Malaisia

Bali etapi lõppedes asusime oma Aasia tuuri järgmise osa juurde – Malaisia. Olime enne Balile minekut juba paar päeva Malaisia pealinnas Kuala Lumpuris veetnud, mistõttu oli lennujaamast linna ja linnast kesklinna liiklemine meil hästi selge ja aega ei võtnud. Samuti olid Bali päikeseprilli ärikad oma tööd nii tõhusalt teinud, et nüüd ei tundunud Kuala Lumpuri tänavakaubitsejad enam üldse kuigi pealetükkivad. Igatahes kimasime lennujaamast ruttu mingisugusesse kaugliinide bussijaama, kust saime kohe oma piletid ostetud. Suund oli võetud Tiomani saarele, mis tähendas, et esialgu pidime minema rannikulinna Mersing. Bussijaamas ATM-st raha võttes sain veel legendaarse trikiga hakkama ja jätsin oma pangakaardi automaadi peale. Õnneks jäime sinna lähedusse korraks passima ja üks rätipea tuli tõi kaardi mulle ilusti ära – au ja kiitust. Midagi hullu poleks vast juhtunud kui selle neetud kaardi ka ära oleks kaotanud, sest mingeid Austraalia kaarte oli meil veel aga minu puhul peab arvestama, et varem või hiljem kaotan ma need teised ka ära.

Reis Mersingi võttis aega ligi 6 tundi ja buss oli väga mugav. Bussilt maha astudes oli üle tee asuva reisiagendi inimene meil vastas ja hakkas kohe meid oma büroosse meelitama. Üldjuhul oleks selline tegelane väga kahtlane tundunud, sest senine kogemus oli näidanud, et sellised üliabivalmis tegelased, kes sult varakult tagumikust kinni hakkavad pakuvad sulle üldjuhul mingit 6 korda kallimat diili. Kuna aga meil olid spioonid paar kuud enne samadel radadel liikunud ja ka Lonely Planetis olid laevaühenuste hinnad kirjas, siis saime aru, et sedakorda mingit röövimist plaanis ei olnud ja saime sealsamas oma edasi tagasi piletid ja 2 esimese öö majutuse ostetud.

Järgmisel hommikul hakkasime niinimetatud kiirpaadiga Tiomani poole loksuma. Paras naljanumber asja juures oli muidugi see, et kuigi tegemist oli kiirpaadiga ei takistanud see tal 40 minutit hiljem väljuda. Ivari kogemuste ja oma mõttelaiskuse koosmõjul valisime Tiomanil peatuspaigaks ABC village, kus majutuse võimalused ühed saare parimad ja elutempo mõnusalt rahulik. Küla koosneb paarikümnest rannaribale end sisse seadnud majutusepakkujast, kelle hüttide vahele on sattunud mõned söögikohad, paar toidupoodi ja mõned sukeldumiskeskused.

Tiomani kohta olin enne saabumist nii mõnestki kohast lugenud, et alates 1970ndatest aastatest, kui saart mainiti ajakirjas Time kui maailma 10 ilusaima saare hulka kuuluvat, on saarele hakanud tormi jooksma turistide hordid ja tänaseks on saar kommertsialiseerunud ja üle arendatud. Endal ei õnnestunud vähemalt ABC villages küll ühtegi ülearendatud puukuuri näha ja turiste peatus ka seal minu hinnangul alla 100. Saare suurimas asulas Tekekis oli muidugi olukord natuke tumedam. Parajasti oli ehitamisel pikk rannapromenaad, mille loomine oli minu arvates sealkandis asuvatele majutusasutustele surmahoobi andnud. Üldse ei suutnud ma aru saada miks on vaja liivaranna asemele valada kilomeetri pikkune betoonist lainemurdja ja kõnnitee.

Tekek kõrvale jättes on Tioman ideaalne koht rahulikuks rannapuhkuseks. Kogu sealviibitud aja jooksul ei tulnud mulle keegi massaži, päikeseprille, kella ega Billabongi särki müüma. Äsja Balilt saabunule oli see väga meeldiv ja värskendav. Teine VÄGA VÄRSKENDAV asi Tiomanil on kella viiene Happy Hour. Kogu saar on mingil põhjusel aktsiisivaba ja seetõttu sai seal odava raha ja rahuliku südamega Carlsbergi rüübata.

7 päeva mis me Tiomani saarel veetsime kulges umbes täpselt sellises tempos, et arutasime Katrinaga millal sööma minna, lesisime rannal, käisime meres ujumas ja hiljemalt kell 6 kiirustasime happy hourile. Rand ei olnud ABC villages just maailma parim. Merepõhi oli kaetud korallidega ja umbes vööni vees hakkasid põhjast vastu vaatama hirmuäratavalt pikkade okastega merisiilid. Samas ujuda kõlbas ja ühel päeval tegime ka paaritunnise snorgeldamise mille käigus nägime väga palju huvitavaid kalu ja muid elukaid. Viimasel Tiomani päeval tegime ka kaks sukeldumist. Mõlemad kohad olid ilusad ja instruktorid pädevad. Esimest korda õnnestus ära näha merepõhjas askeldav kilpkonn.

Tioman seljataga hakkasime mööda Malaisia poolsaare idakallast põhajapoole liikuma. Kuna esimene bussireis läks sedavõrd sujuvalt eeldasime, et ostame Mersingist pileti ja jõuame paari tunniga järgmisesse sihtkohta Cheratingi. Bussijaams selgus, et kõik selle suuna kaugliinide bussid olid välja müüdud juba eelmisel päeval ja järgmise päeva kohta ei tahtnud üksgi rätipea midagi rääkida, sest neil oli käimas ramadan ja seetõttu piirasid piletikassa müüjad inimestega suhtlemist.

Kuna muud varianti ei olnud hakkasime liikuma mingisuguste kohalike liinibussidega. Kokku võttis umbes 250 km läbimine 8 tundi ja 4 bussi. Mõni buss oli enam vähem okei, teisel jäi jälle 2 grammi puudu, et kanad ja seapõrsad ka salongis oleks olnud. Mingi ime läbi jõudsime ikka Cheratingi kohale ja saime normaalse majutuse ka kerge vaevaga leitud. Lonely Planeti andmetel pidanuks Cherating olema populaarne rannapuhkuse linn. Rand oli tõepoolest ilus ja merevesi kohutavalt soe. Linn ise oli aga turistidest täiesti tühi ja jättis sellise mulje nagu oleks suvituskoha parimad ajad möödas. Meid turistide vähesus ei häirinud ja jäime mõnevõrra olude sunnil Cheratingi neljaks ööks. Olude sunnil seetõttu, et varem ei olnud võimalik mingit mõistlikku transporti meie järgmisesse sihtkohta leida.

Selle aja jooksul külastasime Cheratingi kilpkonnade parki (sanctuary) ja olime niisama mõnusad. Kilpkonnade park (või otsetõlkes varjupaik) oli väike ja valmistas pettumust. Ühtegi kilpkonna näppida ei õnnestunud. Need kilpkonnad, kes külastajatele vaatamiseks olid välja pandud pidid kahjuks solberdama betoonist plaaditud basseinis ilma, et neil oleks olnud võimalust vahepeal veest välja ronida. Loodan vähemalt, et nad neid kilpkonnasid seal mingi aja tagant vahetavad ja kauemolnud merre tagasi lasevad.

Muud väga põrutavat Cheratingis ei toimunud. Ramadani tähistamine käis ka seal täie hooga, mis tähendas, et päeval peale hiina söögikohtade kuskilt toitu ei leidnud ja öösel paugutasid rätipead tänavatel rakettidega ning pidasid meie majutuse lähedal IGAL ÕHTUL mingit suurejoonelist karaokevõistlust. Nelja päeva möödudes viskasime seljakotid selga ja asusime Malaisia viiase sihtkoha Perhentiani saarte poole teele.

Perhentianile minek kulges lihtsalt, bussis ei olnud ei kanu ega põrsaid. Rannikulinnast Kuala Besutist viis kiirpaat meid Perhentiani populaarseimasse külasse Long Beachile, kust mingisugune veel väiksem paadikökats meid peaaegu kaldale tõi. Viimane lõpp tuli ikkagi pahkluuni vees sumbata. Long Beachil on küll ka paatide jaoks kai olemas aga kohalike jaoks on ilmselt palju huvitavam turiste 2 ringiti eest väikeste paatidega kaldale tuua kui suuri paate kai äärde parkida. Long Beachil oli turiste juba tunduvalt rohkem kui meie eelmises kahes peatuspaigas. Kuna koht on populaarne on sinna end sisse seadnud palju eurooplaste peetavaid sukeldumiskoole ja ka majutuse pakkujad kasutavad olukorda enda kasuks ära. Vähegi talutava majutuse eest tuli Perhentianil juba 2 korda rohkem maksta kui mujal ning selle leidmiseks rohkem vaeva näha. Samas paljud kohad, mida pakutakse on ikka päris ropud. Kõige ‘ägedam’ koht tundus olevat keset randa asuv koht, kelle hütte ei kasutaks mõistlik inimene puukuurina ka. Lõpuks leidsime vast väikse saare ühe normaalseima magamiskuudi pakkuja – Matahari.

Kui majutuse hinnad on Perhentianil kõrged, siis sukeldumiskohtade rohkus on sealsed hinnad alla löönud. Panime meiegi endale kinni kaks sukeldumist ja ühe snorgeldamise. Snorgeldamisreis viis meid merikilpkonnade kohta (turtle point) ja haide juurde (shark point). Esimene neist oli täiesti mõtetu aja raiskamine, kuna ebasoodne tuul ja lained oli vee muutnud täiesti läbipaistmatuks ja loomulikult ei õnnestunud selle soga sees ühtegi kilpkonna näha. Shark point oli see eest väga hea nähtavusega ja kokkuvõttes üks parimaid snorgeldamiskohtasid kus ma käinud olen. Nagu nimi ütleb teeb koha eriliseks haikalade rohkus. Isegi nägime ära vähemalt 6-7 haid kes merepõhjas ringi töllerdasid. Tegemist siis mõistagi mitte kuigi verejanuliste reefsharkidega.

Viimasel kahel päeval käisime sukeldumas. Esimene sukeldumiskoht trehvas olema saare läheduses asuv vaikne ja väga hea läbipaistvusega D´lagoon. Kui paar väikest nn satelliitkala (kalad kes teiste kalade ligidal või küljes ujuvad sest nad on parajad pussukotid), kes Katrinat tagumikust näksasid, välja arvata oli tegemist väga hea sukeldumisega. Järgmiseks hommikuks olime pannud kinni sukeldumise sügavamale ja väidetavalt palju ägedamale kohale nimega ‘Temple Of The Sea’. Meri oli hommikul suhteliselt rahutu ja kui me sukeldumiskohta jõudsime selgus, et kohta tähistav ja allaminekut abistav boiliin oli jäljetult kadunud. Sellest hoolimata läksin mina ja veel paar tegelast vette. Vees aga selgus, et esiteks oli läbipaistvus olematu ja teiseks oli sukeldumiskohas nii tugev hoovus, et kogu asi tuli katkestada. Ronisime paati tagasi ja olime sunnitud minema kuskile vaiksemasse kohta oma sukeldumist tegema. Teise katse tegime saare lähedal asuvas kohas, kus lainetus oli väiksem ja vesi selgem. Kahjuks oli ka selles kohas nähtavus nigelavõitu ja seetõttu ei kujunenud asjast väga meeldejäävat käiku. Katrinale jäi see sukeldumine sellegipoolest hästi meelde kuna pinnale tulles tekkis tal nn ‘reverse block’. Teatavasti tuleb sukeldudes oma kõrva ja siinuse kanalites rõhku tasakaalustada puhudes sinna lisaõhku juurde (selleks, et kõrvades ei pitsitaks). Reverse bloki puhul ei taha see lisaõhk pinnale tulles enam välja tulla ja Katrina puhul kaasnes asjaga tugev peavalu.

Järgmisel hommikul loksusime Perhentianilt tagasi mandrile, et jõuaks veel neljapäeval Kota Bharu linnas Tai viisa taotlused sisse anda ja seeläbi viisad reedeks kätte saada. Enamasti saavad Eesti kodanikud viisa kätte otse piirilt aga Kota Bharu lähedal asuv piiripunkt on just selline koht kust seda piirilt ei saa. Ja et ikka nuss täielik oleks siis selgus Tai konsulaati jõudes, et konsulaat on lahti küll neljapäeval kuid on suletud reedel ja laupäeval, mis tähendas meie jaoks seda, et pidime jääma Kota Bharusse kolmeks ööks. Konsulaadist soovitati küll, et kui me nii kaua oodata ei taha siis võime rännata bussiga Malaisia läänerannikule ja seal on piiripunktid kust saab lihtsama vaevaga üle. Kiire arupidamise järel otsustasime siiski Kota Bharusse jääda ja juba pool tundi hiljem kahetsesime oma otsust sest mahavisatud 2 lisapäeva tähendavad seda, et Ko Samui saarel Tais saame veeta eeldatavasti vaid 3 ööd. Õnneks on Kota Bharu hotell vähemalt väga odav ja üsna korralik.

Lõpetuseks veel tähelepanek moslemilinnast Kota Bharust. Jätkuvalt on käimas ramadan, mille ajal ei tohi moslemid päikesetõusust päikeseloojanguni süüa. Kui päike loojub siis on kõigil kõht hirmus tühi ja esimese asjana jooksevad rätipead vihatud läänemaailma sümboliseerivatesse restoranisesse ‘McDonalds’ ja ‘KFC’. McDonald on siin maal lausa niivõrd populaarne, et kuna käimas on ramadan siis on muidu 24 lahti olev burksirestoran hommikul kella 5st kuni õhtul kella 3ni suletud. Ja meie – ärakurnatud valged idaeuroopa turistid peame nõutult McDonaldsi ukse taga seisma, sest turisti viimane kondinsioneeri ja tasuta WiFi-ga pelgupaik on mingi USUPÜHA TÕTTU KINNI. Kas sellist Malaisiat me tahtsimegi???