Bali

Pärast lühikest vahepeatust Kuala Lumpuris viis meie tee Indoneesiasse Bali saarele. Maandusime saare ainukesele rahvusvahelisele lennuväljale turismikeskuse Kuta lähedal ja kuna päris täpset ettekujutust Balist ei olnud seadsime ennast ka Kuta lähistele sisse, kus peamine turistiatraktsioon on heade surfilainetega rand ja elav ööelu. Suurim osa turistidest on Austraalia noored, kes on tulnud siia lainelauda sõitma. Suur turistide vool on kaasa toonud ka tänavakaubanduse vohamise. Tundub, et absoluutselt iga kohalik üritab Kuta ümbruses vaikselt bisnesmänni mängida. Eriti rikkalikult on tänavad täidetud päiseseprillide, kellade ja muu lääne firmade piraatkola müüjateda, kes sind lolli järjekindlusega enda boksi üritavad meelitada. Tänaval käies ära sa mingil juhul kellelegi silma vaata või ühegi poe kaupa pikemalt silmitsema jää, sest muidu on kohe viis tegelast sul ümber hüüdmas “jees jees tsiip praiss tsiip praiss”. Kokkuvõttes on igasugu kahtlase tänavakola müüjate kogus masendavalt tüütu. Käsitööpoodidest on seejuures natuke kahju, sest seal on müügil tõepoolest kohapeal toodetud asjad nagu igasugu keerulised puunikerdised, kuid selline kaup vist eriti ei lähe. Käsitöölettide populaarseim toode tundus olevat suure puufallose kujuline pudeliavaja.
Esimese soojaga saime loomulikult kohalike bisnesmännide käest ka haledalt tünga. Iga kolmas siinne äri tegeleb ka valuutavahetusega. Austraalia dollari kurss erines erinevates müügilettides üsna oluliselt ja loomulikult valiseme koha kus oli takkajärgi vaadates ikka uskumatult hea kurss. Ärimees Fooma kes seda kohta pidas lubas meile loomulikult, et mingit vahendustasu ta ei võta. Lappasime siis oma dollarid letti ja tema hakkas kohalikke kommipabereid – ruupiaid lauale voltima. Lugesin kõik korralikult üle ja panin pakid 200 000 kaupa lauale, kokku pire alla 2,5 miljoni ruupia, mis tundus tõesti tänava parim kurss. Lõpus tuli vennale veidike kohalikku vahetusraha tagasi anda ning selle koha peal tegime vea. Mina ütlesin üle õla Katrinale, et ta mulle 10 000 ruupiat annaks ja Katrina vaatas sellepeale oma rahakotti. Mis nagu takkajärgi selgus andis bisnesmännile ideaalse võimaluse laualt kaks pakki raha leti alla lapata. Kui ma tagasi letile vaatasin andis rahavahetaja mulle naeratuse saatel juba kokkulapatud 2 sentimeetrise paki, kus oli tema rasvane “jootraha” kadunud. Kahjuks ei olnud Fooma arvestanud, et meie näol on tegu ülbete idaeurooplastega, kes ei häbene tagasi tulla. Kokkuvõttes bluffisin talle, et kogu meie hotell on meie surfaritest sõpru täis ja kui ta ei taha 2 nädalat väga vaikset äri ajada siis peab ta köhima meile niipalju lauale, et asi vähemalt sellise keskmise tänava vahetuskursi mõõtu oleks. Imekombel jäi mees mu lolli juttu uskuma ja ladus raha letti. Kusjuures paar päeva hiljem üritasime minna veel paari ebareaalselt hea kursiga kohta raha vahetama ja oma silmad laual hoida, kuid selleks ajaks haistsid rahavahetajad kuidagi, et me ei ole Kutas enam esimest päeva ja otsisd erinevaid põhjuseid, miks meiega mitte raha vahetada.
Paar päeva pärast saabumist leppimime oma hotellis kokku neljapäevase sukeldumiskursuse (PADI Open Water Diver). PADI näol on tegemist rahvusvahelise sukeldumisinstruktorite assotsiatsiooniga ja kursus peaks kõikjal olema ühesugune, rangeid nõudeid silmas pidav. Tegelikult vaadatakse ilmselt Kagu-Aasias asjadele natuke ikka läbi sõrmede ja esimese teooriapäeva lõppedes tundus asi kõhe. Õnneks kaasnes kursusega ikka ametlik inglisekeelne PADI õpik kust põdejad said asjad üle korrata ja teise päeva basseinikoolitus lisas juba enesekindlust. Kolmandal päeval sõitsime Bali ühte tuntuimasse sukeldumiskohta Tulambeni, mis on kuulus Teise Maailmasõja raames sinna uputatud Ameerika sõjalaeva Liberty varki tõttu. Kaks esimest sukeldumist tegimegi Tulambenis ja teine sukeldumine oli juba vrakisukeldumine. Midagi liiga hullumeelset ette ei võetud, kuid paar korda sukeldusime instruktori järel küll laevavraki talade alt läbi, mis on tegelikult ilma spetsiaalse vrakisukeldumise koolituseta keelatud. Ammugi siis veel Open Water koolituse ja ühtlasi kogu meie elu teisel sukeldumisel. Samas midagi ohtlikku vast ka asjas ei olnud sest peale paari mereelu täis kasvanud tala oli peakohal ikkagi Open Water.
Pärast esimest kahte sukeldumist tuli meie kursusesse väike paus sisse, kuna Balil oli käimas mingitsorti usupüha, mistõttu ei õnnestunud meil järgmisel päeval välja minna ja kuna meil oli järgnevateks päevadeks juba rendiauto kokku lepitud lükkasime viimased kaks sukeldumist neli päeva edasi ja lõpuks leidsid need siis täna 25. augustil. Hommikul oli merel päris hea laine peal, kuid meie päeva see siiski ei rikkunud. Läksime pika ja kitsa puust paadiga välja ja kui väla arvata asjaolu, et paar korda käis laine üle parda läks sõit sujuvalt. Esimene sukeldumine oli ~12 meetri peale. Kõigepealt näitasime, ette et mäletame veel põhioskusi nagu maski ära võtmist vee all, suust väljapudenenud õhuregulaaturi leidmist ja sukeldumisraskuste eemaldamist. Nagu hiljem selgus oli nende harjutuste näol tegemist ühtlasi meie PADI kursuse eksamiga. Pärast seda läks asi edasi lõbusukeldumise parooli all ja käisime tutvusime kohaliku rikkaliku mereeluga. Pärast esimest sukeldumist tegime pooletunnise pausi paadil, mille raames mul süda korralikult pahaks läks. Pole hullu – söötsin kalad üle serva ruttu ära ja uuesti vette. Päeva teine sukeldumine oli veel parem – nägime korallikamaka varjus passivat haikala. (koduste rahustuseks oli tegemist väikese umbes meetrise reefsharkiga, kes on ohutu). Lisaks veel hunnik teisi legendaarseid kalu nagu klounkala Nemo, Lionfish ja üks eriti kole suur angerjas. Teise sukeldumisega sai meie kursus ühelepoole ja tagasi kaldale jõudes kirjutati vajalikud dokumendid valmis ja saime kätte ajutise sukeldujatunnistuse. Nüüd kindel plaan ka Malaisias ja Tais korra vee all käis.
Nagu ennist mainitud rentisime sukeldumiskursusesse tekkinud pausi ajal auto, et ülejäänud Balit avastama. Infovahenite abil õnnestus Kutas kohtuda kahe noore teenelise reisimehe (ja reisinaise) Kristjani ja Triinuga, kel meist tunduvalt rohkem Kagu-Aasia kogemust. Võtsime automatka üheskoos ette – vähem ohtu kohalike käest tünga saada, kindlam tunne kohalikus täiesti hullus liikluses ja ennekõike lõbusam ka.
Esimesel päeval viis tee meid ühtedest paljudest Bali Ahvimetsadesse. Tegemist oli rohkem ikka väikese pargiga, kus olid hinduistlikud templirajatised ja mida ümbritevas metsas pesitses terve hunnik väikseid ahve. Neid ahve seal söödetakse ja kokkuvõttes on nad vist üsna hea meelega seal pesitsemas ja trikke tegemas. Pargis oli paar isehakanud bisnesmänni. Kohalik pistis sulle paar puulehte pihku, misjärel ahv sulle turja kargas ja neid lehti sööma hakkas. Kui ahv sul parajasti seljas askeldas ja sa ise üsna ebakindlas olukorras olid hakkas bisnesmänn sulle siis mingit nodi pakkuma. Ise olin vapper ja talusin ahvi tuuseldamise kaine peaga ära ning saatsin ärika pikalt. Kokkuvõttes oli ahvimets üsna lühike vahepeatus, kuid siiski päris huvitav. Kohalike pühade raames oli platsis ka väga palju kohalikke, kes metsaserval mingit üsna räpast festivali pidasid.
Teisel päeval liikusime edasi Bali mägisematesse piirkondadesse, kus paar uhket ja legendi järgi veel üsna elavat vulkaani asuvad. Valiseme välja ühe tuntuima ja ligipääsetaivama – Mt. Baturi. Kirjanduse kohaselt on piirkonnas tegutsemas Baturi giidide assotsiatsioon, mis üritab igasugu kahtlasi vahendeid kasutades tagada, et kõik, kes Baturile ronida tahavad kindlasti nende giiditeenust kasutaksid. Kuna meid põhiatraktisioon – varahommikune päikesetõus vulkaaniserval - ei huvitanud, (liiga laisad olime selle jaoks) siis otsustasime ikkagi üritada natuke omal käel ronida. Valisime kaardi järgi välja kõige lühema tõusu mille algusesse pidanuks viima mõistlik tee ja tee lõpus olema parkimisplats. Tegelikult ootas meid ühel momendil käänuline kohati 20-30 kraadine tõus vanal kruusasel asfaltteel. Õnneks selgus üsna varakult, et meie Daewoo linnamaasturihakatisega on selle tõusu võtmine mitte ainult absoluutselt võimatu vaid ka uskumatult ohtlik. Esimese tõusujupi keskpaigas keeldus auto ka esimese käiguga edasi ronimast ja hakkas pigem tagasi vajuma. Inimkaotuste vähendamiseks evakueerisime tüdrukud ja lasime auto käsipiduri abiga vaikselt tagurpidi tümale maale tagasi. Hiljem kui sama teed jala ronisime saime aru, et edasipidi oli tõus veel hullumeelsem ja potentsiaalne kukkumine riisipõllule kõrgem. Nagu öeldud proovisime oma õnne edasi jalgsi ja hoolimata sellest, et tõusu arenedes nägime kauneid vaateid nii vulkaanide vahel asuvale mägijärvele kui ka saare põhjarannikule pidime lõpuks tunnistama, et meil päris täit ettekujutust ei olnud, kus me asume ja üsna ebatõenäoline tundus ka see, et tee viib lõpuks kraatri servale. Seega pöörasime otsa ringi ja tulime tuldud teed tagasi. Huvitav oli mäkketõusu juures see, et kuigi meie maastur andis otsad juba tõusu alguses siis kohalikud sõitsid kolmekesi peal olles sellest mäest oma väikseste mopeedidega nii üles kui alla – mõnel juhul terved perekonnad ühe mopeedi peal.
Kolmandal päeval seadsime suuna saare põhjakaldale Lovina turismipiirkonda, mis on puhkuse veetmiseks hea alternatiiv Kutale ja kogu lõunarannikule. Lovinas tervitas meid palju erineva hinnaga majutust ja suurepärased Happy Hourid kohalikes söögikohtades. Seadsime sisse ennast ühe taanlase peetavasse väikesesse hotelli, mis nägi vahelduseks väga ilus ja värske välja. Kogu Lovina jättis tunduvalt puhtama, rahulikuma ja vähem pealetükkiva mulje. Usun, et kohalikud on seal vaesemad kui Kuta tuhaned tänavakaubitsejad, kuid siiski ei tundud me (peaaegu) kuskil häirivalt pealetükkivust. Samuti oli lääne piraattoodete osakaal üsna väike. Kokkuvõttes, kui keegi plaanib Balile reisida, siis omaltpoolt soovitan kindlasti Lovinat enne Kutat.
Lovina tuntuim turismiatraktsioon on varahommikune delfiinivaatlus kohalike traditsiooniliste paatidega. Kuivõrd soovisime, et meie kultuuriprogramm oleks tihedam kui õhtune Happy Hour baaris, siis panime ka meie selle delfiinituuri järgmiseks hommikuks kinni. Paat võttis meie kamba juba enne päikesetõusu peale ja viis koos paarikümne teise paatkonnaga rannikust eemale – delfiinide juurde. Ja tõepoolest delfiine nägime me rohkelt. Eriline jackpot oli meie paatkonna jaoks hetk kui väike delfiin paar korda veest välja kargas ja piruette viskas. Meie paadijuht tundus üsna osav olevat ja korduvalt suutis ta meid juhtida teiste paatide vahelt kohta kus delfiiniparv paadist vaid paari meetri kaugusel veepeal hullas. Nagu mainitud oli väljas mitukümmend paati ja pikapeale hakkas asi meenutama veidi hullumeelset jahti. Kõik tahtsid loomulikult delfiine näha ja kui keegi kuskil midagi silmas, siis põrutasid kõik paadid motorite põrisedes sinnapoole. Kokkuvõttes müts maha delfiinide ees, kes hoolimata kogu tramburaist ennast ikkagi näidata julgesid.
Matka neljandal päeval tegime pika sõidu mööda idarannikut tagasi lõunakaldale. Kristjan ja Triin läksid maha enne Kutat kohas nimega Padang Bay, kust laev neid edasi Lomboki saarele ja sealt edasi väikestele Gili saartele viis. Meie Katrinaga sõitsime tagasi Kutasse. Iga kilomeetriga läks liiklus aina hullemaks. Eriti tüütud olid kohalikud mulla või liivaveokid, mis maanteel 30km/h edasi venisid. Mingi imeläbi jõudsime siiski tagasi oma hotelli ilma plekki mõlkimata.
Homme on meie viimane päev Balil. Air Asia tõstis meie jaoks väga “mugavalt” lennu varasemale ajale ja seetõttu peame kolmapäeval startima juba umbes kell 4 hommikul oma hotellist. Järgmine peatuspaik on Malaisia, Tiomani saar.