Viimased kaks päeva on näidanud, et hoolimata sellest, et nädalavahetusel käisime ookeanis ujumas, on Brisbanes siiski veel varakevad. Taevast tuleb vihma ja on üsna tuuline. Ei tea kas see on ilmast või millestki muust, aga sellega seoses on mulle hakanud tunduma, et ka kohalikud on ainult väljastpoolt sellised keep smiling no worries mate suhtumisega inimesed.
Esiteks nagu kirjutasin käib meil tihe elukoha otsimine. Tahaks suhteliselt kesklinna lähedale, et oleks ligidal Paddingtonis tööl käia. Pakkumisi nagu oleks, aga paljudel on nõue, et minimaalne aeg peab olema 6 kuud, teistel on mingisugune no couples maania peal. Polegi täpselt aru saanud, miks nad paare ei kannata. Ise arvasin alguses, et äkki lihtsalt ei taha elamisi üle rahvastada, aga samas paljudel juhtudel oleks lihtsalt sõbraga maandumine lubatud. Üks teooria on ka see, kardetakse kodusõdasid, kui tuba paarile üürida aga igatahes väga imelik. Öelgu siis kui rohkem raha tahavad.
Igatahes ajas asi juba üsna marru ja kammisime kõikvõimalikke portaale läbi. Suunaks oli võetud et kui me 4kesi ühte kohta ei saa siis ei saa ja kogu lugu. Kolmapäeval käisime siis Katrinaga vaatamas ühte nn student house' linnast u. 4 km kaugusel Ashgrove suburbis. Kirjas oli muidugi jälle, et paaridele ei sobi aga proovisime ikka. Leppisime kokku, et ütleme oleme lihtsalt sõbrad (esialgne plaan oli et ütleme et oleme õde ja vend aga siis oleks meid vist varsti ilmsetel põhjustel välja visatud). Lõpuks selgus, et üürile andja oli siiski suhteliselt mõistlik inimene ja sai muidugi kohe aru et me ei ole mingid buddyd, kuid ei teinud sellest suurt numbrit. Pärast seda käisime veel vaatamas mingit kohta teises suburbis, kuhu oleksime kogu bändiga kolida saanud, kuid selle koha räämas ilme kaalus siiski tema arvukad võlud üles. Ühesõnaga on praegu lugu selline, et kolisime Katrinaga Ashgrove, kuid Iff ja Liisi pole tänase seisuga veel elamist leidnud. Kui korterit vaatamas käisime siis mõtlesime, et üliäge puhas ja korralik koht, aga loomulikult unustasime küsida, et mis elukad need teistes tubades pesitsevad. Nüüd olen siis situatsioonis kus jagan maja 4 pilukaga. Köögis on aukohal suur "ricemasteri" nimeline masin samas praeahju ega televiisorit nad kasutada ei oska. Ise kahtlustan tegelikult, et neid pilukaid on siin rohkem kui 4, aga nad on lihtsalt nii ühesugused et ma ei suuda neid adekvaatselt kokku lugeda.
Jah.. selles valguses hakkan mõtlema et oleks äkki siiski võinud sinna Segasumma suvilasse kolida.
Autoga on kahjuks hullem jama. Käisin püüdlikult maal autoostu diili tegemas ja enda arust lõin juba mehega nagu käed, et võtame ära. Lubas järgmisel päeval roadworthy ehk ülevaatuse ära teha ja pidin siis järgi minema. Järgmisl päeval vend ei helistanud ja telefoni ei võtnud. Täna sain siis lõpuks ta naise kätte ja küsisin et mis värk on. Ütleb mulle, et jah tore lugu, meil käis üks mammi siin, kes ostis selle auto ära ja oli nõus võtma sama raha eest ka ilma roadworthyta. Nagu mismõttes!!! Ühesõnaga ma arvasin, et see on mingi põhjamaade teema, et öeldakse "helistan sulle kohe tagasi - sitta ma helistan", aga paistab, et asi siiski ülemaailmne. Homme võtan siis jalad selga ja lähen sõidan Coopers Plainsi nimelisse linnaosasse, kus on hulgaliselt automüügi platse, ja üritan sealt mingid rattad vaadata.
Varsti üritan pilte ka üles sättida
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment