Bali

Pärast lühikest vahepeatust Kuala Lumpuris viis meie tee Indoneesiasse Bali saarele. Maandusime saare ainukesele rahvusvahelisele lennuväljale turismikeskuse Kuta lähedal ja kuna päris täpset ettekujutust Balist ei olnud seadsime ennast ka Kuta lähistele sisse, kus peamine turistiatraktsioon on heade surfilainetega rand ja elav ööelu. Suurim osa turistidest on Austraalia noored, kes on tulnud siia lainelauda sõitma. Suur turistide vool on kaasa toonud ka tänavakaubanduse vohamise. Tundub, et absoluutselt iga kohalik üritab Kuta ümbruses vaikselt bisnesmänni mängida. Eriti rikkalikult on tänavad täidetud päiseseprillide, kellade ja muu lääne firmade piraatkola müüjateda, kes sind lolli järjekindlusega enda boksi üritavad meelitada. Tänaval käies ära sa mingil juhul kellelegi silma vaata või ühegi poe kaupa pikemalt silmitsema jää, sest muidu on kohe viis tegelast sul ümber hüüdmas “jees jees tsiip praiss tsiip praiss”. Kokkuvõttes on igasugu kahtlase tänavakola müüjate kogus masendavalt tüütu. Käsitööpoodidest on seejuures natuke kahju, sest seal on müügil tõepoolest kohapeal toodetud asjad nagu igasugu keerulised puunikerdised, kuid selline kaup vist eriti ei lähe. Käsitöölettide populaarseim toode tundus olevat suure puufallose kujuline pudeliavaja.
Esimese soojaga saime loomulikult kohalike bisnesmännide käest ka haledalt tünga. Iga kolmas siinne äri tegeleb ka valuutavahetusega. Austraalia dollari kurss erines erinevates müügilettides üsna oluliselt ja loomulikult valiseme koha kus oli takkajärgi vaadates ikka uskumatult hea kurss. Ärimees Fooma kes seda kohta pidas lubas meile loomulikult, et mingit vahendustasu ta ei võta. Lappasime siis oma dollarid letti ja tema hakkas kohalikke kommipabereid – ruupiaid lauale voltima. Lugesin kõik korralikult üle ja panin pakid 200 000 kaupa lauale, kokku pire alla 2,5 miljoni ruupia, mis tundus tõesti tänava parim kurss. Lõpus tuli vennale veidike kohalikku vahetusraha tagasi anda ning selle koha peal tegime vea. Mina ütlesin üle õla Katrinale, et ta mulle 10 000 ruupiat annaks ja Katrina vaatas sellepeale oma rahakotti. Mis nagu takkajärgi selgus andis bisnesmännile ideaalse võimaluse laualt kaks pakki raha leti alla lapata. Kui ma tagasi letile vaatasin andis rahavahetaja mulle naeratuse saatel juba kokkulapatud 2 sentimeetrise paki, kus oli tema rasvane “jootraha” kadunud. Kahjuks ei olnud Fooma arvestanud, et meie näol on tegu ülbete idaeurooplastega, kes ei häbene tagasi tulla. Kokkuvõttes bluffisin talle, et kogu meie hotell on meie surfaritest sõpru täis ja kui ta ei taha 2 nädalat väga vaikset äri ajada siis peab ta köhima meile niipalju lauale, et asi vähemalt sellise keskmise tänava vahetuskursi mõõtu oleks. Imekombel jäi mees mu lolli juttu uskuma ja ladus raha letti. Kusjuures paar päeva hiljem üritasime minna veel paari ebareaalselt hea kursiga kohta raha vahetama ja oma silmad laual hoida, kuid selleks ajaks haistsid rahavahetajad kuidagi, et me ei ole Kutas enam esimest päeva ja otsisd erinevaid põhjuseid, miks meiega mitte raha vahetada.
Paar päeva pärast saabumist leppimime oma hotellis kokku neljapäevase sukeldumiskursuse (PADI Open Water Diver). PADI näol on tegemist rahvusvahelise sukeldumisinstruktorite assotsiatsiooniga ja kursus peaks kõikjal olema ühesugune, rangeid nõudeid silmas pidav. Tegelikult vaadatakse ilmselt Kagu-Aasias asjadele natuke ikka läbi sõrmede ja esimese teooriapäeva lõppedes tundus asi kõhe. Õnneks kaasnes kursusega ikka ametlik inglisekeelne PADI õpik kust põdejad said asjad üle korrata ja teise päeva basseinikoolitus lisas juba enesekindlust. Kolmandal päeval sõitsime Bali ühte tuntuimasse sukeldumiskohta Tulambeni, mis on kuulus Teise Maailmasõja raames sinna uputatud Ameerika sõjalaeva Liberty varki tõttu. Kaks esimest sukeldumist tegimegi Tulambenis ja teine sukeldumine oli juba vrakisukeldumine. Midagi liiga hullumeelset ette ei võetud, kuid paar korda sukeldusime instruktori järel küll laevavraki talade alt läbi, mis on tegelikult ilma spetsiaalse vrakisukeldumise koolituseta keelatud. Ammugi siis veel Open Water koolituse ja ühtlasi kogu meie elu teisel sukeldumisel. Samas midagi ohtlikku vast ka asjas ei olnud sest peale paari mereelu täis kasvanud tala oli peakohal ikkagi Open Water.
Pärast esimest kahte sukeldumist tuli meie kursusesse väike paus sisse, kuna Balil oli käimas mingitsorti usupüha, mistõttu ei õnnestunud meil järgmisel päeval välja minna ja kuna meil oli järgnevateks päevadeks juba rendiauto kokku lepitud lükkasime viimased kaks sukeldumist neli päeva edasi ja lõpuks leidsid need siis täna 25. augustil. Hommikul oli merel päris hea laine peal, kuid meie päeva see siiski ei rikkunud. Läksime pika ja kitsa puust paadiga välja ja kui väla arvata asjaolu, et paar korda käis laine üle parda läks sõit sujuvalt. Esimene sukeldumine oli ~12 meetri peale. Kõigepealt näitasime, ette et mäletame veel põhioskusi nagu maski ära võtmist vee all, suust väljapudenenud õhuregulaaturi leidmist ja sukeldumisraskuste eemaldamist. Nagu hiljem selgus oli nende harjutuste näol tegemist ühtlasi meie PADI kursuse eksamiga. Pärast seda läks asi edasi lõbusukeldumise parooli all ja käisime tutvusime kohaliku rikkaliku mereeluga. Pärast esimest sukeldumist tegime pooletunnise pausi paadil, mille raames mul süda korralikult pahaks läks. Pole hullu – söötsin kalad üle serva ruttu ära ja uuesti vette. Päeva teine sukeldumine oli veel parem – nägime korallikamaka varjus passivat haikala. (koduste rahustuseks oli tegemist väikese umbes meetrise reefsharkiga, kes on ohutu). Lisaks veel hunnik teisi legendaarseid kalu nagu klounkala Nemo, Lionfish ja üks eriti kole suur angerjas. Teise sukeldumisega sai meie kursus ühelepoole ja tagasi kaldale jõudes kirjutati vajalikud dokumendid valmis ja saime kätte ajutise sukeldujatunnistuse. Nüüd kindel plaan ka Malaisias ja Tais korra vee all käis.
Nagu ennist mainitud rentisime sukeldumiskursusesse tekkinud pausi ajal auto, et ülejäänud Balit avastama. Infovahenite abil õnnestus Kutas kohtuda kahe noore teenelise reisimehe (ja reisinaise) Kristjani ja Triinuga, kel meist tunduvalt rohkem Kagu-Aasia kogemust. Võtsime automatka üheskoos ette – vähem ohtu kohalike käest tünga saada, kindlam tunne kohalikus täiesti hullus liikluses ja ennekõike lõbusam ka.
Esimesel päeval viis tee meid ühtedest paljudest Bali Ahvimetsadesse. Tegemist oli rohkem ikka väikese pargiga, kus olid hinduistlikud templirajatised ja mida ümbritevas metsas pesitses terve hunnik väikseid ahve. Neid ahve seal söödetakse ja kokkuvõttes on nad vist üsna hea meelega seal pesitsemas ja trikke tegemas. Pargis oli paar isehakanud bisnesmänni. Kohalik pistis sulle paar puulehte pihku, misjärel ahv sulle turja kargas ja neid lehti sööma hakkas. Kui ahv sul parajasti seljas askeldas ja sa ise üsna ebakindlas olukorras olid hakkas bisnesmänn sulle siis mingit nodi pakkuma. Ise olin vapper ja talusin ahvi tuuseldamise kaine peaga ära ning saatsin ärika pikalt. Kokkuvõttes oli ahvimets üsna lühike vahepeatus, kuid siiski päris huvitav. Kohalike pühade raames oli platsis ka väga palju kohalikke, kes metsaserval mingit üsna räpast festivali pidasid.
Teisel päeval liikusime edasi Bali mägisematesse piirkondadesse, kus paar uhket ja legendi järgi veel üsna elavat vulkaani asuvad. Valiseme välja ühe tuntuima ja ligipääsetaivama – Mt. Baturi. Kirjanduse kohaselt on piirkonnas tegutsemas Baturi giidide assotsiatsioon, mis üritab igasugu kahtlasi vahendeid kasutades tagada, et kõik, kes Baturile ronida tahavad kindlasti nende giiditeenust kasutaksid. Kuna meid põhiatraktisioon – varahommikune päikesetõus vulkaaniserval - ei huvitanud, (liiga laisad olime selle jaoks) siis otsustasime ikkagi üritada natuke omal käel ronida. Valisime kaardi järgi välja kõige lühema tõusu mille algusesse pidanuks viima mõistlik tee ja tee lõpus olema parkimisplats. Tegelikult ootas meid ühel momendil käänuline kohati 20-30 kraadine tõus vanal kruusasel asfaltteel. Õnneks selgus üsna varakult, et meie Daewoo linnamaasturihakatisega on selle tõusu võtmine mitte ainult absoluutselt võimatu vaid ka uskumatult ohtlik. Esimese tõusujupi keskpaigas keeldus auto ka esimese käiguga edasi ronimast ja hakkas pigem tagasi vajuma. Inimkaotuste vähendamiseks evakueerisime tüdrukud ja lasime auto käsipiduri abiga vaikselt tagurpidi tümale maale tagasi. Hiljem kui sama teed jala ronisime saime aru, et edasipidi oli tõus veel hullumeelsem ja potentsiaalne kukkumine riisipõllule kõrgem. Nagu öeldud proovisime oma õnne edasi jalgsi ja hoolimata sellest, et tõusu arenedes nägime kauneid vaateid nii vulkaanide vahel asuvale mägijärvele kui ka saare põhjarannikule pidime lõpuks tunnistama, et meil päris täit ettekujutust ei olnud, kus me asume ja üsna ebatõenäoline tundus ka see, et tee viib lõpuks kraatri servale. Seega pöörasime otsa ringi ja tulime tuldud teed tagasi. Huvitav oli mäkketõusu juures see, et kuigi meie maastur andis otsad juba tõusu alguses siis kohalikud sõitsid kolmekesi peal olles sellest mäest oma väikseste mopeedidega nii üles kui alla – mõnel juhul terved perekonnad ühe mopeedi peal.
Kolmandal päeval seadsime suuna saare põhjakaldale Lovina turismipiirkonda, mis on puhkuse veetmiseks hea alternatiiv Kutale ja kogu lõunarannikule. Lovinas tervitas meid palju erineva hinnaga majutust ja suurepärased Happy Hourid kohalikes söögikohtades. Seadsime sisse ennast ühe taanlase peetavasse väikesesse hotelli, mis nägi vahelduseks väga ilus ja värske välja. Kogu Lovina jättis tunduvalt puhtama, rahulikuma ja vähem pealetükkiva mulje. Usun, et kohalikud on seal vaesemad kui Kuta tuhaned tänavakaubitsejad, kuid siiski ei tundud me (peaaegu) kuskil häirivalt pealetükkivust. Samuti oli lääne piraattoodete osakaal üsna väike. Kokkuvõttes, kui keegi plaanib Balile reisida, siis omaltpoolt soovitan kindlasti Lovinat enne Kutat.
Lovina tuntuim turismiatraktsioon on varahommikune delfiinivaatlus kohalike traditsiooniliste paatidega. Kuivõrd soovisime, et meie kultuuriprogramm oleks tihedam kui õhtune Happy Hour baaris, siis panime ka meie selle delfiinituuri järgmiseks hommikuks kinni. Paat võttis meie kamba juba enne päikesetõusu peale ja viis koos paarikümne teise paatkonnaga rannikust eemale – delfiinide juurde. Ja tõepoolest delfiine nägime me rohkelt. Eriline jackpot oli meie paatkonna jaoks hetk kui väike delfiin paar korda veest välja kargas ja piruette viskas. Meie paadijuht tundus üsna osav olevat ja korduvalt suutis ta meid juhtida teiste paatide vahelt kohta kus delfiiniparv paadist vaid paari meetri kaugusel veepeal hullas. Nagu mainitud oli väljas mitukümmend paati ja pikapeale hakkas asi meenutama veidi hullumeelset jahti. Kõik tahtsid loomulikult delfiine näha ja kui keegi kuskil midagi silmas, siis põrutasid kõik paadid motorite põrisedes sinnapoole. Kokkuvõttes müts maha delfiinide ees, kes hoolimata kogu tramburaist ennast ikkagi näidata julgesid.
Matka neljandal päeval tegime pika sõidu mööda idarannikut tagasi lõunakaldale. Kristjan ja Triin läksid maha enne Kutat kohas nimega Padang Bay, kust laev neid edasi Lomboki saarele ja sealt edasi väikestele Gili saartele viis. Meie Katrinaga sõitsime tagasi Kutasse. Iga kilomeetriga läks liiklus aina hullemaks. Eriti tüütud olid kohalikud mulla või liivaveokid, mis maanteel 30km/h edasi venisid. Mingi imeläbi jõudsime siiski tagasi oma hotelli ilma plekki mõlkimata.
Homme on meie viimane päev Balil. Air Asia tõstis meie jaoks väga “mugavalt” lennu varasemale ajale ja seetõttu peame kolmapäeval startima juba umbes kell 4 hommikul oma hotellist. Järgmine peatuspaik on Malaisia, Tiomani saar.

Joon peaaegu alla tõmmatud

Ma ei viitsi enam suurt midagi kirjutada. Lühiülevaade oludest on selline, et oleme Airlie Beachilt lahkunud. Jätsime töö Daydreami saarel sinnapaika. Juhtkonnal oli kahju, et me ära läheme ja pakkusid veel viimase päevani, et kas me tõesti sponsorship viisat ei taha. Ütlesime, et ei taha selle peale mõelda, sest sealne personaliosakond ei saa sponsorship viisa asjaajamisega nagunii hakkama ja ei ole mõtet ennast ilma asjata erutada ja ärritada. Teised inimesed Daydreami housekeepingu osakonnas hingasid vist kergendatult - lõpuks ometi sai Ida-Euroopa terror läbi. Aga tegelikult olid kõik ikka viimase hetkeni väga toredad ja viimasel tööpäeval tehti firma kulul meie osakonnas isegi väike õllelaud, mida pole varem juhtunud.

Korteri andsime üle ühele töökaaslasele. Sellele eelnes 10 tunnine koristamismaraton, et ikka oma bond ilusti majaomaniku käest kätte saaks. Lahkumispäeva hommikul hakkas omanikku esindav pilukas mutt veel ootamatult sitta keerama ja ütles et oleme ühe putukavõrgu ukse ees ära lõhkunud ja ma pean selle korda tegema või muidu võtab ta 70 taala bondist maha. Arvas, et kuna meil oli lennukini ainult paar tundi siis ei saa ma seda elusees remonditud. Panin kiusu pärast padavai ehituspoodi ja ostsin seda neetud putukavõrku. Poeskäik ja vahetamine võttis kokku umbes pool tundi ja pani muti suu vähemalt kinni ja tõi bondi tagasi.

Brisbane jõudes selgus, et maja mida olime higimull otsaees ehitanud on asunikke silmini täis ja sinna me ei mahtunud kuidagi. Maandusime siis hoopis ühte bäkkpäkkerisse ja homme ehk reedel liigume edasi juba Surfers Paradise poole.

Üritame oma pagasit vapralt vähendada aga midagi ei tule välja. Täna pani Katrina ühe kohvri suveniiridega posti - jõuab umbes 3 kuu pärast, mis tähendab, et kui me koju jõuame ei ole meil ilmselt ühtegi bumerangi mida loopida.

Pühapäeval viib lennuk meid Gold Coastilt Kuala Lumpurisse, sealt edasi kaheks nädalaks Balile ja siis tagasi Malasiasse. Veel jääb koduteele Tai, ,Berliin ja siis ongi Tallinn.

Mina ja Hiiglaslik Kotlet - veepinnal hulpimas orvik Mõmmi.

Pangandus!?@#$%

10 kuud tagasi kui esimest korda jala Austraalias maha panime tundus siinsete pankade asjaajamine ysna hullumeelne. Nyyd oleme siin nii kaua olnud ja midagi liiga keerulist pole ette v6tnud, mist6ttu hakkame asjaga juba 2ra harjuma ja kokkuv6ttes tundub asi p2ris normaalne. Hoiuste intressid on Austraalias uskumatult paremad kui Eestis ulatudes t2htajaliste hoiuste puhul 8,25%ni.

Nyyd aga lugu hiljuti Hansapangaga aset leidnud juhtumist. Austraalia Commonwealth pangast laekub raha Hansapanka v2hem kui 24 tunniga. Kui sa automaatse konvekteerimise kasuks pole otsustanud potsatab see sinu kontole Austraalia dollarite kujul. Kui aga Hansapank sinu kontolt siis raha maha kraabib (n2iteks kodulaenu igakuist tagasimakset siis ei viitsi nad syveneda kas sul kontol ka 2kki Eesti kroone on vaid v6tavad selle summa T2HESTIKULISELT esimesest ettejuhtuvast valuutast ja konvekteerivad selle hetkekursiga.

???

Asjad on nii...

Aeg on nii kiiresti lennanud, et raske on uskuda – Eestis on kohe kohe suvi algamas. See tähendab seda, et siinpool on algamas talv, mis ei tähenda küll seda, et lund taevast langeks. Airlie Beachil ei tähenda see õigupoolest ka seda, et peaks pikad püksid välja otsima, kuid siiski tunduvad hommikud vastikult külmad ja tuul lõõtsutab vahetpidamata.

Daydream islandi resort on külastajatest päris tühjaks jooknud ja seetõttu liiga palju tööd just ei ole. Vahepeal hakkas tunduma, et see koht hakkab ennast ammendama, sest enamikul töötajatel hakati nädalasi tunde vähemaks kaapima ja see pole üldse lahe. Õnneks lahenes asi minu ja Katrina jaoks sellega, et ühel õhtul kutsuti meid kontorilaua taha ja öeldi, et kui meile sobib siis homsest oleme supervisorid. See sobis meile hästi kuna selle lükkega saame oma nädalased tunnid ilusti kokku ja lisaks näeb pakett ette puhkuseraha. Hea uudis oli asja juures ka see, et saime oma üsna nõmedad vormid varna riputada ja nende asemel varged särgid üll tõmmata – nüüd näeme grammi võrra vähem nõmedad välja.

Ahsoo, kui juba hooplemiseks läks siis aprilli lõpp tõi kaasa veel ühe üsna kummalise sündmuse. Kuna Austraalia on mõne nurga pealt ikka paras väike Ameerika siis on siin kombeks organisatsioonides valida kuu töötajaid. Või no ma ei tea kas just kombeks on, aga igatahes Daydreamil seda tehakse. Kuna aga osakondi on palju ja töötajaid veel palju rohkem siis käib väike Oscarite jagamise stiilis teema, et iga osakond nimetab kuu töötaja ja need on siis justkui Daydreami kuu töötaja nominendid. Korra kuus tehakse siis selline väike kiire istumine, kus jagatakse lisaks kuu töötajale veel mingeid “people’s choise” auhindu ja kuulutatakse välja kalapüügi võistluse võitjad. Pärast saab veel firma kulul paar õlut sisse kallata (kui oled kiire ja jõuad rohkem kui ühe poole tunniga rabada). No igatahes läksime ükspäev tööle ja hommikusöögi lauas oma röstsaia näost sisse ajades vaatan – tai pekki, housekeepingu osakond on mind kuu töötajaks nimetanud. Õnneks mind sellel eelpool kirjeldatud “gaalal” siiski kogu firma kuu töötajaks ei nimetatud, mis on suur kergendus. Väike meene ja 50 dollarine saarel kasutatav alkoholivautser kaasnes asjaga sellegipoolest. Saare “general manager” (ehk siis tegevjuht) tunneb mind nüüd kahjuks ära ja on korduvalt tulnud minuga suht imelikku juttu rääkima.

Aeg-ajalt korraldatakse meile saarel mingisuguseid “koolituse” nime all istumisi. Eelviimane kord oli peateemaks see kuidas ja kui kaugelt klientidele “tere” öelda. Eelmisel nädalal aset leidnud “koolituse” teema oli “seksuaalne ahistamine”. Kahjuks ei suutnud ma kummastki loengust midagi uudset, huvitavat, olulist ega mõistlikku leida. Ilmselt on juhtkond sunnitud siiski selliseid üritusi aeg ajalt korraldama ja selleks kuluva aja jooksul töötajatele palka maksma. Teine põhjus on, et sel viisil saab kontrollida, et töötajad ületunde ei teeks. Meie puhul toimub siis asi nii, et näiteks kell 1 hakkab pooletunnine koolitus, kus selgitatakse, et poisid ja tüdrukud on erinevad ja üldse pidavat inimesed erinevad olema. Et aga töötajad pärast koolitust tagasi tööle ei läheks, siis tuuakse pärast ametliku osa lõppu välja uimastavad joogid. Ilmselt leitakse, et odavam on töötajatele firma kulul õlut välja valada kui neile ületundide, eest palka maksta. Ühe sellise koosviibimise lõppedes tuli eelpool mainitud tegevjuht, kelle nimi on muide Paterson mulle koridoris vastu ja küsis, kas ma tean Ingmari nimelist legendaarset raskekaalu poksijat. Olevat kunagi elanud sellise nimega kange Rootsi mees kes aastaid tagasi pani Patersoni nimelisele poksijale molli ja tõusis sellega senini viimaseks valgenahaliseks raskekaalu poksitsempioniks. Tore teada igaljuhul.

Offspring!

Aeg on hiline ja olen kuidagi sattunud Offspringi kontserdile. Millegip2rast olen lava taga, kus ma t2htsa n2oga ringi tatsan ja asju korraldan. Offspringi mehed on m2nginud juba p2ris tykk aega ja kontsert hakkab yhelepoole saama. Viimase loo l6ppedes tulevad pillimehed lava taha, aga kuna tegemist on suure b2ndiga sis ei saa loomulikult ilma lisaloota minema minna. Offspringi mehed ei viitsi aga p2ris kohe tagasi keevitama minna vaid paluvad, et ma vahele mingi loo plaadi pealt m2ngima paneks. Mul on loo valimise koha pealt vabad k2ed ja seet6ttu otsustan peale panna Ummamuudu "K6n6traadi". Kui lugu m2ngima hakkab siis tuleb Offspringi laulja Dexter Holland minu juurde ja ytleb, et ma asja natuke vaiksemaks keeraksin, sest tal on suur saladus - tema oligi omal ajal Ummamuudu laulja ja ta ei taha mitte, et inimesed sellest aru saaksid.

Senikaua kuni Ummamuudu lugu m2ngib lepivad pillimehed kokku, et ei viitsi lisalugu ise m2ngida vaid ytlevad, et ma m6ne nende plaadi keerlema paneksin ja nemad liigutavad selle saatel ainult suud. Panen siis suvalise Offspringi plaadi peale ja valin sealt suvalise loo, kuid kui see m2ngima hakkab tuleb Dexter j2lle minu juurde ja ytleb, et sita valiku olen teinud. Nad on n6us kyll ka selle loo 2ra maigutama aga j2rgmiseks pean ma otsima Americana plaadi ja panema sealt peale "Pretty Fly for a White Guy". Krd aga seda neetud Americana plaati ei ole mitte kusagil. Jooksen siis kiiruga koju sest kodus peaks mul see plaat olemas olema (vend kunagi ostis). Kodus kaevan k6ik kohad l2bi aga sinise kaane ja kiikuva poisi pildiga Americanat ei ole mitte kuskil. T2ITSA PEKKIS! Helistan ruttu Dexterile ja kysin, et mis v2rk on, Amricanat pole, et kas l2hen ostan ruttu plaadipoest uue plaadi ve? Sellepeale ytleb Dexter, et ma oma tagumiku ruttu tagasi kontserdile veaksin ja, et minu p2rast peavad na nyyd "Pretty Fly for a White Guy" ikka p2riselt 2ra m2ngina.

P.S. Nagu teravamad juba vast aru said n2gin seda unes, mis t2hendab esiteks, et meil on kujutlusv6imet soodustav kliima/korter ja teiseks, et mul pole millestki kirjutada.

Ummamuudu

Offspring

Holden myydud.

Meie seltskonda eeskujulikult teeninud roheline Holden Commodore VR on l2inud uue omaniku teenistusse. Ei tahtnud auto myyki p2ris viimasele minutile j2tta sest muidu oleks akki pidanud h2daga kopikate eest 2ra andma. Enna myyki oli vaja tehniline ylevaatus jonksu saada. Queenslandis selline systeem, et senikaua kui auto on sinu oma ei pea sa sellega tehnilises ylevaatuses k2ima. Kui sa aga selle maha tahad parseldada siis pead saama volitatud teenindusest nn Roadworthy sertifikaadi. Selles m6ttes normaalne systeem, et siis ei saa ostja p2ris tynga ja ei osta endale traadi ja McGyveri teibiga kokku lapitud autot. Kuna ma aga olin sel hetkel myyja poolel, siis ei tundunud mulle see systeem koige lahedam.

Kohalikud soovitasid mulle yhe tookoja kust pidi suht lebolt roadworthy k2tte saama. Sattus aga niimoodi, et ylevaatuse mees kirjutas mulle v2lja 5 viga, mis oli vaja korda teha enne, kui ta mulle paberi k2tte annab. Seejuures 50$ kysis ta mult ikka. Kuna midagi parata polnud siis kammisin kohalikke romulaid ja autopoode ja ostsin vajalikud jupid kokku. Seej2rel paar tosist ohtut, mille k2igus ma meie t2nava paksult eesti keeles t2is ropendasin ja valmis ta oligi.

J2rgmisel n2dalal sain vajalikud parerid k2tte ja panin kuulutused yles. J2rgmisel p2eval helistas esimene huviline ja ytles ilma rooli istumata, et v6tab 2ra. Veits piinlik oli see moment kui ma hosteli ees hakkasin autot k2ivitama ja see piuksugi ei teinud. Seletasin siis vanale, et asi on v6tmes. Meil nimelt toimis auto viimasel ajal ainult mingi vigase varuv6tmega. Ennemuiste oli korralik v6ti ka aga see kukkus yhe kalastusretke k2igus muulilt alla, otse merepohja. 6nneks oli ostja arusaaja mees - (ega auto ei peagi alati k2ima minema) ja l2ime ikkagi k2ed.

Lopp hea k6ik hea. Nyyd liikleme vapralt oma jalgratastega, mille me v2ikese kopika eest oma korteriga kaasa saime.

Kuu aega troopikas

Airlie Beachile jõudmisest on tänaseks möödunud juba rohkem kui kuu. Viis nädalat elasime kohas nimega Reefos Ocean Resort. Ärge laske nimel ennast petta - resordist oli asi kaugel. Põhimõtteliselt oleks selle asja nimi caravan park aga karavane ega treilereid seal ei olnud seega oleks õigem öelda putkapark. Ühes putkas me elasimegi. Iseenesest väga hull kuut ei olnud - ikka oma vannituba ja värki, aga pikapeale hakkas asi ära tüütama. Kohalikud räägivad, et Reefos on õudne koht ja paras narkarite pesa - mis ta ka võibolla oli. Enamus rahvast kes seal kuutides elas tundusid olevat mingid ehitajad, päevavargad või muidu pudulojused kes kogu vaba aja omale uimastavaid jooke sisse kallasid.

Nüüdseks oleme esimest korda Austraalia reisi jooksul omas korteris. Kuna viimased 4 kuud oleme üsna erinevates paikades petunud siis tundub korter vähemalt praegu meile väga superluks. Et mitte privaatsusega ennast ära hellitada oleme ühe toa juba välja üürinud meiega koos Daydreamil töötavale paarile - Warrenile ja Hayleyle.

Muud põrutavat juhtunud ei ole. Ise olen uhke selle üle, et sain lõpuks oma esimese Austraalia purjelaua sõidu tehtud. Nagu selgus on Daydreamil purjelauad täiesti olemas, ainult et neid ei laenutata välja sest instruktorid ei oska nendega sõita ja üldse oleks klientide merelt päästmisega igavene jama. Palju lihtsam on asjad kuskile keldrisse vedelema jätta. Sealt ma siis kaevasingi välja kuus Starboard Start lauda ja hunniku taglase juppe. Kola on siiski sedavõrd laiali tassitud, et hädavaevu ja suure leiutamise tulemusena sain komplekteeritud ühe suure ja ühe väikese taglase. Tuul oli teisipäeval päris korralik ja väikesest - silmajärgi u. 4m2 - purjest oli enam kui küll. Kahjuks väga kaua vee peal olla ei saanud sest kui hakkasin meest mängima ja täie lauluga allatuult kimama tegin vägeva katapuldi, ja murdsin masti. Ise olen päris uhke - minu esimene murtud mast. Õnneks olin üsna kalda lähedal ja sain ikka ilusti tagasi. Veel rohkem teeb headmeelt see, et tegemist ei olnud minu isikliku mastiga, kedagi ei koti et see pooleks läks ja mingi 5 masti on veel tagavaraks.