnani kuhu Egon (kes oma tüdruku koos meie kottidega kuskile pimedasse metsaserva koos bushturkey'de ja muude koledate loomadega ootama oli jätnud) meile vastu tuli. Sinna võpsiksse suundusime ka meie. Kohale jõudsime kottpimedas ja ausalt öeldes ei julgenud seal võsas ikka paremale ega vasakule astuda. (Vahele mainin veel et siin läheb sigavara pimedaks - ehk siis pragusel ajal on kell 6 juba kottpime ja valgeimal ajal saabub pilkane pimedus ja kuba kell 7 õhtul) No igatahes kuulsime esimesel ööl ikka väga erinevaid hääli. Ise olin kindel et meie ümber on ahvid, elevandid maod ja kommikotiga mehed.
Laupäeva hommikul paistis meie telkimiskoht juba palju turvalisem. Kuna maaomanik tuli hommikul kopaga teele paigutatud kivisid (mille muskulaarsed soome ugri härjad eelmisel õhtul olid sissesõidutee loomiseks ära veeretanud) lõplikult ära viima, ei olnud meil lootustki tol päeval känguruusid näha. Edasi liikusime Gold Coastile kohta nimega Miami beach. Koht oli igatahes oma nime väärt. Laulvad liivad, sinine vesi ja Surfers Paradise pilvelõhkujad taamal paistmas. Päev möödus lainetes ja päikese käes. Vesi oli hoolimata jahedatest öödest ületanud 20 kraadi piiri ja lisaks selle ei olnud sealsetes lainetes eriti aega veesoojusele mõelda. Õhtul jälle oma võsasse (Currumbin waters) telkima.
Pühapäev oli üsna samas võtmes ainult, et logelesime Currumbini rannas ja lained olid suuremad. Kilpkonna nägime ka. Ja siis veel lugesime mingit artiklit, kus väideti, et iga teine praegune Austraalia koolilaps on 40 eluaastaks saanud nahavähi - päikesekreemile paneme nüüdsest erilist rõhku.
Esmaspäeval liikusime hommikul citisse tagasi plaaniga otsida auto ja elamine. Maandusime teise backpackerisse nimega Brisbane Backpackers - paras urgas. Kuna internet on siin maal haruldus, siis olime sunnitud selle tarbimiseks minema Queenslandi osariigi raamatukokku, kus kammisime erinevaid elamispinna pakkumisi läbi. Mingil salapärasel põhjusel ei ole siin paarid kuigi oodatud üürilised, aga siiski suutsime leppida kokkusaamise kahe kohaga. Õhtul läksime neid kaema ning selgus, et esimene oli selline urgas et ma enne elan autos, kui seal. Teine koht (mille leidsime peale tunniajalist sihitut uitamist Red Hillsi linnaosa kuppelmaastikul) oli palju meeldivam. Neil oli ainuke jama selles, et üks tuba vabaneb alles 10 päeva pärast, seega elukoha probleem laheneks meile lõplikult alles nädala pärast. Hinge selles asjus me siiski kinni ei hoia, kuna eks neil ole huvilisi rohkemgi ja ma ei ole sugugi kindel, et meie omaltpoolt neile sedavõrd kustumatu mulje jätsime, et nad meid valivad.
Täna, teisipäeva hommikul kolisime Brisbane backpackersi urkast välja taas eelmisesse kohta City Backpackesi hostelisse ja jätkusid pingutused elukoha leidmiseks. Ise panin rohkem rõhku auto otsimisele, kuna olen seisukohal, et kuidas kurat sa neid elamisi vaatamas käid kui autot pole. Tegin väikese proovisõidu meie Hostelis resideeruva Stepheni Toyota Cressindaga. Stephen on iirlane ja lubas autoga ka iiri õnne kaasa anda, kuid seda õnne peab ikka sellisel juhul seitse ämbritäit olema, sest auto oli selline et kannatab sõita siledal tühjal teel allamäge taganttuulega. Kammisin ka internetti ja leidsin päris hea pakkumise kohast nimega Park Ridge. Ainus jama oli selles, et tegemist oli neetud kauge linnaosaga - nagu hiljem selgus polnudki enam linnaosa vaid maa mis maa. Saatsin siiski kõik pikalt ja otsustasin seal üksinda ära käia. Tunniajane bussisõit viis mind mingisse alevikeskusse, kust järgmine buss toimetas mind külaserva ja sealt oligi vaid 2 km jala minna. Aga auto, mida ma vaatama läksin oli tõiesti OK. 1995 aasta universaalkerega Mitsubishi Magna. Kuskilt nurgast ei kolisenud ega õli välja ei ajanud ja oli üldse kohe üllatavalt norm massin (siinkohal sülitan 3 korda üle õla). Ühesõnaga diil jäi, et omanik Brett teeb autole homme tehnilise ülevaatuse ära ja siis läheme järgi. Selle liigutusega peaks vähemalt Egon natuke hõlpu saama. Autoga proovisõidu tegemine oli muidugi omajagu huvitav. Sain ikka mingi pool kilomeetrit sõita enne kui Brett mulle ütles, et kule meil sõidetakse teisel pool. Muide Brett oli laia silmaringiga mees, kes polnud kuulnud et enamik maailma üritab ikka paremale poole teed ennast hoida. Pärast näitas Brett veel mulle oma uut autot ja tõi mind sinna alevikeskusse ära nii et tagasitulles sain vaid ühe bussiga sõita.
Praeguseks ongi enam vähem kõik. Kui targemaks saan või midagi põrutavat juhtub annan teada.
Tuesday, August 14, 2007
Holly
Kell 15.30 Tallinn lennujaamas, nägime Mürkat - tuleb ka Aussisse. Siiamaani on reis hästi sujunud.
Suur tänu Timmule, Itale, Urmole, Evale, Raxile, Allale, Simmole, Enele, Heinarile, Ingele, Sulevile, Innale, Nublule ja Liisi sõbrannale, kes meid saatma tulid. Loodan et kedagi ei unustanud...
Subscribe to:
Posts (Atom)