Alice Springsist Airlie Beachile

Tervist. Viimane lugu läks eetrisse Austraalia punasest südamest Alice Springsist. Kaks ja pool nädalat hiljem oleme rännanud tagasi rannikule, meie jaoks kõige kodusemaase osariiki Queenslandi. Alice Springis viibides nillisime tööd Suure Korallrahu lähistel asuvale väikesele saarele. Juba rännaku algus olime pidanud plaani millalgi sinna maanduda. Tagasihoidlikkusega siin maal ilmselt midagi eriti ei saavuta. Kui me oma avaldused umbes poolteist kuud tagasi teele panime saadeti meid viisakalt pikalt. Teise katse tegime neile otse personaliosakonda helistades – sedakorda öeldi, et oi kui tore, pange oma asjad uuesti posti ja helistame kohe täna kindlasti tagasi. No ega keegi tagasi helistama ei kippunud mistõttu otsustasime hakata läbi kõrge kihutama ning lõpuks rannikule Townsville jõudes helistasime neile ikka ise ja ütlesime, et oleme nüüd kohal ja olgu koht olla.

Alice Springist Townsville rändamise juures peab mainima, et Ivarit ja Liisit ei olnud esimene kõrbe-etapp murdnud ja nemad tulid jällegi kogu tee häälega. Kokku tegi see siis umbes 4000 km häälega sõitu läbi masendavalt tühja maa – müts maha. Teepeal juhtusid nad muuseas sõitma ühe rekkaga, mis vedas farmikola Tennant Creekis asuvasse arbuusifarmi – kusjuures see farm kuulub samale farmerile, kelle juures me Condobolinis arbuuse korjasime – nii väike ongi Austraalia. Meil Katrinaga midagi nii põrutavat ei juhtunud, korra üritasin nõu ja jõuga aidata teeservas seisnud katkise autorehviga aborigeene. Kusjuures need olid ikka tõelised aborigeenid – inglise keelt tuli vaid paar sõna, ülejäänud oli arusaamatu sõjakisa. Kahjuks meie Holdeni ratas nende Fordile siiski alla ei istunud ja seetõttu leppisime käte ja jalgadega kokku, et annan neile vett ja teatan lähimale roadhousele, et nad on hädas. Selle kohtumise käigus sain ka teada miks Austraalias pidevalt võsatulekahjud on. Kuigi väljas oli kõrvetavalt palav, oli grupi kõige vanem abokas jõudnud juba meisterdada väikesse lõkke.

Kõrb, varurattad ja abokad 2500 km seljataga jõudsime Townvillesse. Linna, mida nimetatakse Põhja-Queenslandi pealinnaks ja Austraalia suurimaks troopikalinnaks. Pärast kuiva ja kõrvetavat kõrbe oli päris eriline jõuda niiskesse ja kõrvetavasse Townsvillesse. Kuna juba järgmisel päeval pärast kohale jõudmist selgus, et oleme ikka oodatud oma väikesele saarekesele siis pidime hommikul ennast kokku pakkima ja veel 300km ümber paiknema. Küla kuhu suundusime kannab nime Airlie Beach. Tänavad on siin täis nii suure seljakoti kui ka suure rahakotiga rändavaid turiste ja pidu käib peatänaval 7 päeva nädalas. Esialgu ei hakanud me pidu, ette võtma, vaid pidime endale elamise leidma. Kuna (loodetavasti) vähemalt esialgu meid saarele majutada ei õnnestunud, siis pidime endale koha leidma. Mingit korterit ei olnud mõtet otsima hakata, kuivõrd me ei tea kui kauaks meil seda üldse vaja on. Õnneks kukkus meile sülle üks cabin (eestikeeli siis matkamaja või hütt) mis just erilise luksusega silma ei paista aga samas on kõik vajalik olemas. Lisaks vajalikele asjadele hüppavad maja ümber paksud konnad, lendavad kajakasuurused nahkhiired ja seintel sibab terve kari väikeseid sisalikke – geckosid. (Öösel hoiame välisvalguse põlevana sest siis on geckodel rohkem sitikaid lampide ümber süüa.)

Lõpetuseks veel kaks tähelepanekut.

Esiteks on Austraalias mageda veega suht kitsas käes. Eriti terav on probleem Queenslandis ja seetõttu räägitakse kõikjal veesäästmise ja taaskasutuse vajalikkusest. Samal ajal on Austraalia tilkuvate kraanide maa. Meie apartemendis kraanid õnneks ei tilgu vaid jooksevad sirinal (hoolimata sellest, kui kõvasti sa nad kinni väänad). Kahtlustan et mingi 100 liitrit vett jookseb päevas ikka tühja. Tilkuvatest kraanidest ja lekkivatest peldikupottidest teatamiseks on Queenslandis loodud spetsiaalne anonüümne telefoniliin. Lähen proovin homme esialgu koha omanikuga rääkida – ehk on ta nõus ikka kraanid korda tegema ja kui ole, eks siis peab “täiesti anonüümse” vihje andma.

Teiseks piinab mind see, et kuigi Põhja Queenslandi on õnnistatud troopiliselt sooja kliima ja kaunite randadega, ei tule siin suur osa aastast ookeanis ujumisest midagi välja. Detsembrist aprillini liiklevad siinsetes vetes vastikud mürgised meduusid, kellest kõige ebameeldivamad on Box-Jellifish ja Irokundi. Esimene neist suur, aga peaaegu täiesti läbipaistev vastik elukas, kelle kombitsad võivad surmavalt mürgiselt kõrvetada. Teine vennike on hästi pisike aga enam vähem sama eluohtliku toimega. Mõnel pool on randadesse ohutuks ujumiseks tehtud võrguga piiratud alad. Täna näiteks leiti Cairnsi linnas ühest sellisest turvalisest ujumisalast 3 meetrine soolase vee krokodill. KÕIK LAPSED MERRE!!!

P.S. Uus vidiõu on kah üleval. Sedakorda siis Condobolini tegemistest. Päris pikk - varuge kannatust.

http://www.youtube.com/watch?v=CzP9OYxOQNk