Asjad on nii...

Aeg on nii kiiresti lennanud, et raske on uskuda – Eestis on kohe kohe suvi algamas. See tähendab seda, et siinpool on algamas talv, mis ei tähenda küll seda, et lund taevast langeks. Airlie Beachil ei tähenda see õigupoolest ka seda, et peaks pikad püksid välja otsima, kuid siiski tunduvad hommikud vastikult külmad ja tuul lõõtsutab vahetpidamata.

Daydream islandi resort on külastajatest päris tühjaks jooknud ja seetõttu liiga palju tööd just ei ole. Vahepeal hakkas tunduma, et see koht hakkab ennast ammendama, sest enamikul töötajatel hakati nädalasi tunde vähemaks kaapima ja see pole üldse lahe. Õnneks lahenes asi minu ja Katrina jaoks sellega, et ühel õhtul kutsuti meid kontorilaua taha ja öeldi, et kui meile sobib siis homsest oleme supervisorid. See sobis meile hästi kuna selle lükkega saame oma nädalased tunnid ilusti kokku ja lisaks näeb pakett ette puhkuseraha. Hea uudis oli asja juures ka see, et saime oma üsna nõmedad vormid varna riputada ja nende asemel varged särgid üll tõmmata – nüüd näeme grammi võrra vähem nõmedad välja.

Ahsoo, kui juba hooplemiseks läks siis aprilli lõpp tõi kaasa veel ühe üsna kummalise sündmuse. Kuna Austraalia on mõne nurga pealt ikka paras väike Ameerika siis on siin kombeks organisatsioonides valida kuu töötajaid. Või no ma ei tea kas just kombeks on, aga igatahes Daydreamil seda tehakse. Kuna aga osakondi on palju ja töötajaid veel palju rohkem siis käib väike Oscarite jagamise stiilis teema, et iga osakond nimetab kuu töötaja ja need on siis justkui Daydreami kuu töötaja nominendid. Korra kuus tehakse siis selline väike kiire istumine, kus jagatakse lisaks kuu töötajale veel mingeid “people’s choise” auhindu ja kuulutatakse välja kalapüügi võistluse võitjad. Pärast saab veel firma kulul paar õlut sisse kallata (kui oled kiire ja jõuad rohkem kui ühe poole tunniga rabada). No igatahes läksime ükspäev tööle ja hommikusöögi lauas oma röstsaia näost sisse ajades vaatan – tai pekki, housekeepingu osakond on mind kuu töötajaks nimetanud. Õnneks mind sellel eelpool kirjeldatud “gaalal” siiski kogu firma kuu töötajaks ei nimetatud, mis on suur kergendus. Väike meene ja 50 dollarine saarel kasutatav alkoholivautser kaasnes asjaga sellegipoolest. Saare “general manager” (ehk siis tegevjuht) tunneb mind nüüd kahjuks ära ja on korduvalt tulnud minuga suht imelikku juttu rääkima.

Aeg-ajalt korraldatakse meile saarel mingisuguseid “koolituse” nime all istumisi. Eelviimane kord oli peateemaks see kuidas ja kui kaugelt klientidele “tere” öelda. Eelmisel nädalal aset leidnud “koolituse” teema oli “seksuaalne ahistamine”. Kahjuks ei suutnud ma kummastki loengust midagi uudset, huvitavat, olulist ega mõistlikku leida. Ilmselt on juhtkond sunnitud siiski selliseid üritusi aeg ajalt korraldama ja selleks kuluva aja jooksul töötajatele palka maksma. Teine põhjus on, et sel viisil saab kontrollida, et töötajad ületunde ei teeks. Meie puhul toimub siis asi nii, et näiteks kell 1 hakkab pooletunnine koolitus, kus selgitatakse, et poisid ja tüdrukud on erinevad ja üldse pidavat inimesed erinevad olema. Et aga töötajad pärast koolitust tagasi tööle ei läheks, siis tuuakse pärast ametliku osa lõppu välja uimastavad joogid. Ilmselt leitakse, et odavam on töötajatele firma kulul õlut välja valada kui neile ületundide, eest palka maksta. Ühe sellise koosviibimise lõppedes tuli eelpool mainitud tegevjuht, kelle nimi on muide Paterson mulle koridoris vastu ja küsis, kas ma tean Ingmari nimelist legendaarset raskekaalu poksijat. Olevat kunagi elanud sellise nimega kange Rootsi mees kes aastaid tagasi pani Patersoni nimelisele poksijale molli ja tõusis sellega senini viimaseks valgenahaliseks raskekaalu poksitsempioniks. Tore teada igaljuhul.