1940 is calling – he wants his pants back!

Tere lugejad. Mina olen Iff ja mul on hea võimalus teie päev ilusamaks teha ning teile tutvustada tänast külalisesinejat – mind. Ehk siis sõber tunneb sõpra hädas ja kuna Ingmar üksi ei viitsi kirjutada, otsustasin ennast ohverdavalt appi tulla.

Möödunud nädalavahetus kostitas meid mitme uue asjaga. Paar nädalat tagasi ostsime omale 30’ne taalased snorgeldamisvarustused (natuke pikemalt siis lestad, ujumistoru ja mask) ning nüüd oli tagumine aeg need järgi proovida. Esimese katsetuse tegime Ingmariga laupäeval. Tulemus oli mõnevõrra tagasihoidlik. Nägime vist kahte erinevat liiki kalu. Mõlemad olid sellised, pool läbipaistvad – liiva värvi. Suht igav. Samal õhtul proovisime ka teist atraktsiooni – kalapüüki. Olime päeval omale soetanud spinningu ning landi. Valisime need vastavalt oma suurele kalastusteadmiste pagasile – spinning kõige odavam ja lant täiesti suvaline. Nagu hiljem selgus osutus meie kalapüük veelgi vähem tulemusrikkaks kui esimene snorgeldamine. Umbes kahe liigi jagu. Järeltulevate põlvede huvides olgu siiski ära märgitud, et nägime ühte päris suurt kilpkonna, kaugelt. Lisaks ühte meest, kes esialgu arvas, et Eesti oli originally part of Russia. Tegime talle Ingmariga siis väikese ajalootunni (Hillar Palamets oleks meie üle uhke).

Pühapäeval tegime kaks uut katset snorgeldamise maailmas ja ühe katse kalapüügil. Landi loopimine oli sama vähe edukas kui laupäeval, snorgeldamisega läks seevastu lõpuks päris hästi. Käisime sedapuhku kohas nimega the Spit. Kui kedagi peaks huvitama, siis asub tema Surfersis Paradisest pisut põhja poole. Snorgeldamise koht oli sisuliselt väike väin, mis eraldab the Spit’i South Stradbroke’i saarest. Erinevalt eelmisest kahest kohast, piisas seal kõigest pea vee alla panekust ja silmade lahti tegemisest, et näha igasuguseid kalu. Mõni nägi küll välja peaaegu nagu kodumaal tuntud ogalik, kuid kohal olid ka tv’st tuntud lapikud - triibulised kalad ning mitmed mitmed muud soomuselised. Muuhulgas nägi Liisi ka kohaliku krokodillimehe Steve Irwini tapnud kala väikest sugulast – astelraid.

Võtan natuke õigust arvata ka kohalike ujumisriiete kohta. Meesterahvad käivad reeglina ujumas nö surfipükstega. Lahedamatel kuttidel on need räpparlikult alla lastud. No nii, et kummardades on mustikas täies hiilguses näha. Selliste pükstega käiakse tegelikult vahel ka Eestis ujumas. Samas ei ole ma kunagi lühikesel Maarjamaa suvel näinud, et lisaks pükstele oleks kellelegi ka särk seljas. Mõnel juhul pikkade varrukatega. Tütarlapsed käivad vahel samamoodi riides. Ujumisriides. Eriti võigas kombinatsioon on see, kui ühel on seljas bikiinid, kuid nende peale on pandud lühikesed püksid ja mingi särk. Minu väiksele peale ei tundu see kuigi loogiline. On nähtud ka kombinatsiooni aluspesu-bikiinid. Heh, oleme näinud ka inimesi, kes on roninud vette dressides. Tõele au andes tuleb siiski tunnistada, et mitmed neiud on ka ilusti bikiinides 

Jätkuks veel sellele teemale. Umbes kuu aega tagasi, kui mina oma uhkete bokseri tüüpi ujumispükstega Noosa’l veest välja ronisin, ütles üks blond tütarlaps– nineteen forty is calling, he wants his pants back! Hiljem ütles I’m sorry, tal pidavat olema sünnipäev ja üksjagu alkoholi juba sees. Soovisime talle palju õnne ja sõitsime tagasi Brisbane.